Eriline allkiri

Istusin autos. Mulle öeldi, et auto liigub. Natuke ta tõesti liikus. Mõtlesin, kuidas teda seisma panna. Võibolla tõmmata süütevõti välja. Aga ehk see ei panekski mootorit seisma, vaid ainult peataks kiiruse lisamise. Kui ma olin autot juhtinud, siis alati väga aeglase sõiduga. Ütlesin, et kuigi olen mitu korda autot juhtinud, ei tea ma ikka veel, milleks on vajalik sidur. Mult küsiti vastu, kuidas ma siis pidurdasin. Rääkisin, et inimene võib ka liikuda niimoodi aeglaselt nagu praegu auto. Kui ma hakkasin rohtu võtma, küsis Vahing mult, kas rohi ei pane mind pisikesi lohisevaid samme tegema. Lisasin, et pärast seda ma ühte meest tõesti nii tegemas nägin. Madis küsis seda juttu kuuldes vastu, et mis selles uut on. Ta küsis vist sellepärast, et tegelikult olin seda juttu kuulnud tema käest.

Istusime ümber kandilise torni ja pidasime tundi. Küsiti, kas me teame, kes on andnud teatud erilise allkirja. Pakuti Kasparovit ja ühte poksijat. Ütlesin enda kõrval istujale, et hea, et ma viimasel ajal spordiuudiseid olen jälginud, muidu ma ei saaks aru, millest räägitakse. Läksin teise ruumi kooki võtma. Siin majas peeti pulmi. Maja oli mitmekorruseline. Hakati kogunema kõnet kuulama. Ühele korrusele läksid abiellujad, peaminister ja teised tähtsamad külalised. Vähemtähtsad külalised läksid muudele korrustele, kõrgemale ja madalamale.

Ühe õpetaja tundides olevat õpilastel tekkinud komme, et kui õpetaja nendega pahandab, ütlevad õpilased, et neil hakkab sellest halb. Selle idee olid nad saanud arvatavasti minu unenägudest. Ma olin need unenäod kirjutanud üles koos õpetaja perekonnanimega, aga eesnime olin mainimata jätnud, et õpetaja otsingumootoriga neid üles ei leiaks. Pidin minema kooli. Mõtlesin, et peaks selleks kaasavõetavad asjad kokku otsima.