Vägivalla vormid

Fašistid ja natsid paistsid füüsilise vägivalla tarvitamisega silma juba enne võimule pääsemist, aga see ei teinud valijatele ega teistele parteidele selgeks, et neid ei tohi võimule lasta.Vägivalda võime näha ka tänapäeva Eestis. Mõni lööb teise inimese akna puruks igavusest, teine seob selle poliitiliste nõudmistega. Arvutiajastu tõi uue vägivalla liigina anonüümsusest karistamatust tundvad sõimavad võrgukommentaarid. Seda võiks nimetada vaimseks vägivallaks, kuigi sageli on tegemist vaimuvaesusega. Ajalehtedes on küll koolivägivalla ja sõimukommentaaride vastu sõna võetud, aga sama ajaleht võib teisel leheküljel avaldada vägivallatsejate ja sõimajate artikleid ka paberväljaandes, neile veel honorari makstes.

Tunnistuste valik

Vaatasin ühte raamatut. Mõnest leheküljest oli peaaegu pool puudu. Aga kui lehte keerata, siis sama lehe teine külg oli kummalisel kombel tervem. Tegin kindlaks, et ka sellel leheküljel, millest pool puuduvat tundus, oli see pool siiski olemas, sest kui paberi teisele küljele sõrm panna, siis paistis ta nagu läbi kile. Näitasin seda ühele tüdrukule. Tüdruk istus mulle selga. Tema õde oli läinud välismaale. Küsisin, kas selle õega saab veel ühendust.

*
Mul ei olnud lõputunnistusel nii head hinded kui olid varem. Mõtlesin, et kui mult kodus tunnistust näha küsitakse, siis võiks näidata kaks aastat vana tunnistust, kus hinded olid paremad.

*
Minu blogisse tuldi otsinguga, milles otsisõnadeks olid Helina ees- ja perekonnanimi. Mul ei olnud üheski sissekandes seda nimekombinatsiooni, aga ühes sissekandes olid nii eesnimi kui ka perekonnanimi erinevates lausetes olemas. Nüüd võis oodata, et Helinalt küsitakse kodus, kes mina selline olen. Ise ta polnud minust kindlasti kodus rääkinud.

*
Minu suure varba küünelt tuli järjest kihte maha, nii et küüs jäi järjest õhemaks. Tundus, et niiviisi oli võimalik terve küüs maha koorida. Küüne korraga eemaldamisel oleks tekkinud haav, aga kihtide kaupa koorides seda ei juhtunud.

Riigipiiride ülevalt muutmine

Vaatasin oma arvutipostkasti. Seal süttis tuli eurolisti aadressi juures, et eurolistil on praegu postkast lahti. Võibolla see tähendas listiomanikku. Kui tuli varsti kustus, süttis järgmine sama pikaks ajaks poeesialisti aadressi juures. Märkasin oma eurolisti saadetud kirjades vastuolusid. Mõtlesin kirjutada listi, et kui teised listi liikmed vastuolusid märkavad, siis andku teada. Selleks, et vastuolusid märgata, pidid nad kõik kirjad läbi lugema. Olin listi kirjutanud, et hoolimata sellest, et Eesti on võetud Euroopa Liitu, ei ole oodata, et Eesti piire muudetaks. Kulbok vastas, et on küll oodata, kui tema oli linnavolikogus, siis ta nägi dokumenti, et kunagi oli Tartu piiriks Kroonuaia sild. Seega jäi kogu teisel pool jõge olev linnaosa Tartu ametlikest piiridest välja. Nii et võis oodata, et ka Euroopa Liit lülitab Eesti ülevalt tuleva otsusega suurema haldusala osaks. Ema rääkis, et vanasti jagunes riik linnaks ja metsaks. Sain aru, et mets oli see ala, kus tegutses Robin Hood. Tuppa saabusid mõõkadega võideldes sajanditetagune Inglise kuningas ja tema vastased. Mõtlesin neile öelda, et mina olen ainult pealtvaataja ja et nad teevad oma ajalooperioodile häbi.

Kõne maleklubis

Täna tähistati päevakeskuses minu ja ühe kabemängija sünnipäevi. Uus oli see, et mul paluti endal kõnet pidada. Rääkisin, et 1. mail saan 34-aastaseks. Esimesed sünnipäevad, mida ma mäletan, peeti ürituse toimumiskoha vastasmajas. Üritus ise toimus majas, milles oli tol ajal lasteaed. Mina lasteaias ei käinud, aga käisin lasteaia õuel liivakastis mängimas. Ja nüüd käin seal malet mängimas. Maletulemused on viimasel aastal olnud mõnel päeval paremad kui varem. Sügisel sain Uusi turniiril parima tartlase auhinna. Varem olin esikoha jagamiseni jõudnud maleturniiridel üks kord, aga tänavu on kaks korda juurde tulnud. Aga Oll ainult minu vanuseni elaski ja oli suurmeister. Peale male tegelen kirjastuse heaks töötamisega. Mulle antakse koostada nende autorite raamatuid, kes Eestis kõige rohkem kirjutanud on. Viimati sain valmis kaks köidet Tõnissoni artiklitest, praegu koostan Tõnissoni vastase Grenzsteini raamatut. Grenzstein on oluline selle poolest, et võttis esimesena kasutusele eestikeelse sõna male ja kirjutas esimese maleõpiku. Oma raamatuid olen avaldanud viis tükki ja internetis kirjutan iga päev.

Maleturniiril oli 14 osavõtjat, 6 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega. Paremad kohad said:

1.-2. Peebo, Seljodkin 5 p.
3.-5. Marksoo, Solovjov, Metsoja 3,5
6.-9. Runnel jt. 3

Esimeses voorus kaotasin valgetega Peebole. Teises voorus mustadega Lõhmuse vastu võitsin kõigepealt etturi, aga seejärel kaotasin lipu. Vastane pakkus mulle sünnipäeva puhul viiki, mille ma vastu võtsin. Kolmandas voorus võitsin valgetega Põvvatit, neljandas mustadega Tättet, viiendas viigistasin valgetega Solovjoviga ja kuuendas kaotasin mustadega Seljodkinile.

Seljodkin-Runnel
1. d4 d5 2. Rc3 Of5 3. f3 Rc6 4. e4 de 5. fe Og6 6. Rf3 e5 7. d5 Rd4 8. Rd4 ed 9. Ld4 c6 10. Oe3 Rf6 11. 0-0-0 La5 12. e5 Rd5 13. Rd5 0-0-0 14. Lg4+ Kb8 15. Rc3 Ob4 16. Od3 Oc3 17. bc La2 18. Lb4 Od3 19. Vd3 Vd3 20. cd La1+ 21. Lb1 Lc3+ 22. Kd1 Vd8 23. Ke2 Le5 24. La1 Lh5+ 25. Kd2 a6 26. Lg7 Ld5 27. Lg3+ Ka8 28. Of2 La2+ 29. Ke3 Lc2 30. Kf3 Vd3+ 31. Oe3 Lc3 32. Lg8+ Vd8 33. Ld8++ Lõpus ähvardas valget kella kukkumine.

Esimene kelgutamine

Paljud inimesed oskavad öelda, mis on nende esimene mälestus. Mina seda ei tea. Aga tõenäoline on, et esimene mälestus käib kelgutamise kohta. Sel juhul toimus see kelgutamine juba üheaastaselt. Olime kolinud uude korterisse Kaunase puiesteel, kus meie maja vastas oli kaks lasteada, üks neist oli tol ajal pruuni ja teine valget värvi. Otse meie maja vastu jäi pruun lasteaed. Selle taga oli kelgumägi. Kui ma sinna esimest korda kelgutama läksin, ei tundnud ma seal ühtegi last. Ühte isa mulle tutvustas sõnadega: "See on Ene." Enel oli peas ümmargune valge müts. Ta elas otse meie korteri all. Kui kelgutamine oleks toimunud kolimisest aasta hiljem, oleksin pidanud juba teda tundma. Mäest sõitsime meie perest alla mina ja õde. Venda veel ei olnud. Meil oli kaks kelku - plastmassist salvokas ning metallraami ja puulaudadega kelk. Õde oli minust küll ainult kolm aastat vanem, aga oskas kõndida nii palju paremini, et sel ajal, mis mina üks kord mäe otsa ronisin, sõitis tema mitu korda alla. Võibolla ma ronisin ka libedamat külge mööda. Kui eelmine aasta keskkooliklassi kokkutulekul minu mälu kiitma hakati, siis rääkisin, et mäletan isegi seda kelgutamist. Aga need, kellel endal lapsi oli, ei tahtnud uskuda, et see üheaastaselt oleks olnud. Minu vennapojad olid samal ajal samuti üheaastased ja mina tean, et üks neist hakkas kõndima oma esimesel sünnipäeval. Ja mulle öeldi, et nad käisid ka kelgutamas. Klassikokkutulekul seati kahtluse alla veel ka see, et kuidas ma sain loendada, et õde minust rohkem kordi alla sõitis. Aga ma ei pidanudki ise loendama, kui minu tähelepanu sellele juhiti. Kevadel sain juba kaheaastaseks. Seda, kuidas ma kaheaastane olin, mäletan päris kindlasti. Ja mäletan ka, et lapsena tundus mulle, et kõigepealt oli talv, siis tuli lõpmatult pikk soe aastaaeg ning kui lumi maha tuli, mõtlesin, et ükskord juba oli talv. Nii et esimesed mälestused peaksid olema talvest. Enel ja tema vanemal õel Riinal oli veel must koer nimega Tont. Seda mäletan ka, kui ma polnud seda koera veel ühtegi korda näinud, aga kodus öeldi: "Pille ütles, et meie all elab must koer, kelle nimi on Tont." See oli ilmselt samal aastal natuke hiljem. Ja kui kevadel olid maja ees muruplatsidel mullahunnikud, mida polnud veel laiali lükatud, ja mina ühte koera nähes ronisin mullahunniku otsa, arvates, et siis ta mind kätte ei saa, oli ilmselt sama aasta kevadel, kui uue maja juurde mulda toodi. Minu meelest ema on rääkinud, nagu need mullahunnikud oleks seal tõesti olnud ehitamise järel.

Inimesed ideaalseks

Olin võtnud Paidest laenuks ühe paksu romaani ja muid raamatuid. Mõtlesin, et oleks võinud Siirile öelda, et ma need talt laenasin. Siirilt oli varem ka ilma ütlemata raamatuid laenatud, sest kui ma olin talt mõne kohta küsinud, siis ta oli vastanud, et see vist võttis. Laenamisest oleks saanud teatada ka raamatut tagasi viies. Aga ma olin vist eelmistel kordadel üldse unustanud, et tegemist on laenatud raamatutega ja olin jätnud need tagasi viimata. Maleraamatust mäletasin, et see on Paidest pärit. Nüüd oleks võinud selle tagasi viia, öeldes, et nüüd on endal palju muid maleraamatuid. Aga Paides poleks maleraamat kedagi huvitanud.

*
Akna taga tiirutas Venemaa helikopter. Isa ütles, et see otsib teiste hulgas mind. Püüdsin mitte aknast nähtav olla. Ütlesin, et lugesin ühte blogi. Isa küsis, kes üldse blogisid peavad. Ta ütles, et blogi peavad need, kes on ise KGB töötajad, riputavad blogisse informatsiooni üles, ja siis uurivad, kes seda lugemas käivad. Ütlesin, et ma tean, et selle blogi autor ei ole KGB töötaja, kuigi ta uurib küll.

