Küsiti ja hüüti

Olin poe kassasabas. Minust võidi teha ebaviisakaid fotosid. Mul oli üks Wordi fail. Ühed poisid hakkasid õpetama, et faile ei levitata Wordis, sest Wordi puhul saab vaadata, milliseid muudatusi failis enne lõppvariandi valmimist tehtud on. Selle kohta olevat avaldatud raamat, miliseid parandusi on leitud. Rebisin nende poiste jutu tükkideks. Ütlesin, et kui keegi süüdistab mind massimõrvas või ropendamises, siis selline tekst kuulub hävitamisele.

Lõppes Tartu meistrivõistluste valikturniir. Edasi pääsema pidi kuus esimest. Jagasin punktide arvu poolest kuni kuuendat kohta ja minu täpne koht oli viies. Punkte oli antud seda rohkem, mida varasemas voorus mäng toimus. Olin võitnud esimeses ja viimases voorus. Aga neli ülejäänud mängu olin siiski kaotanud. Mulle näidati klubi liikmete nimekirja, kuhu ma pidin panema oma nime taha allkirja. Ma ei leidnud oma nime sellest kohast, kus see tähestiku järgi oleks pidanud olema. Siis sain aru, et tähestiku järjekorras on ainult asutajaliikmed, hiljem liitunud tulevad allpool liitumise järjekorras. Mulle öeldi, et minu tase ikka kuidagi ei tõuse. Nimelt oli minu nime taha kirjutatud "puutumatu". Öeldi, et peaks olema selge, mida see sõna tähendab. Teadsin, et puutumatud on India kõige madalam seisus. Aga ütlesin, et kui keegi minu mängutugevust küsib, siis ütlen, et olen esimene järk, hoolimata sellest, et K. Sandri jutu järgi peab esimese järgu reiting olema 1975. Mulle selgitati, et K. Sander tegi nalja, tegelikult on esimese järgu piir 1822. Rei ütles, et sel turniiril mängisin ma kehvasti. Vaidlesin vastu, et ma pääsesin edasi. Rei tõi halva mängu näiteks kaotuse Abramile. Abram oli mind hea mängu eest kiitnud, aga Rei jutust sain aru, et Reile oli Abram teistsugust juttu rääkinud ja öelnud, et mulle ajab ta puru silma. Minu viga oli olnud, et olin käinud avangus Rc6 niimoodi, et see aeti sealt kohe etturiga minema. Rei jutust sain aru, nagu oleks Abram enne mängu talle öelnud, et loodab sellele, et tavaliselt teen ma kümme esimest käiku ilma mõtlemata.

Läksin füüsikahoone suurde auditooriumisse. Enne loengu algust astus selle ette üks üliõpilasvõimu esindaja, kes küsis auditooriumis viibijatelt, kas ta avab torud või teeb ühte teist asja. Seda küsis ta üsna vaikse häälega ja kui keegi ei vastanud, siis tegi sellest järelduse, et avab torud, mida ta ütles veel vaiksema häälega. Olin täpselt samasugust rituaali näinud siin juba ühel varasemalgi korral ja see kordus iga loengu eel. See küsimus esitati enne kui kõik loengukuulajad saabunud olid. Saabus üks poiss, kes küsis ühelt tüdrukult, kas tema kõrvale võib istuda. Nad olid varem ka vahel kõrvuti istunud. Tüdruk ei vastanud midagi. Poiss ütles, et ta räägib kurtidega. Järgmiseks ütles ta, et ta sooviks selle koha peale istuda. Tüdruk ei vastanud ikka. Seepeale istus poiss natuke kaugemale. Nüüd sirutas see tüdruk käe välja ja ulatas sellele poisile käärid, mis oli varem laenanud. Mulle hüüdis üks poiss kaugemalt: "Runnel!" - "Jah, mis on?" vastasin kiirelt ja valju häälega. "Me rebisime su fašismiraamatu tükkideks," hüüdis ta, pidades silmas minu unenäoraamatut. "Kuidas te saite seda teha, kui ma ei ole seda teile kinkinud?" vastasin, enda arvates väga tabavalt. Ei olnud päris selge, miks ta nimetas unenäoraamatut fašismiraamatuks. Võibolla sellepärast, et pidas uurimistööl põhinevat fašismi peatükki kõige asjatundlikumaks. Aga võibolla hoopis sellepärast, et pidas minu enda rahvuslikke vaateid fašismiks.