*
Vahepeal oli mulle tundunud, et võin Eesti Euroopa Liitu kuulumisega leppida ja ei tea, kas ma toetaksingi sealt väljaastumist, kui inimesed on sellised. Aga nüüd jõudsin otsusele, et Euroopa Liitu kuulumisega ei saa kuidagi leppida. Inimesed saavad olla ideaalsed ainult siis, kui Eesti Euroopa Liitu ei kuulu. Seetõttu kui mult küsitaks, kas ma toetan Euroopa Liidust välja astumist, siis vastaksin jah. Ma saan tunda ennast hästi ainult siis, kui ma ei mõtle sellele, et Eesti on Euroopa Liidu liige. Mõtlesin, et võiks teha küsitluse, kus võrreldaks, kui palju on Euroopa Liitu kuulumise pooldajaid karsklaste ja joodikute hulgas. Oletasin, et Euroopa Liitu kuulumise vastu on nii need, kes joovad keskmisest rohkem, kui ka need, kes ei tarvita üldse alkoholi. Euroopa Liitu kuulumist pooldavad need, kes joovad keskmiselt. Küsitluses võiks panna samasse lahtrisse karsklased ja vähe joojad. Aga sellest ei tuleks midagi välja, sest enda arvates joovad kõik vähe.

*
Rääkisin ülikooli uurimistöö kirjutamisest. Isa ütles, et kui lugeda kõik ajalehe aastakäigud läbi, siis see ongi uurimistöö. Mina ütlesin, et kui ainult lugeda ja kirjutada, siis see on referaat. Isa ütles, et paljud Eesti uurijad ongi kirjutanud referaate. Mina ütlesin, et referaate oskavad kirjutada juba esimese klassi õpilased, nende kirjutamiseks ei ole vaja ülikooli astuda.

*
Läksime hommikul pimedas bussipeatusesse. Saime teada, et üks asutus on kinni. Seetõttu otsustas Trohhelev ringi pöörata ja läks tagasi, kuigi buss just tuli. Buss lasi peale osad peatuses seisjad, aga mitte kõiki, vaid sõitis enne ära. Meie peale minna ei jõudnud. Öeldi, et kes loll peaks kõik peale laskma, kui buss on juba nii täis. Mina ütlesin, et siis mina edaspidi üldse bussipeatusesse ei tule, sest kui bussi oodata ja peale ei saa, jääb kooli hiljaks, aga kui kohe jala minema hakata, jõuab õigeks ajaks. Tuli järgmine buss. Ta sõitis peatusetasku kõige kaugemasse otsa. Ma põhimõtte pärast ei hakanud sinna jooksma, vaid kõndisin bussi suunas rahulikus tempos. Minu poolest oleks buss võinud enne minu kohale jõudmist ka ära sõita. Jõudsin panna jala tagumisest uksest sisse. Kui mul oli üks jalg bussis ja teine kõnniteel, pani buss uksed kinni.

Tabasin märki

Olin uurimistöö valmis saanud ja valmistusin seda ülikooli viima. Hiljem oli plaanis see raamatuna välja anda. Raamatu eessõnas oleksin kirjutanud, et raamatu paremaks tegemisel on kasutatud märkusi, mis juhendaja uurimistöö kohta tegi. Aga raamatuna avaldamiseks oli uurimistöö liiga paks. Lauri N. oli ostnud ühe uue raamatu. Ta tahtis, et mina sinna pühenduse kirjutaks. Kirjutasin esimesele leheküljele ridade vahele. Kirjutasin, et võiks välja anda sellise kaheköitelise romaani, mille esimeses köites on tegelane rahva keskel ja teises üksikul saarel. Lauri ütles, et see raamat ongi selline. Mina polnud seda raamatut lugenud ja ei teadnud tema sisu. Aga kuna ma Laurit tundsin, siis aimasin ilmselt õigesti, mis liiki raamatu ta võis osta.

Ülikooliaegne välkpartii

Eelmine aasta esimest korda välkpartiisid blogisse pannes arvasin, et mul pole need varem tervikuna meelde jäänud. Tegelikult olin juba ammu Särgavaga pimesi välku mänginud, nii et vähemalt käikude tegemise ajal pidi seis meeles olema. Nüüd leidsin vanast märkmikust, et viimase käiguni olen üles kirjutanud aastal 1996 või 1995 mängitud viieminutilise mõtlemisajaga võidupartii Reimaa vastu. See oli ülikooli ajal ainuke kord, kui ma Reimaad välgus võitsin, ja just see mäng on säilinud. Või ühe teise mängu raha peale mängides võitsin veel, aga seda ma ei pannud statistikasse sisse, sest vastane kas andis aega ette või jäi mulje, et ta võis kaotada meelega. Või sellepärast, et see polnud turniirimäng. Täna avaldatava partii mängisime linna maleklubis välkturniiril. Pärast kaotust tabas vastast vihahoog ja ta ütles, et sada aastat pole omavahelist mängu kaotanud. Võit õnnestus mul saada ilmselt tänu sellele, et seda varianti olin kodus analüüsinud põhjalikumalt kui ühtegi teist. Enamuses partiides ma seda analüüsi ei kasutanud, vaid käisin selle asemel Ob5. Mäng, mida ma analüüsisin, oli Runnel-Vorobjov, mille mängisime aastal 1994 Põlvas. Võibolla sellel analüüsil on oma osa ka selles, et sain tänavustel Tartu meistrivõistlustel ja üks kord varem Vorobjovi vastu parema seisu, kuigi mängisime teisi variante. Tegelikult ma olen sellest juba blogis kirjutanud, aga kuna eelmine kord ei kirjutanud male sildi all, siis kordan.

Runnel-Reimaa
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 g6 6. Oe3 Og7 7. f3 0-0 8. Ld2 Rc6 9. 0-0-0 Od7 10. g4 Vc8 11. h4 Re5 12. Oe2 a5 13. h5 a4 14. hg hg 15. Oh6 Vc3 16. Og7 Rfg4 17. fg Ve8 18. Vh8+ Kg7 19. Lh6+ Kf6 20. g5++

Raamat anonüümsele lugejale

Luuletuste kohta olen öelnud, et kirjutan neid nii, et endale meeldiks. Blogi kohta, et kirjutan seda enda jaoks. Raamatust ja blogist ei tea ka ette, kes seda peale enda lugeda võib. Kirja kirjutan konkreetsemale inimesele ja siis arvestan rohkem, mida ma talle varem olen kirjutanud ja mida ta vastanud on. Nii tuleb välja, justkui oleks avalikult ilmuv raamat rohkem enda jaoks mõeldud kui salajane kiri. Tegelikult kui rääkida kellegagi nii, kuidas endale meeldib, siis võivad ka meeldida erinevad asjad. Võib meeldida last õpetada või siis endast targemale inimesele küsimusi esitada. Kui kirjutada Napoleonist, siis tuleb ikkagi valida, mis tasemel lugejale kirjutada. Võib kirjutada lapsele, kes pole veel Napoleonist kuulnudki. Või täiskasvanule, kes on temast juba palju kordi kuulnud. Või ajaloolasele, kes on Napoleoni kohta paar raamatut läbi lugenud. Või Napoleoni spetsialistile, kes on ise tema kohta uurimistöid kirjutanud. Kui kirjutada endale ja see avalikult kättesaadavaks teha, siis on see ühtlasi mõeldud endaga võrdsele inimesele. Kui ma kirjutan blogis erinevatel teemadel, siis erinevaid sissekandeid sobib lugeda erinevatel inimestel. Kui raamat on väga terviklik, siis tulemus võib olla, et mõni lugeja ei leia sealt enda jaoks midagi. Kui autorile heidetakse ette, et raamat on ebaühtlane, siis lugeja sealt midagi ilmselt leidis. Need peatükid, kust ei leia, võib vahele jätta.

Hundi püüdmine

Sündis uus vend. Nüüd oli meie peres 13 venda. Uuel vennal oli minuga sama nimi Simo. Hiljem nimetati teda Villemiks. Tuletasin meelde, et alguses nimetati teda Simoks. Selgitati, et tema nimi on Villem-Simo. Ütlesin, et nii väikest last ei julge ma puudutada, sest ma olen unes näinud, mis putukatega juhtub. Laps oli kapis klaasi taga. Näitasin talle, et klaasi peal on nupud, millele vajutades saab klaasi avada. Toodi ka ühe teise pere laps ja nad olid koos voodi peal.

*
Mängisin malet. Öeldi, et selles seisus luurab laual hunt. Hunt oli vastase ainus nupp, aga suure käimisulatusega. Mul oli selle nupu kinnipüüdmiseks laual mitu väeosa. Üks koossnes doominoklotsidest, teine konstruktoriklotsidest. Klaus hakkas doominoklotsidest väeosa edasi nihutama. Ütlesin, et tal ei ole õigust seda teha. Klaus ütles, et selles seisus on hunt patis. Vaidlesin vastu, et ei ole, sest mina teda sinna ei käinud.

*
Voodi peal oli kaks minu venda - vastsündinud Villem ja üheaastane Toomas. Villem näitas, et ta õppis selgeks, millise esemega Toomast lüia saab. Ütlesin, et teisi lüiakse käega või õigemini ei tohi üldse lüia. Villem astus Vabadusparteisse, nagu oli aasta tagasi teinud ka Toomas. Villemi astumine oli imelik, sest Toomas ei olnud enam Vabaduspartei pooldaja. Aga võibolla see oli koguni mingil moel minu mõju, kuigi mulle polnud see partei kunagi meeldinud.

Olukord linnas

Eelmisel aastal hakkasin rohkem mööda erinevaid tänavaid jalutama. Talvel oli pime ja libe, siis kõndisin tuttavamat marsruuti mööda. Kevadel olen jälle erinevamaid teid liikuma hakanud. Panin tähele, et osad Tartu tänavad on nime poolest puiesteed, teised puunimelised. Sõpruse puiestee ei näe eriti puiestee moodi välja. Kadaka tänav ei ole küll nime poolest puiestee, aga seevastu puiestee välimuse poolest. Aga need puud, mis ta puiesteeks teevad, ei ole kadakad. Eile kõndisin üle Sõruse silla. Mulle meenutas Sõpruse silla ots ühte minu päev varem värvitud lihavõttemuna, sest mõlemal oli ümar pind ruutudega kaetud. Munale joonistasin ruudud ühekaupa, mitte nagu joonlauaga, vaid lapiteki moodi. Silla ots oli küll piirjoonte poolest joonlaualikum, aga samuti lapiline, sest mõni kiviplaat oli sammaldunud ja teised mitte. Muna värvides mul see silla ots meeles ei olnud. Vanal linnakaardil viib katlamaja juurde raudtee, aga nüüd panin tähele, et kuigi päris katlamaja juures on veel rööpad maas, katkevad need varsti ära. Emajõe ja kanali vaheline ala oli veega üle ujutatud. Ainult sinna mõne aja eest ehitatud asfaldist kõnnitee ulatus veest välja ja sellel oli ka inimesi. Kanali teine kallas on ka üle ujutatud. Elektriliinide postid ei ole enam kuival maal, vaid keset vett. Täna kõndisin jõe ääres teises kohas, kus kallas on nii kõrge, et vesi midagi üle ujutada pole saanud. Rohi kasvas ja põõsad olid rohkem lehte läinud kui eile nähtud. Mõtlesin varem, et kui lumi sulas tänavu hiljem, siis peaks lehteminek ka rohkem aega võtma. Aga paistab, et lehed hilinevad vähem. Lilledest õitsevad nii lumikellukesed kui ka sinililled. Võilill veel ei õitse, aga rohelisi võilillelehti võib juba näha.

Eksamid ja protestid

Mulle pakuti võimalust hakata "Postimehele" kaastööd tegema. Arvasin, et kirjutada on palju. Aga kui tahtsin kirjutamist alustada, ei tulnud esialgu mõtteid, millest kirjutada. Eurovastased rääkisid, et on kasutatud näidet, et kahe Saksamaa väljavedu kokku ületas Euroopa Liidu väljavedu, aga võimukandjad küsivad sellest kuuldes, mis jutt see on. Olin seda näidet ühest raamatust lugenud ja ise ka kasutanud. Eurovastased tõid veel teise näite, mida ma olin samuti kasutanud. Selle kohta pidavat võimukandjad samuti ütlema, et mis jutt see on. Mõtlesin, et ajalehes ei ole mõtet Euroopa Liidust kirjutada, sest enamusele lugejatele see teema midagi ei paku.

*
Seisin aknal. All seisis kari tüdrukuid, kes vaatasid üles minu poole. Üks ütles, et las ta proovib ära arvata, mida ma mõtlen. Ma ei näinud, kellel suu liikus. Ütlesin, et ma ei arva isegi seda ära, kes räägib. Läksin trepist üles, et minna eksamile. Eksam pidi toimuma viimasel korrusel. Aga trepp ei viinud sinna välja, vaid keeras enne alla tagasi. Proovisin uuesti. Jõudsin ühe mehe kannul viimasele korrusele välja. Mees avas ukse. Otse ukse taga istusid kooli direktor ja üks õpetaja. Direktor küsis sellelt mehelt midagi karmi häälega. Nii karmi hääle peale hakkasin ennast halvasti tundma. Hakkasin juukseid kammima, et direktor minuga ei pahandaks. Kui Klaus eksamitöö kirjutamise lõpetas ja selle ühe naise kätte andis, küsis naine, kas Klausil oli staaride piltidega vihik kaasas. Klaus oli eksamitöö illustreerimiseks selle külge fotosid kleepinud. Järgmisena hakkasin eksamit tegema mina. Eksami sooritamiseks tuli kasutada ühte elektroonikaseadet. Aga enne, kui ma midagi vastata jõudsin, sai vastamiseks lubatud aeg juba täis. Seda oli olnud paar minutit. Sain vihaseks. Seletasin, et kõigepealt peab olema aega aparaadiga harjumiseks. Nii kiiresti saaks vastata Inglismaal või Prantsusmaal, kus ollakse selle aparaadiga harjunud, aga mitte Eestis, kus see on uus. Kütsin rahvahulgas viha üles ja hakati süüdlast karistama. Ta tõsteti üles majaseinale ja taheti talle lõpp peale teha. Mina palusin, et ta siiski ellu jäetaks. Kirjutasin protesti, et ma tahan eksamit uuesti teha. Kõigepealt lasti mul teha katse, kas mind tasub uuesti eksamile lasta. Kuna sain kümme protsenti maksimaalsetest punktidest, siis lasti. Seejärel tegin suulise eksami, kus sain 40 protsenti. Ja järgnes kirjalik test, kus sain 90 protsenti. Ei, 100. Helina jaoks oleks sellise tulemuse saavutamine lihtne olnud, aga mulle oli see suur saavutus. Eksami tulemusel võeti mind sellesse Prantsusmaa ülikooli vastu. Kirjutasin uue protesti, et suulise eksami puhul pandi mulle liiga madal hinne eelarvamuste tõttu minu kui mässulise suhtes. Kirjutasin, et ma väga kahetsen, et ma esimese eksamitegemise ebaõnnestumise järel mässu alustasin. Sain ka suulise eksami veelkord teha ja nüüd sain 50 protsenti. Kui ma esimese protesti kirjutasin, pöördus Prantsusmaa president ülikooli poole, et ülikool ei lubaks minusugusel eksamit uuesti teha. Ülikool ei täitnud tema soovi. Kõigi protestide ja eksamitulemuste kohta ilmusid ajalehtedes artiklid. Ülikool lasi mul kõigepealt teha intelligentsustesti. Ja kuna selle tulemusel selgus, et mul on kõrge IQ, siis teatas ülikool, et selgus, et mul tasub lasta eksamit uuesti teha, sest mul võib olla eriandeid. Aga kui vastuseks minu protestile lubati mul suulist eksamit teist korda teha, siis teatati ühtlasi, et eksami tulemusel võib minu hinne ka langeda. Enne eksami uut sooritamist olin sissesaajate hulgas, aga kui tulemus oleks natukenegi langenud, oleksin välja langenud. Sain sisse üsna napilt, sest sinna ülikooli oli tihe konkurents.

Õpetaja bussis

Läksin hommikul kooli. Läksin sama bussi peale õpetajaga, kelle tundi ma sõitsin. Sisenesime mõlemad esimesest uksest. Teise ukse pool oli kaks klassivenda, kellest üks oli Lauri K. Ma ei teadnud, miks need klassivennad bussis olid, kui seni polnud nad Annelinnas elanud. Esimene tund oli matemaatika. See toimus ruumis 301. Varsti pidi matemaatikas lõpueksam tulema. Õpetaja andis mulle kontrolltöö tagasi. Selle eri osad oli ta hinnanud eraldi. Mõne eest olin saanud nelja. Ühe eest oli algul kirjutatud kaks, aga see oli maha tõmmatud ja asemele kirjutatud neli miinus. Ma ei teadnud, kas see on parem hinne või just halvem, tähendades miinus nelja. Õpetaja kritiseeris mind, et ma lahendavat ülesandeid niimoodi, et sellest ma olen A. Läätsega rääkinud, ja näete, ma mäletan ka. Uuemal ajal õpitud osa ei olnud mulle selge, sest ma polnud enam tahvlile näinud. Õpetaja ütles, et vihiku eest kannab ta mulle hinded sisse ainult siis, kui ma need ära arvan, ja tubli, ma arvan ka. Mõtlesin, et kui ma mingit hinnet pakuksin, siis pakuksin ainult kahtesid. Nii et parem on mitte midagi pakkuda, muidu õpetaja panebki kahed.

Rasked vigurid tsentris

Üks kolmapäevane mäng tuli veel meelde:

Sander-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Ve4 Oe6 10. Re2 Ld5 11. Rg5 0-0-0 12. Rf4 Lg5 13. Re6 Ld5 14. Rd8 Le4 15. Rc6 Lc6 16. Ld4 Lc2 (Parem tundub Ld6 või Ld7.) 17. Oe3 f6 18. La7 g6 19. La8+ Kd7 20. Vc1 Og7 21. Lb7 Ld3 22. Lc7+ alistusin.

Kõvaketta nüsimine

Vanaema tuli minu tuppa. Panin lindi mängima. Vanaema küsis, kas see lint on katki. Vastasin, et ei, sellel on laulud raadiost lindistatud ja algavad sellepärast poolepealt. Vanaema ütles, et see ei ole hea.

*
Arvutis oli viirus. Selle vastu aitamiseks lõigati kõvakettalt viirusega osa küljest. Pärast seda ütlesin, et võibolla niimoodi läks osa isa töid ka kaotsi. Viirus tuli juba kettale tagasi.

*
Valmistusime matemaatika lõpueksamiks. Õpetaja dikteeris ülesande ja ma kirjutasin selle üles. Õpetaja vaatas minu vihikut. Kuna ma olin kirjutanud halva käekirjaga, küsis õpetaja, mis mul seal kirjas on. Lugesin ette. Ühte sõna ma ei osanud ise välja lugeda, täitsin selle koha mõtte abil. Muutsin ka teises kohas sõnastuse paremaks. Kui lugemise lõpetasin, siis ütlesin, et ma natuke parandasin.

*
Olime klassis 206. Oli õhupuudus. Tuletasin ühele klassiõele meelde, et tuuker rääkis meile, et kogenud tuukrid hingavad vähem. Klassiõde küsis, kas paremini treenitud inimesel ei ole siis suurem hapnikuvajadus. Tunnis istusin keskmises reas Eriku kõrval. Algul istusin pingi küljel, aga seejärel istusin õigesse kohta ja kohendasin oma kotti.

Maitsed muutuvad

Enam maas pole magusat jäätist
ega soolaga segatud vett.
Veel hapud on õunapuu õied,
neilt vara on korjata mett.

Supisegaja ja raadiosegaja

Täna kirjutan vabal teemal. Või kui palju mälestusi kirja panna, muutuvad muud teemad vähem vabaks, sest ei taha neid mälestusi enam hästi teist korda hulka segada. Eile soovitati mul lõunaks hernesuppi soendada, aga selle asemel segasin kama. Kaks päeva järjest ei tahtnud kama segada, nii et täna soendasin ikkagi hernesuppi. Kõige rohkem kartsin, et ta läheb kõrbema, sest vennal ükskord üks supp läks. Ja täna lõi kõrbemaminekuks eelduse see, et samal ajal tahtsin ka eelmise söögiaja nõusid pesta, mitte kogu aeg segada. Õnneks kõrbemaminekut ei tulnud. Aga soendasin suppi suurema koguse kui vaja läks. Kõiki suppe ma küll ei söö, aga hernesupp kuulub söödavate hulka. Herned ei olnud nii pehmed kui vahel. Enne kuivatamist on herned pehmemad. Eile mõtlesin, kas Supilinna ei võiks nimetada Salatilinnaks, kui salatid on tavaliselt maitsvamad. See mõte tuli sellepärast, et ajalehes kirjutati Supilinna päevadest. Need toimuvad ikka samadel kuupäevadel kui aastal 2004. 2004 toimetasin "Eesti ajaloo" viimast köidet. See lükkas magistritöö kaitsmist edasi. Juhendaja juba rääkis minu isale, et ma olen ära kadunud. Peale "Eesti ajaloo" toimetasin keeleliselt ka oma magistritööd. Bakalaureusetöö toimetamisel mind aidati, aga magistritöö puhul sain abi ainult võõrkeelse kokkuvõtte osas. Selle tõlkisin ka kõigepealt ise. Iseseisvust nimetati vanasti pikemalt ise oma jalgadel seismiseks. Jalgadel seismine tähendab seda, et midagi on jalgade all. Selle eest, mis on jalgade all, tuleb maamaksu maksta. Rohelised tahtsid teha vastupidi, et maavarade eest riigi kodanikele maksta. Kodulinnud ja kodumaa linnud ei lange kokku. Vanasti olevat äratuskellaks olnud kukelaul, aga ma pole kuke häälega äratuskella kuulnud. Seda olen küll kuulnud, et mobiiltelefon teeb kassi häält. C. Kass olevat maleliidu presidendi kohast loobunud, aga ma ei tea, kas uus president ka valiti. President Meri kuulutati üks aasta pressivaenlaseks ja järgmisel pressisõbraks. Kui ajakirjanikud valivad enne riigipresidenti pressipresidendi, siis võivad lugejad selle põhjal valida, kas lehte tellida või mitte. Nõukogude võim pani segajaid peale ainult välisraadiojaamadele, aga tänapäeva lehed teevad võrguväljaannete lugemist ise raskemaks.

Võimumehed

Läksin üle kaarsilla. Jõudsin Raekoja platsile. Seal oli iga teise maja seinale lume sisse sõrmega kirjutatud: "Vanja võitlus kommunismiga". Eile oli siin toimunud suur meeleavaldus. Täna kõndis tähtsal sammul ringi veel ainult kaks tursket meest karvakasukatega. Need olid Võimumehed. Jõudsin koos Klausi ja Tõnuga Jakobi tänavale. Meie ees kõndis kolm onutütart. Nad kõndisid väga edevalt. Läksin teisele poole teed, et ei peaks seda nägema. Tõnu jäi palavikku. See tuli sellest, et eile koos emaga ringi kõndides oli ta läinud higisena külma kätte. Ütlesin, et Tõnu muutus Võimumeheks. Mina ja Klaus läksime puu taha, et Tõnu meid ei näeks. Aga Võimumehe kannul tuli suur rahvamass, kelle ta kohale juhtis. Nüüd ükskõik millal puu tagant pea välja pista, ikka pidi keegi nägema.

*
Henn hakkas kooli minema. Ta ütles, et tal on seal vildikaid vaja. Andsin talle oma vildikakarbi ja kaks väiksemat vildikakarpi veel. Ütlesin, et ta tõmbaks nendega ainult piirjooni, sest kui värvima hakata, siis kuivavad vildikad ära. Tahtsin nendega mõne päeva pärast lihavõttemune värvida. Suurest karbist oli osa vildikaid puudu. Otsisin neid sinna pliiatsitopsidest ja panin ka muud liiki vildikaid hulka. Henn nuttis.

*
Kuulsin isa häält, magasin oma voodis ja tegevust ei toimunud. Siis selgus, et nii igav see unenägu ei olegi, sest hakkasin silmade ees nägema erinevat värvi maju. Kõndisin nende vahel ringi. Mõtlesin, et kirjutan pärast üles, et nägin unes, et kõndisin Mõisavahe tänava kandis. Edasi mõtlesin, et kirjutan parem, et lastepolikliiniku kandis. Hingasin sügavalt.

Itaalia ja Hiina

Minu magistritöö oponent arvas, et on uurimatagi selge, et tänapäeval kirjutatakse ajalehtedes Hiinast umbes sama moodi, nagu fašismi ajal Itaaliast, samasuguseid vigu tehes. Kui neid võrrelda, siis Hiinat kardetakse vast rohkem, sest Hiina on maailma suurim riik ja kiiresti kasvava majandusega. Dalai-laamat meie riigijuhid vastu võtta ei julge, samal ajal Etioopia sõja ajal Itaalia-vastastes sanktsioonides Eesti osales. Aga siis avaldati ka kahetsust, et Eesti peab kehtestama sanktsioonid sõbralikule riigile. Ilmselt kardeti hoopis sanktsioonidest kõrvale jääda, kui enamus maailma riike need kehtestas. Eesti üksi poleks seda teinud. Teiselt poolt on Eesti kommunistide võimu ise läbi elanud ja seetõttu ollakse vast kommunistliku riigi suhtes vähem naiivsed. Fašistidest eeskuju võtjaid Eestis leidus, kommunistlik Hiina on eeskujuks ehk üksikutele vasakäärmuslastele. Raadiosaates rääkis reisimees küll, et talle meeldib mandri-Hiina rohkem kui Taivan, sest mandril on rohkem vana hiina kultuuri säilinud, kuid kommunismi ta ilmselt ennast selle väärtusliku kultuuri osaks ei pidanud. Kui fašistliku liikumisega sarnanenud vabadussõhjalaste liikumine oli massiline, siis kommunistliku partei otsseim järglane on Eestis marginaalne. Siiski on mõlemad olnud parlamendivälised jõud. Ühte Riigikogu koosseisu jõudis Toomsalu, vabadussõjalastest ei olnud selle tegevuse kõrghetkel seal kedagi. Mõned vabadussõjalastega seotud isikud on küll parlamendist läbi käinud, kuid mitte vabadussõjalase sildi all.

Õhtused häälitsused

Lamasime õhtul voodites. Lasti mängida linte, kus olid häälitsused, mida me kunagi vendadega õhtul voodis enne magamajäämist olime teinud. Olime neid teinud pikalt. Imestasin, et keegi seda lindistanud oli, sest ma polnud lindistamist märganud. Kui lindid olid lõppenud, pistis üks vend pea koridorist tuppa. Teine vend tegi parajasti ühte nägu. Pea uksest sisse pistnud vend hakkas naerma ja läks tagasi. Nad olid nooreestlased ja said kõigist märkidest kohe aru.

*
Mulle öeldi, et poes on müügil kaks maleraamatut. Üks oli kahekäiguliste matiülesannete raamat, teine raamat ühel teisel teemal. Mõtlesin, et ma ei lähe neid ostma, muidu ei mahu maleraamatud enam koju ära. Aga juba mulle toodi need raamatud. Mõtlesin, et panen oma blogisse raamatust ühe ülesande ja kirjutan juurde, et vastus on selles raamatus. See oleks sellele raamatule reklaam. Ma ei teadnud, kas panna kõige esimene ülesanne või seitsmekümnes. Esimene oleks olnud liiga kerge, seitsmekümnes liiga raske. Läksin teise ruumi. Seal kirjutas Lauri K. paberile kaardimängu tabeli. Sellel paberil olid vaheldumisi minu maleturniiride tabelid ja Lauri kaardimänguturniiride omad. Lauri oli kaardimängus tugevam kui mina males. Kõik maletabelid ei olnud mul sellel paberil, vaid osad olid vihikus. Vihik oli ruuduline, aga paber valge ja sinna tuli ise tabeliruudud joonistada. Ise joonistatud ruudud tulid suuremad kui ruudulise paberi omad.

*
Hoidsin käes ühte hiljutiilmunud õhukest luulekogu. Selle tagakaanele oli raamatu iseloomustamiseks kirjutatud: "Viletsad värsid". Edasi kirjutati, et selle autori luuletused on nii kehvad, et kaheldakse isegi tema andes. Ütlesin, et väike laps andis raamatu välja. Autor läks puhveti juurde ja võttis sealt ühe tassi. Tassi küljele olid joonistatud paljad naised. Autor läks ja näitas tassi endast suuremale inimesele, öeldes: "Tädid." Ta silitas neid pöidlaga. Hakkasin lendama. Mõtlesin, et lendamine on tavaliselt seotud unenägudega.

Halvad sündmused

Ühe noore tugeva naismaletajaga mängimise eel oli mulle öeldud, et ma võidan, sest vastane teab ainult neid variante, mis on õiged. Nüüd oli ta ära tapetud, sest ta oli seotud narkoäriga. Minu klassivend oli ehitanud wc-st eluruumi ja sinna oli läinud üks koolipoiss elama. See koolipoiss oli vahepeal malega tegelemises pausi teinud, aga nüüd paistis uuesti tegelema hakkavat. Küsisin, kuhu need nüüd minema peavad, kes tahavad wc-s käia. See naismaletaja luges juttu Napoleoni kohta. Ta ütles, et ta kardab seda juttu. Vastasin, et mina ka kardan.

*
Isa palus, et üks mees tema silmi vaataks ja arvaks ära, mis on muutunud. Mees arvas ära, et isal on üks silm klaassilmaga asendatud. Järgmiselt mehelt, kes ei olnud jutuajamist kuulnud, küsis isa sedasama. Mees vaatas ja ütles, et kaks silma on eri värvi, ta ei hakka põhjust ütlema.

*
Ema ütles, et nüüd on selgunud, mis Klausi jalgadel viga on - ta lonkab. Seda, et Klaus imelikult kõnnib, oli varem märgatud. Olime trepikojas. Klaus viskas palli. Pall hakkas trepivahest lendama, mille peale Klaus möirgas. Aga õnneks jäi pall kahe trepi vahele kinni. Võtsin ta sealt ära. Ütlesin, et kui vähem õhku sees oleks olnud, ei oleks ta kinni jäänud. Klaus ütles, et talle tuleb kiirabi kutsuda. Viisin ta meie korteri ukseni. Seal Klaus möirgas. Küsisin, kas asi on selles, et ta hakkab kõnevõimet kaotama. Soovitasin, et kui ta ei saa rääkida, siis kirjutaks. Vastuseks Klaus möirgas. Paistis, et ta on mõistuse nii kaotanud, et ei oska enam kirjutada ka.

Harakiri Birdi kaitses

Täna läksin ülikooli maleklubisse pärast nädalast pausi malega tegelemises. Kohale tulid peale minu Tulva ja Sander. Mängisime niisama 10 minutiga. Suur osa energiast läks jutu ajamisele. Osa juttu oli ülikooli kohta, osa malest. Ühe mängu ajal küsis Sander mult näiteks, kas ma tahan teha head või kurja. Mina vastasin, et ma olen tulnud head tegema. Ma annan kas hea punkti või hea õppetunni. Sander küsis, kas see on aforism. Ainukese võidu sain viimases mängus:

Tulva-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Rd4 ed 5. d3 c6 6. Oc4 d6 7. 0-0 Rf6 8. Of4 Oe7 9. Rd2 0-0 10. Rf3 c5 11. c3 dc 12. bc Og4 13. h3 Oh5 14. g4 Og6 15. Lb3 h5 16. g5 Rd7 17. Rh4 Kh8 18. Rf3 Rb6 19. h4 f6 20. gf Vf6 21. Rg5 Vf4 22. Re6 Vg4+ 23. Kh2 Vh4+ 24. Kg3 Vg4+ 25. Kf3 Lc8 26. Vh1 Rc4 27. Lc4 Of7 28. Vh5+ Oh5 29. Vh1 g6 30. Ke3 b5 31. Ld5 Lg8 32. Vh5+ gh 33. Lh5+ Lh7 34. Lg4 Vg8 35. Lf4 Lh3+ 36. Ke2 Le6 ja valgel kukkus aeg.

Esimene korter

Ujula tänaval elasin sündimisest kevadel 1977 kuni ärakolimiseni aasta 1978 lõpus. Isa on selle korteri kohta rääkinud, et seal käis palju külalisi, see oli tema jaoks elu keskpunkt. Õe kohta on räägitud, et tal oli seal naaberperes hea sõber nimega Marko. Kui ma juba Kaunase puiesteel elades ühe naabermaja lapsega tuttavaks sain, ütles ema selle kohta isale: "Simo ja Anne suhted on nagu Pille ja Marko suhted." Või ütles ta seda hoopis selle kohta, kui oma maja laps Liis mind üks kord välja kutsumas käis. Paide vanaema rääkis hiljem õe kohta, et kuidas ta nii kõhnaks on jäänud, esimestel eluaastatel küll ei olnud, vanaema polevat nii paksu last varem näinud. Minu kohta on räägitud, et Ujula tänaval elades kukkusin ühel päeval pikali ja neli suurt koera jooksid minust üle. Öeldi, et sellepärast ma kardangi koeri. Ühe ümmarguse tabureti kohta räägiti Kaunase puiesteel, et selle pind on sellepärast triibuline, et ta jäi Ujula tänaval talveks õue. Ujula tänaval ei olevat meil veel palju raamaturiiuleid olnud, vaid raamatuid oli hoitud pappkastides. Seda on küll tehtud ka hiljem, kui raamaturiiuleid on juba palju olnud. Ma pole kindel, kas see juhtus Ujula tänaval või Kaunase puiesteel, kui isa saagis laua jalad lühemaks. Küljest saetud otsi kasutasime hiljem mänguklotsidena. See laud on meil olnud nii köögis kui ka elutoas. Lühemaks saeti ta võibolla kirjutusmasinaga kirjutamise jaoks. Aga praegu on mul hea meel hoopis selle üle, et viimati ostetud laual sai jalad vanematest laudadest kõrgemale reguleerida. Kui ma pikemaks kasvasin, tuli hakata laua taga kummargil istuma. Lapsepõlevst mäletan seda, et söögilauas taburetil istudes ei ulatunud mul veel jalad põrandale. Ujula tänaval saime endale palmi, mis kasvas algul suures ja hiljem natuke väiksemas potis. Kaunase puiesteel oli see isa toas ja kolmandas korteris minu toas. Võibolla oli palmiga sama vana asparaagus, vähemalt oli ta sama suures potis, nagu nad oleks ühise päritoluga. Asparaagus suri välja alles hiljuti. Niikaua kastsin teda iga pühapäev, aga pärast seda pole ma enam taimede kastmisega tegelenud. Asparaagust kastsin algul väikse hambapesutopsiga, hiljem õe soovitusel suurema nõuga. Kui ma palmi ja asparaaguse kastmist alustasin, põhjendasin seda enda jaoks sellega, et siis on üks hing mulle tänulik. Hiljem koolis õpetati, et islamiusuliste arvates pole hinge isegi kõigil inimestel, naistel seda polevat.

Kaunase puiesteele kolides saime uue korteri kolmandal korrusel. Ema ei olnud varem nii kõrgel elanud, oli vaadanud aknast alla ja autod tundusid olevat väga kaugel all. Mina olevat istunud keset põrandat ja polevat aru saanud, kuhu mind on toodud. Pool aastat hiljem olin käinud koos emaga vana korterit vaatamas. Ema oli mult vana maja juures küsinud, kas ma tean, kus ma olen. Mina olin vastanud: "Kodus olen." Ema oli olnud vapustatud, sest tema oli teadnud, et selles vanuses läheb kõik väga kiiresti meelest. Sellest ajast peale on arvatud, et mul on hea mälu. Aga võis ka olla, et teele asudes ma juba kuulsin, kuhu me läheme. Muidu üldiselt ma seal korteris enam ei käinud. Ühte korda ma mäeltan, et läksime emaga poodi ja kuskilt tõusis suitsu. Ema ütles, et see tuleb vana korteri poolt. Seejärel oleks me nagu läinud vana korteri juurde vaatama, kas tuleb sealt. Aga vist oli nii, et me päriselt ei läinud, vaid ma hakkasin õhtul voodisse minnes sinna minekut ette kujutama. Lapsena mult aeg-ajalt küsiti, kas ma vana korterit mäletan. Sellele vastasin, et mäletan küll. Ühte mälupilti seostasin vana korteriga. Aga hiljem jõudsin järeldusele, et see pidi olema hoopis Peedu kirjanike suvilast, kus meie esimene suvitusperiood oli aastatel 1977-1979. Hiljem läksime uuesti sinna suvilasse, aga uude korterisse. Kui kirjanikud hakkasid maja maha jätma ja enamus kortereid olid juba tühjad, hakkas meie pere neis ka käima. Siis tundsin ära, et see mälupilt peaks olema hoopis kirjanike suvila selle korteri köögist, kus me esimene kord olime.

Isa käis küll ka pärast ärakolimist Ujula tänava korterit kütmas. Nimetasime seda vanaks korteriks. Kui kooli läksin, käis minu klassis Sander, kes elas veel Ujula tänaval. Minu ema oli seal Sandri ema tundnud. Ujula tänava korterit nimetasime vanaks korteriks kuni kolmandasse korterisse kolimiseni. Siis tekkis küsimus, kas peaks Ujula tänavat endiselt vanaks korteriks nimetama ja Kaunase puiesteed keskmiseks korteriks, või peaks vana korteri nimetuse Kaunase puiesteele loovutama. Algul püüdsin järgida esimest varianti, aga hiljem jäi Ujula tänava kohta juttu vähemaks. Vaatamas käisin seda maja koos emaga aastal 2000. Siis ma poleks seda enam ise ära tundnud. Ema nägi õuel ühte inimest, kes tundus talle meieaegse majaelaniku moodi, kuigi ema siiski ei uskunud, et see saaks tema olla.

Tähtsamad ajalehenumbrid

Mult küsiti, kas targem on Artur või üks klassiõde. See oli raske küsimus. Ma ei vastanud midagi. Aga kui ma oleks vastanud, siis oleks öelnud, et klassiõde on targem. Põgenesin jälitaja eest. Keerasin siia-sinna ümber nurkade, et mitte jälitajale vaatevälja jääda. Peitsin suures majas ühe avatud ukse taha nurka. Jälitaja tuli sinna, vaatas sisse suletud ustest, aga mitte selle ukse taha, kus mina olin. Võibolla vaatas ka. Mõtlesin, et ma ei või üles kirjutada, kuidas ma unenägudes põgenen, muidu võidakse mind päriselt jälitamise korral kätte saada. Läksin tagasi. Mõned klassivennad leppisid kokku, et ostavad ühe klubi ära. Kui nad olid seda teinud, siis lepiti minuga kokku, et nüüdsest hakkan oma rohtu ostma sealt klubist. Klassivennad kasutasid klubi ühe mängu mängimiseks. Üks klubi omanikest Peep tuli minu juurde ja küsis, kas ma saaksin talle veel raha laenata. Küsisin vastu, kas ma olen siis juba laenanud. Minu arvates tuli enne üks summa tagasi maksta, kui uut küsima minna. Räägiti, et ei tea, kuidas klassivendadel jätkub raha selle klubi ülevalpidamiseks, kui klubi ei too nii palju sisse. Hakkas tunduma, et nad olid petnud minult välja allkirja, et raha klubi ülevalpidamiseks võetakse minu pangaarvelt.

*
Ema näitas, et oli toonud "Akadeemia" toimetusest vanu ajalehenumbreid. Seal olid endale võtmiseks välja pandud need numbrid, milles kirjutati kõige tähtsamatest sündmustest. Ema oli mõned välja valinud. Mina tegin ajalehest väljalõigatud malenurkadega teisiti, et panin kõik ilmumise järjekorda. Nii kadusid tähtsamad teiste hulka ära, aga need oleks ka võinud eraldi panna. Vaatasin ühte malepartiid. Seal olid tsentriliinidel vastaste etturid üksteise tule all. Kommentaarides oli öeldud, et kaotab see, kes on sunnitud esimesena lööma. Valge ettur oli eelviimasel real ja ta sai käia vankri selle kaitse all viimasele, nii et vankri löömise korral oleks lipp peale tulnud. Hakkasin nuppe tordiks kokku tagasi panema. Kuningas ja lipp olid pealt magusa kihiga kaetud tordiribad. Vaatasin pealt, kuidas Toomas kabet mängis. Toomal oli tamm, tema vastasel mitte. Aga Toomal oli sellest hoolimata raske võita, sest vastasel oli nii paks nuppude mass, et sellest oli raske läbi murda. Vastane ei saanud küll kohe tammi minna, sest edasiliikumise korral oleks Toomas tema nupud löönud. Olime väikses maamajas. Mööda maanteed liikusid võõrad poisid. Vennad jooksid nende eest läbi kõrge kuuseheki peitu. Kui maanteel liikujad hakkasid jõudma teisele poole hekki, jooksid vennad läbi selle tagasi. Mõtlesin, et nad oleks võinud jääda heki keskele peitu. Mina ei põgenenud, vaid hakkasin ühega võõrastest poistest juttu ajama.

Kirjanduse vanus

Üks etteheide mulle magistritöö kaitsmisel oli, et ma olen kasutanud liiga vana kirjandust. Praegu koostan uut raamatut veel vanematest kirjutistest, ometi leian sealt, mida õppida. Uued raamatud on kirjutatud vanade põhjal, seega vanad on asendamatud. Hea raamat ei aegu. Uuema kirjanduse tagaajamine sarnaneb moodsate riiete eelistamisele. Aga kui moodi läheb külmal ajal paljana ringi käimine, siis tark inimene ei lähe sellega kaasa. Head uut raamatut muidugi on kasulik lugeda, sama moodi nagu head vana.

Minu koer

Läksin bussi peale. Hakkasin kartma, et mul ei ole piletit. Aga kaks piletit ma taskust siiski veel leidsin. Augustasin need ära, sest ma ei tahtnud juhilt uusi osta. Minu koer hammustas ühe väikse lapse pead. Bussist välja minnes vaatasin, et ma polnud augustanud pileteid, vaid paberrahasid. Aga sellest teiste sõitjate ärapetmiseks piisas. Nüüd oleks saanud minna panka ja need rahad tervete vastu vahetada, aga seda ma ei teinud. Lasin oma koera keti otsast lahti, et ta vabalt ringi jookseks. Koer hammustas ühte võõrast koera.

Esimene eluaasta

Last oodates hakkavad emad sageli imelikke asju sööma. Minu ema hakkas enne minu sündimist sööma hambapulbrit. On arvatud, et just sellepärast on mul olnud tugevad hambad. Enne ülikooli esimese astme lõpetamist oli mul hambaid plombeeritud ainult üks kord. Hiljem on auke rohkem leitud. Kuigi minu sündimise eel sai ema kuskilt hambapulbrit, olen mina seda kodus näinud ainult üks kord. Selle asemel oleme enamasti pesnud pastaga.

Teine asi, mida ema enne minu sündimist tegi, oli meditsiinialase kirjanduse lugemine. Ta oli lugenud just sellest, millised ebanormaalsed lapsed võivad sündida ja hakanud kartma, et tal võib sündida samasugune. Hiljem on ta seletanud, et kui minul midagi viga on, siis see võib tulla just sellisest sünnieelsest hirmuseisundist.

Mulle nime panemisest olen juba koduleheküljel kirjutanud, et algul pandi loosiga nimeks hoopis Kristjan, aga vaadati, et ei ole Kristjani nägu. Mind hakati näo järgi teise hüüdnimega hüüdma, millest edasi tuletati nimi Simo. Soomes on see tavaline nimi, aga ema oma sõnul arvas, et mõtles selle ise välja, sest ühtegi teist Simo-nimelist ta ei teadnud. Isa vist siiski teadis.

Arvatakse, et kui perre sünnib uus laps, siis eelmisena sündinud laps muutub kadedaks. Mina selle ilminguid eriti palju ei mäleta. Ja ükskord leiti üks paberileht, kuhu oli kirjutatud, mida minu õde oli pärast minu sündimist laulnud või rääkinud, seal üks lause oli umbes: "Mul on väike vennake," mis ei tundu eriti vaenulik. Ühel päeval oli kolmeaastane õde mind salaja sülle võtnud. Kui ema uksest sisse tuli, oli õde mind ehmatusega maha kukkuda lasknud. Õnneks olin kukkunud voodi peale.

Meie pere lapsed on sündides keskmisest rohkem kaalunud. Nii ka mina, kuigi koolis olin vahepeal oma klassis kõige kergem. Üks arst oli veel öelnud, et küll mul on suur pea või et ta pole nii suure peaga last varem näinud. Seepeale oli ema teiselt arstilt küsinud, et ega mul peaga midagi valesti ei ole. Küsimust polnud ta täpselt sõnastanud, aga arst oli vastanud, et kõik võib olla. Seepeale oli ema mõnda aega arvanud, et ma olen vesipea.

Seda mäletan oma esimestest eluaastatest ise, et kuigi mul praegu on tumedad juuksed, olid need algul heledad. Ema on selle kohta öelnud, et mul olid kahte värvi juuksed korraga peas.

Minu sünniaastal suvitasime esimest korda Peedul kirjanike suvilas. Seal oli B. Kabur minu kohta öelnud, et kui on sinised silmavalged, siis on neegri verd. Ükskord palju aastaid hiljem rääkis isa, et ta on mõelnud, miks minu vend Tõnu on nii neegri moodi, ja mõtles välja, et ühe vanavanaisa nimi on ju Moora. Isa oletas, et Moora võib põlveneda Peeter I ajal Eestis elanud aafriklasest, kes oli Puškini vanaisa. Minu onu ütles sellest kuuldes, et tema on mõelnud teise meie sugulase kohta, miks see neegri moodi on, kes on samuti sama Moora järeltulija. Ükskord tehti minu kohta veel maleklassis nalja, et võibolla mul on ainult nägu valgeks värvitud, aga kui särk ära võtta, siis selgub, et ma olen neeger.

Kuigi ma ei olnud vesipea, oli mul siiski närvikahjustus, mis varakult välja paistis. Selle paremaks ravimiseks tutvustas tuttav kirjanik Ustav minu vanemaid kuulsa neuroloogi T. Talvikuga. Sel ajal, mida ma juba mäletan, käis Talvik meil kodus külas ja meie omakorda tema pool. Hiljem kui ta enam mind ravinud pole, on Talvikud minu vanemaid endiselt oma juubelitele kutsunud.

Viiekuuselt saadeti mind närvikahjustusega haiglasse. Ema on rääkinud, et kui me pidime haiglasse sisse minema, saadeti meid esimesel päeval tagasi, sest haiglas oli kõhugripp. Paar päeva hiljem pääsesime sisse. Haiglas oleku ajal olin mina ka kõhugrippi jäänud. Aga kuigi see haigus oli majas juba enne meie sisseminekut, oli meid süüdistama hakatud, et meie tõime selle haiglasse sisse. Oli mindud ka koju isalt ja õelt proove võtma. Neile oli öeldud, et meid viidi nakkushaiglasse, mis ei vastanud tõele. Isa oli lubanud meid haiglasse vaatama tulla, aga jättis tulemata, kui arvas, et meid seal ei olegi. Haiglas oli olnud raskem hügieeni pidada kui kodus. Kodus oli ema lutte keetnud, aga haiglas polnud selleks võimalust, enne kui kodust elektripliit toodi. Närvidele ja kehalisele arengule olevat haiglas viibimine siiski kasuks tulnud.

Vist sama haiglasolekuga on seotud lugu, et mul kadus kõhuhaiguse tõttu söögiisu ära. Mind oli püütud sellest hoolimata vägisi lusikaga toita, andes mulle juurviljapüreed. Sellest tekkis mul keedetud juurvilja suhtes vastumeelsus, mis ei ole kadunud siiamaani. Ükskord püüdis õde minu eest varjata, et koogi sisse on pandud kaalikat. Aga kuigi ma koostist ei teadnud, läks siiski juba esimesest suutäiest süda pahaks. Samal ajal toores juurvili mulle küll maitseb.

Minu postkaardialbumis on kaart, mille saatis vanatädi minu esimeseks sünnipäevaks ja kuhu on kirjutatud: "Elagu 1-aastane Simo!"

Õiglane hinnang

Magistritöös kirjutasin, et on öeldud, et fašismi on vaja uurida selle kordumise vältimiseks, kuid et minu arvates peaks iga kodanik ise jõudma otsusele, milline riigikord on parim. Fašismi uurimist alustades ei saanud mul selle kohta ette täiesti selget seisukohta olla, kuid nüüd on see uurimistöö valmis ja võib järeldusena öelda, et fašism hea riigikord ei ole, kuivõrd ta on diktatuur ja veel äärmuslik diktatuur. Ja võib nõustuda Vello Helgi mõttega, et eesti ajaloolased ei pea olema maksimaalselt erapooletud, vaid kaitsma rahvuslikke huve. Kui Mart Laar on nii poliitik kui ka ajaloolane, kas ta peaks poliitikuna võtma selge seisukoha, aga samal teemal ajaloolasena kirjutades jääma täiesti erapooletuks?

Kuid nagu fašismi ei saa heaks kiita, nii ei saa selle kõiki elemente hukka mõista. Ei ole vaja suhtuda rahvuslusse negatiivselt sellepärast, et ka fašistid olid rahvuslased. Šovinism oleks liiast, aga rahvuslus saab esineda ka mõistlikul kujul. Üks fašismi põhimõte, mille suhtes tänapäeval on mindud teise äärmusesse, on autarkia. Nüüd pooldatakse selle asemel vabakaubandust. Kuid kui vaadata maailma rahvaarvu kasvu ja ähvardavat toidupuudust, siis tundub mõistlikum natuke autarkilisemaks tagasi minna. Täielik isevarustamine oleks utoopiline, aga toiduainete osas ei poolda ma seda, kui nende kodumaal tootmisest loobutakse või kui neid küll toodetakse, aga rikkamatel Euroopa Liidu kodanikel on õigus need meie eest ära osta, kui endal puudus kätte tuleb. Samuti ei tundu hea lahendus, kui raha saab hoida ainult välismaalastele kuuluvates pankades. Kui maailmas mõni riigijuht kukutatakse, süüdistakse teda sageli raha välismaa pankades hoidmises, aga Eestis teeb seda kogu rahvas.

Vanemate pulmad

Kui ma laps olin, rääkis ema, et tutvus isaga nii, et nad jäid teatris kogemata juttu ajama ja isa sõidutas ta pärast mootorrattaga koju. Ema rääkis veel, et tänapäeval tavaliselt enam kosjas ei käida, aga isa oli käinud. Pärast selle jutu kuulmist otsustasin, et mina kunagi ei abiellu, sest naist oleks ebameeldiv vanematele tutvustada.

Isa rääkis hiljem vist telesaates erinevalt, et esimest korda nägi ta ema ühel kirjandusüritusel, kus ema hoolega konspekteeris. See olevat näidanud töökust. Suhtlema olevat nad hakanud, kui selgus, et mitte ainult isa, vaid ka ema kirjutab luuletusi.

Isa ja ema vanusevahe on 15 aastat. Ema on öelnud, et see on üks põlvkond.

Tutvumise ajal elas isa veel Tallinnas. Ema on elanud kogu elu Tartus. Isa kolis ema jutu järgi Tartusse Ujula tänavale natuke enne seda, kui selgus, kas nad abielluvad.

Pulmad toimusid isa 35. sünnipäeval. See on ühtlasi päev, mil käivad kadrisandid. Pulmade toimumise koht oli minu isapoolse vanaema kodu Paides. Hiljem on seal peetud sünnipäevi, mis peaks olema väiksem pidu, aga sellest hoolimata on tuba rahvast täis olnud. Ja siis meenutatakse, et seal on toimunud isegi pulmad. Isa ise ei ole seal majas elanud, sest varem elas vanaema teisel Paide tänaval. Uude majja oli ta kolinud samuti veidi enne pulmi. Isa on selle kohta öelnud, et kõik asjad on ajastatud.

Pulmaisa oli kirjanik Vahing, kes eluaeg igasuguseid skandaale korraldas. Pulmas oli ta vist kellegagi tülli läinud ja teatanud, et läheb jala Tartusse. Keegi oli teda siiski maanteel hääletamas näinud, nii et Tartuni välja ta arvatavasti jala ei kõndinud. Järgmisel päeval olevat ta Tartus tänaval maganud.

Pulmadest tehti palju mustvalgeid fotosid. Nende rohkus koduses fotoalbumist torkas silma eriti sellepärast, et uusi fotosid lisandus palju aeglasemalt.

Järgmisel aastal sündis pere esimese lapsena minu vanem õde. Mina sündisin veel kolm aastat hiljem. Mina ja õde jõudsime elada veel Ujula tänaval, aga varsti kolisime suuremasse korterisse ja suuremasse majja Kaunase puiesteel, kus sündisid minu nooremad vennad.

Mina pole isa mootorratast juhtimas näinud ega ka mitte autot. Isa on rääkinud, et lõpetas mootorrattaga sõitmise, kui muutus liiga hajameelseks. Kui kiiver on peas, olevat sõita eriti ohtlik, sest see lülitavat ümbritsevast keskkonnast välja. Aga isa lubadega osteti ühele teisele perele auto. Ükskord käidi meil selle autoga külas ja seda sai nimetatud meie autoks.

TÄIENDUS: Pärast selle lugemist ütles ema, et õige on see versioon tutvumise kohta, mille rääkis isa. Sel ajal polevat isa enam mootorrattaga sõitnud. Aga mina mäletan siiski, nagu oleks mulle esimene kord nii räägitud. Mäletan, kus toas, mis kellaajal ja mis sõnadega umbes räägiti, samuti, mis ma sel ajal mõtlesin.

Augud protokollis

Mängisime mängu. Ronisin puu otsa. Seal istus Vorobjov. Küsisin, kas võib ta vangi võtta. Ta vastas, et võib küll. Mängu tulemus ei olnud vist tema jaoks väga oluline.

*
Käisid Tartu malemeistrivõsitlused. Rääkisin, et ma ei mäleta eilsest mängust ühtegi käiku ega mängu tulemust, mäletan ainult seda, et mängisin Vorobjoviga. Selgus, et olin võitnud. Nüüd näitas Särgava mulle minu partiiprotokolli. Seal oli enamus käike kirja panemata jäänud, selle asemel oli paberisse auke tehtud. See tuli sellest, et jäin mängu ajal magama. Algul ma polnud veel maganud ja olin märganud, et üks enda ja vastase käik jäid vahele. Need olin tagantjärele kirja pannud. Aga selgus, et need ei olnud ka avangus ainsad vahele jäänud käigud. Protokolli järgi oli kolmandal käigul ettur ratsuks löönud, aga nii kiiresti ei saanud ettur üle laua kõndida. Need käigud sai taastada selle järgi, et üks pool pidi tegema ainult etturikäike. Mul oli seis algusest peale parem olnud. Ettur oli mul küll vähem, aga avaldasin vastasele pidevalt suurenevat survet. Ütlesin Särgavale, et mul on väga hea tabeliseis, mul on ainult üks kaotus. Särgava küsis, keda ma veel võitnud olen. Vastasin, et kohe ütlen. Aga mul ei tulnudki meelde. Üks mees tuli Särgavat magama ajama. Viskasin seda meest selle eest kahe konstruktorist majaga. Särgava ütles mehe vabanduseks, et siin on tund. See mees arutas teiste asutuse töötajatega, mida minuga teha. Nad andestasid mulle sellepärast, et mul oli seljas pidžaama.

*
Mul tuli meelde, et käimasolevatel Tartu meistrivõistlustel olin kaotanud mustadega teises voorus ühele vanemale mehele, kes mängis lippuetturi avangut. Punkte olin saanud esimeses voorus Svenilt ja kolmandas Vorobjovilt. Vorobjov oli alistunud vist selle peale, kui nägi, et ma oskan isegi läbi une nuppe tõsta, mul on mäng nii sisse harjunud. Või ei meeldinud talle magava inimesega mängida. Või oli ta alistunud kaastundest, sest ma olin rääkinud läbi une, et mul on võiduseis.

Halvad eeskujud

Vahel nimetatakse natse fašistideks, aga neist võrdlevalt rääkides vähemalt on parem jätta natside sõna sakslastele ja fašistide oma itaallastele. Natsid võtsid fašistidest eeskuju, sest fašistid pääsesid võimule varem. Kui natsid ka võimule pääsesid, hakkasid fašistid omakorda neist kui tugevamatest eeskuju võtma, kehtestades antisemiitlikke seadusi ja rünnates naaberriike.

Kõik, kes fašistidelt õppisid, ei olnud sellepärast ise fašistid. Maailmasõdadevahelises Euroopas olid kommunism ja fašism uued nähtused, mis mõjutasid mingil määral kõigi riikide sise- ja välispoliitikat. Kommunism ja fašism mõjutasid kindlasti ka üksteist, kuigi olid leppimatud vaenlased. On räägitud, et on olemas vastaste sarnastumise seadus. Näiteks Nõukogude pioneeriorganisatsioon on võrreldav Itaalia balilladega. Pioneeriorganisatsioon tekkis seejuures natuke varem. Aga mõlemast varem olid demokraatlikes riikides skaudid, mis ei olnud küll nii massiline organisatsioon.

Kunstiajaloos räägitakse pikalt modernismi erinevatest suundadest. Seejuures oli minu õppejõul meeles lisada, et modernism ei olnud tol ajal tegelikult mingi valitsev kunstisuund, see oli lihtsalt see, mis kunstis uut tekkis. Sama moodi pidid fašismi kui uudse nähtuse ühes suures Euroopa riigis võidule pääsemisel teiste poliitikud võtma selle suhtes seisukoha, poolt või vastu. Autoritarism alustas pealetungi kogu Euroopas. Kõigis riikides ei muutunud see nii äärmuslikuks, seetõttu ei mahu nad kõik fašismi mõiste alla, aga neil oli fašistidega ikkagi ühisosa ja nad olid ühe ja sama aja sünnitised.

Eestis rahvusfašistide nime all tegutsenud organisatsioon oli pisike. Vabadussõjalasi on ka vahel fašistideks nimetatud, nende liikumine oli massiline. Vahel on nimetatud fašistlikuks 1934 tekkinud uut Eesti riigikorda, kuigi seda oleks õigem pidada samuti liialduseks nagu vabadussõjalastegi puhul. Ühes ülikooli seminaritööst võrdlesin O. Kuuli kommunistliku raamatu mõjul vabadussõjalaste liikumist ja Pätsi toetuseks loodud Isamaliitu, mille kohta õppejõud kirjutas märkuse, et tegemist oli väga erinevate organisatsioonidega. Neil muidugi oligi palju erinevusi, aga ma ütleks ka praegu, et mõlemad õppisid Itaaliast. Vabadussõjalasi võib rohkem võrrelda fašistliku liikumisega ja Pätsi valitsust kutseesindusliku poliitikaga fašistliku režiimiga.

Natside võimu said eestlased Teises maailmasõjas omal nahal tunda. Selle olemuse täit tunnetamist takistab siiski see, et eelnenud ja järgnenud Nõukogude terror olid veel hullemad.

Hilisemat Eesti ajalugu on fašism mõjutanud vähemalt nii palju, et on andnud eesti keelde uue sõimusõna. Vene keeles on püütud sellega vahel tähistada kõiki eestlasi. Vahepeal tegutses Rahvuslaste Keskliidu nimeline organisatsioon, mis sarnaselt fašistidega kandis musti särke. Korraks pääses kuuldavale uudis kunagise vabadussõjalaste liidu taastamisest, aga võrreldes kunagise nimekaimuga on praegune jäänud mikroskoopiliseks. Nii Eestis kui ka teistes riikides on nähtud skinnheede, kes oma rassismi tõttu on rohkem natside kui fašistide tegevuse jätkajad. Oma soenguga paistavad nad eeskuju võtvat neegritest, kelle vastu nad võitlevad.

Aga fašismi mõjusid võib märgata mitte ainult äärmuslaste juures, vaid ka riigikorralduses. Pole kindel, et meie valimisseadused näeksid ette valimiskünnist, kui poleks olnud omaaegset fašistide majoritaarset valimisseadust.

Seinavaip

Mul oli vendadega suur tüli. Klaus oli torganud elektrikontakti taimi. Nõudsin, et ta need välja tõmbaks. Kui ta oli seda teinud, siis ta näitas, et minu elektrikontaktis on traadid. Enne nende väljatõmbamist nõudsin korkide väljatõmbamist ja nahkkinda toomist. Mulle öeldi, et nii palju ettevaatusabinõusid pole vaja. Mina leidsin, et on küll, loodusseadustega arvestamisest ei piisa, sest need võivad valesti meeles olla. Hennu hakati süüdistama, et ta oli laagri korrapidajat löönud. Kuigi ma olin varem Hennuga tülitsenud, hakkasin teda nüüd kaitsma. Ütlesin, et korrapidaja oli ise süüdi. Kui ta ütles endast vanematele: "Ma olen korrapidaja," siis see on tülinorimine. Hennu ähvardas karistus. Täna oli laagri viimane päev ja pidi nagunii koju sõitma, aga võis oodata, et Henn saadetakse teistest varasemal kellaajal. Ja Hennu kaitsmise eest võidi mind ka süüdlaseks teha. Tuppa ja välja akna taha kogunes tohutu rahvamass.

*
Vaatasin oma keskkooli aegseid vihikuid. Eriti meeldis mulle üks vihik selle poolest, kuidas ta oli valmistatud. Igal aastal olid müügil erinevad vihikud. Teisel aastal ei saanudki samasugust osta. Vanaema vaatas kõrvalt ja ütles, et talle ei meeldi, kui õpilased kirbukirja teevad. Seletasin, et probleem ei ole tähtede suuruses, vaid selles, et kui peab kiiresti kirjutama, tuleb käekiri raskemini arusaadav. Aeglaselt kirjutades oli ta tulnud hästi loetav. Tegelikult teises kohas olin kirjutanud samuti aeglaselt, aga teinud meelega raskesti arusaadavat kirja. Mõnes klassis oli töövihikut vähe kasutatud, aga viimase klassi saksa keele töövihikus olid kõik harjutused tehtud. Hinded nende eest olid vaheldumisi viied ja kolmed. Mõnda kohta oli õpetaja kirjutanud, et harjutus tegemata. Hiljem olin need ikkagi ära teinud ja nende eest hinded saanud. Pille toa kapist leidsin veel paki oma vanu vihikuid. Ema oli need millalgi sinna viinud. Ütlesin, et kui minu vihikud Pille tuppa viidi, oleks seda võinud mulle vähemalt öelda. Üks klassikaaslane kommenteeris, et Pille ei ela ju enam siin korteris. Vastasin, et Pille tuba on see sellest hoolimata. Kristjan K. leidis seinavaiba ja hakkas naerma. Olin sinna tikkinud sõnad: "Kampaania Pillele eraldi toa andmise vastu".

Minu sündimine

Mulle on räägitud, et õhtul enne minu sündimist oli äike. Siis pidigi äike olema, sest see oli volbriõhtu. Volbriööl pidavat nõiad luudadega lendama, ema poolt põlvnengi ma nõidade suguvõsast. Mina sündisin hommikul, kui linnas oli algamas paraad Nõukogude Liidus riigipühaks olnud töörahva solidaarsuse päeva puhul. Sündisin Tartu sünnitusmajas Toomemäel. Samal päeval natuke hilisemal kellaajal sündis samas majas hilisem klassiõde ja kursuseõde, kes oli ainuke inimene, kes käis minuga nii ühes klassis kui ka ühel kursusel. Meie klassis oli sel kuupäeval sündinuid kaks ja ülikoolikursusel kolm. Minuga samal kuupäeval on sündinud veel onutütar - täpselt minu kümnendal sünnipäeval. Ajaloolistest isikutest Jüri Kukk aastal 1940. Umbes minu sündimise ajal olid isa ja kolm aastat vanem õde Pille väljunud Ujula tänaval asunud esimesest korterist ja õde oli korrutanud raadiost kuuldud lauset: "Kell on 9.55." Sünnitus ise ei olnud kõige kergem, sest mul oli nabanöör ümber kaela. Haiglast väljalaskmine võttis aega.

1. mail sündimine tekitas tähtsama enesetunde. Hiljem Eesti Vabariigi ajal sai see päev samuti riigipühaks kevadpüha nime all. Kuna ta on alati olnud riigipüha, on ta vaba päev ja pidu on saanud pidada enamasti õigel kuupäeval. Aga sel kuupäeval toimub alati ka muid üritusi, nii et kõik kutsutud ei ole tahtnud hästi külla tulla. Kuid mõni on saanud külas käia just tänu sellisele ajale, sest on saabunud Tallinnast Tartusse korporatsiooni üritusele või võistlustele. Mai alguses oleme peale minu sünnipäeva tähistamise teinud veel vanaema suvilas Peedul maituld. Selle tegemise õige kuupäev on vist viimane aprill, aga nii rangelt me pole ajast kinni pidanud. Maituli pole olnud nii pidulik kui jaanituli, aga nimetuse olemasolu tõttu on ta siiski pidulikum kui muud tuletegemised. Lapsepõlves tähistasime maikuus kolme sünnipäeva - minu, minu õe ja naaber Pireti.

Kohtade segiajamine

Jõudsime koju. Ema ütles, et siin Raadil on lähedal külmaring. Vaatasin aknast välja. Seal nägi välja tõesti nagu Raadil - majade asemel oli tihedalt puid ja mägi tõusis üles. Aga mina mäletasin, et me elasime Annelinnas. Ema oli kohad segi ajanud.

*
Tuumaelektrijaamas oli toimunud avarii. See tähendas, et kõigi eestlaste tervis pidi kannatama. ma sain vihma ka kaela, milles radiatsioon oli eriti kõrge. Kohest surma küll ei järgenud, aga nüüd oli oodata, et elu lõpul tekib vähk. Klaus loputas bussipeatuses oma taldrikut. Ta ütles, et lubjaga saab toidu seest kõik kiirituse välja pesta. Mina ei hakanud seda tegema, sest niiviisi ei oleks toidust midagi järele jäänud. Läksin bussi peale. Bussis tuli meelde, et jätsin oma koti peatusesse pingi peale. Peremees oli jäänud koti kõrvale istuma, võis loota, et ta päästab selle ära. Kõndisin kanali ääres. Seal oli sipelgapesa. Ütlesin, et on räägitud, et kiirituse taset vaadake sipelgate pealt - kõige suurema ohu ajal poevad nad peitu. Praegu olid sipelgad väljas. Eelmiste tuumaõnnetuste ajal oli ema meile jooditablette andnud, aga seekord ei hakanud andma. Vist sellepärast, et ajakirjanduses halvustati neid. Mulle tuli meelde, et tuumaõnnetus toimus hoopis Jaapanis, siis ta eestlastele väga ohtlik ei olnudki. Jõudisn koju palju aastaid hiljem. Peremees ja perenaine olid juba surnud. Vaatasin ringi, kas mu kott on koju toodud. Leidsin selle sahtlist, mis oli varem tühjana seisnud. Sinna oli pandud ka hulk muid kotte. Minu kotis oli isegi rahakott koos rahaga alles.

*
Teele jäi ette põõsas. Hakkasin selle alt läbi roomama. Üks naine küsis: "Mida see oligofreenik siin teeb?" Loobusin põõsa alt läbi roomamisest ja kõndisin selle asemel kahe põõsa vahelt läbi. Küsimus oligi tähendanud vist arusaamatust, miks ma seda kohe ei teinud. Astusin toa lõpus olevasse vanni, riietusin lahti ja läksin duši alla. Ukse juures seisnud inimene väljus. Ta oli vist naine. Ta lahkus minu lahti riietumise peale, aga oli lahkumisega viivitanud just selleks, et näha mõnda meest lahti riietumas.

*
Sõitsime bussiga sauna suunas. Saun oli väike maja Anne tänaval. Praegu oli ta veel kinni. Ta pidi avatama veerand tunni pärast. Mõtlesin, kas sõita bussiga teine ring ka peale, et aega parajaks teha. Aga siis ma oleks juba hiljaks jäänud. Parem oli jõuda natuke avamisest varem kui liiga hilja. Jõudsime sauna ukse taha. Üks naine pistis sealt korraks pea nähtavale ja ütles, et praegu on naiste kord sees olla. Jäime ukse taha eesruumi ootama. Nüüd tuli võibolla tund aega oodata. Üks meie hulgast küsis, miks meestele ja naistele eraldi pesemisruume ei ole, siis saaks kauem sees olla. Sauna töötaja vastas, et mehed ja naised lähevad sisse korraga, neil on segasaun.

Klubi edukaim turniir

Esimesel maleturniiril pärast kolmanda vennapoja sündimist jõudsin kolmandat korda elus esikoha jagamisele. Osavõtjaid oli küll ainult neli ja jagasin Reima ja Sandriga 1.-3. kohta 4 punktiga 6-st. Esikoha saamiseks oleks piisanud sellest, kui viimaseks jäänu oleks viimases voorus enamviguriga seisu ära võitnud või viigi teinud, aga ta kaotas ajaga ja liidrite vahel tekkis surnud ring. Ülikooli maleklubis on see mul esimene kord esikoha jagamiseni jõuda. See nädal ma just loobusin oma treeningsüsteemi täitmisest, selle asemel kirjutasin rohkem ja kuulasin raadiost jutusaateid. Ütlesin, et mind huvitab praegu sõnaline mõtlemine rohkem kui malevariandid, sest sõnad on nagu elusloodus, aga malelaud nagu eluta loodus. Veerpalu juhtum ei mõju ka spordis pingutamiseks motiveerivalt. Minu jaoks see küll väga suur šokk ei olnud, sest ma pole tema võistlustele eriti kaasa elanud ja imestasin juba varem, miks Eesti sportlased välismaalastest vähem dopinguga vahele jäävad. Paljud ei usu, et Veerpalu dopingut tarvitas. Nende loogika on vist see, et kui ta kiiresti suusatab, siis ta ei saanud lubamatut teha. Välismaalaste puhul ehk kahtlustataks vastupidi, et kiire sõidu põhjus võib olla doping. Mina ei hinda inimesi selle järgi, kui kiiresti nad suusatavad. Treenimist pean võitudest tähtsamaks.

Runnel-Sander
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 f5 4. Rc3 fe 5. Re4 Rf6 6. Rf6 Lf6 7. Le2 Oe7 8. Oc6 Lc6 9. Le5 Lc2 10. 0-0 Lg6 11. Ve1 Lf6 12. Lh5+ g6 13. Lh6 d6 14. d4 Og4 15. Og5 Lf8 16. Ve7+ alistus.

Sander-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Ve4+ Oe6 10. Rd4 0-0-0 11. Oe3 Rd4 12. Vd4 Oc5 13. Vd8+ Vd8 14. Lf3 Lb6 15. Ra4 Lb5 16. Rc5 Lb2 17. Ve1 Od5 18. Lf5+ Kb8 19. c4 Oc4 20. Rb7 Le2 21. La5 Vd1 22. La7+ Kc8 23. La8+ Kd7 24. Ld8+ Kc6 25. Ra5+ (Parem Ld1.) Kb5 26. Lg5+ Od5 27. h3 Le1+ 28. Kh2 Lg1+ 29. Kg3 Lg2+ 30. Kf4 Lf3+ 31. Ke5 f6+ 32. Lf6 Lf6++

Uutmoodi nummerdamine

Oli koostatud selline maleülesanne, millel üks rida ja üks liin jäid väljapoole malelauda ja seal oli ka nuppe. Üks mees, kes hästi malet mängida ei osanud, pakkus lahendust. Särgava ütles talle, et see on vale lahendus. Särgava sõnul oli selles seisus seitse või kaheksa erinevat lahendust. Mina olin vastuse ära vaadanud ja olin näinud, et vastuseks oli antud ainult üks variant. Särgava mõtles natuke ja pakkus omapoolset lahendust. Mina ütlesin, et see on vale. Särgava hakkas uuesti mõtlema. Ütlesin, et kui ülesanne läheb malelaua piiridest välja, siis on raskem aru saada. Oli tund keemiaklassis. Õpetaja joonistas tahvlile malelaua. Ta näitas, et ridade numbreid saab kaheksast edasi ka suurendada. Aga ta nummerdas read ja liinid ära mitte täisarvudega, vaid igasuguste keeruliste tehetega ja murdarvudega. Ta oli matemaatika õpetaja ja teadis, et nii saab teha. Nii tuli käiku tehes arvutada välja, mis rea ja liini järjekorranumber kokku annavad. Ago levitas kirja, et tema sellist numeratsiooni ei poolda. Mina ja Lauri K. pidime minema tahvli ette ja mängima näidismalepartii, sest meie olime klassis ainukesed malega tegelejad. Kui ma olin Laurile esimest korda kaotanud, olin olnud masenduses, sest tema oli minust malega palju vähem tegelenud. Aga nüüd leidsin, et see on normaalne, et igaüks võib minuga võrdsel tasemel mängida, tulgu mis tulemus tuleb. Kuna mul ei olnud taskuarvutit, pidin tegema arvutusi peast. Ütlesin enne klassi ette minekut Erikule, et ma oleks ju võinud kodust eurokalkulaatori kaasa võtta, see on mul nüüd olemas. Eurokalkulaatoril oli küll see puudus, et tal ei olnud mälu. Meie klassist oli tunnis ainult üks rühm, aga uks läks lahti ja sisenes terve B klass. Ühed B klassi poisid arutasid, kes tunnis on. Nad ütlesid, et fašistid on kohal. Krister ütles selle peale, et anekdooti eestlasest, venelasest ja sakslasest on igal pool räägitud, mis fašism see on. Läksin klassi ette. Mõtlesin, et fašismist rääkijatele võiks vastata, et olin fašist, aga enam ei ole. Õpetaja hakkas minuga pahandama. Ta küsis, miks ma siia üldse tulin, kui ma ei oska. Tahtsin öelda, et ma võin ära ka minna, aga mul ei tulnud suust häält välja. Tahtsin öelda, et kuigi ma ei saa rääkida, ma vähemalt kuulen. Aga ka selle jaoks ei tulnud häält. Õpetaja hüüdis vihase häälega: "Kaire!" Mitu inimest tõusis püsti, sest Kaire polnud midagi halba teinud.

*
Inimesed kiitsid roheliste saadikuid, aga Jürgen kritiseeris neid ühekaupa kõvasti. Ainult Strandbergile pani ta kõrge hinde. Aga Strandbergi kohta ütles ta ka, et Strandberg võtab liiga palju sõna, nagu oleks ta saadetud Riigikokku Eesti saatust otsustama. Sellest hoolimata ennustas Jürgen, et Strandberg saab presidendiks. Selle pidi otsustama ühe rahvusvahelise foorumi soovitus. Sõin Riigikogu saalis õuna ja kuulasin, mida Krister ja Artur räägivad. Õuna seest ilmus nähtavale vastik usside pundar. Puhastasin sellest hambaid õuna teiste kohtade sisse, aga nii võisid järgmised mädaplekid nähtavale ilmuda.

Fašism Itaalia ajaloos

Fašistid tahtsid ühelt poolt luua midagi täiesti uut. Fašismi rajajate hulka kuulus futuriste, kes juba nime poolest on rohkem tulevikku kui minevikku vaatavad. Futuristid olid vaimustatud masinatest. Ka Mussolinile meeldisid masinad ja ta õppis isegi lennukit juhtima. Varasema ajalooga sideme katkestamiseks kehtestati uus fašistlik ajaarvamine, millega paralleelselt jäi küll ka kristlik ajaarvamine kasutusele.

Ühe teooria kohaselt oli fašism midagi ainult Itaaliale iseloomulikku. Sel juhul pidi ta otseselt välja kasvama Itaalia varasemast ajaloost. Ja tõesti, fašistide eeskujuks oli teiselt poolt Rooma impeerium. See eeskuju on küll kogu Euroopas ikka ja jälle esile kerkinud. Nii Bütsants, Vene tsaarid, Frangi ja Saksa-Rooma keisririik ja Napoleoni riik võtsid eeskuju Rooma riigist. Itaalias on Rooma eeskuju läbi sajandite olnud veel tugevam kui mujal. Renessanss kui antiikkultuuri taaselustamise katse tekkis just Itaalias. See oli kultuuriline taassünd, võibolla fašism oli Rooma riigi poliitiline renessanss? Tegelikult kolmandast Roomast rääkis juba 19. sajandil Mazzini - esimene olnud keisrite, teine paavstide ja kolmas itaalia rahva Rooma. Siis algas poliitiline renessanss juba risorgimentoga. Risorgimentot kui demokraatlikumat liikumist olekski õigem ärkamise ajaks pidada, fašistlikku diktatuuri võib pidada ka rahva uinumiseks.

Ühe teooria järgi on olemas ainult kaks peamist kunstistiili, mis kordamööda võidule pääsevad. Üks liin on antiik-renessanss-klassitsism-realism, teine keskaeg-barokk-romantism. Võibolla saaks poliitilises ajaloos rääkida sama moodi autoritaarsemate ja demokraatlikumate perioodide vaheldumisest. Autoritaarsemale Rooma kuningriigile järgnes demokraatlikum Rooma vabariik, sellele jälle autoritaarsem keisririik. Keskaeg oli vast suhteliselt demokraatlik periood feodaalse killustatuse tõttu. Absolutismiga muutus valitsemine autoritaarsemaks. Prantsusmaal lõpetas absolutismi revolutsioon, aga sellele järgnes autoritaarne Napoleoni aeg. Napoleon III tuli ka võimule pärast revolutsiooni. Itaalias oli demokraatlikum periood risorgimento, kui Itaalia ühendati suuresti rahvaliikumise korras ja üks selle juhte Garibaldi isiklikku võimu ei taotlenud, autoritaarsesse või totalitaarsesse faasi jõuti võimuahne Mussolini ajal. Pärast Mussolini kukutamist jõuti parteilise killustatuse ja valitsuste kiire vahetumise faasi, mis oli vastukaal fašistide majoritaarsele valimissüsteemile, kuid nüüd on valimissüsteem uuesti muutunud vähem proportsionaalseks ja valitsused stabiilsemaks. Eestis järgnes ärkamisajale tagasilöök venestuse näol, kuid asjad hakkasid paranema Tartu renessansiga ja tõusulaine viis riikliku iseseisvuseni. Demokraatia sai tagasilöögi aastal 1934 ja veel sügavamale langeti Stalini valitsusajal. Nõukogude võimule järgnes küll taasiseseisvumine, kuid varsti jäi iseseisvust vähemaks Euroopa Liitu astumise tõttu, mis on võrreldav impeeriumiperioodiga.

Kuna Rooma ajalugu oli ise pikk, sai eeskuju võtta selle erinevatest perioodidest. Fašistide eeskujuks oli keisririigi, mitte vabariigi periood.

Garibaldi järeltulijaks pidas ennast nii Mussolini kui ka Garibaldi nime kasutanud kommunistid, kes tema vastu Teise maailmasõja ajal võitlesid. Garibaldi ja Mussolini võrdlus on põhjendatud selles osas, et mõlemad tõid Itaaliale maad juurde. Kuni kõik itaallased ei elanud ühe riigi piirides, võis öelda, et risorgimento on lõpetamata. Mussolinil oli oma osa juba Itaalia Esimesse maailmasõtta astumisel, milleks ta avaldas survet mehena rahva hulgast, nagu oli varem teinud Garibaldi. Nii võiks Esimest maailmasõda pidada Itaalia jaoks risorgimentosõdade jätkuks. Kuid ka selle sõjaga ei saavutatud veel soovitud piire. Hiljem võimul olles jätkas Mussolini vallutuspoliitikat juba täiesti võõraste maade alistamisega.

Veniv autasustamine

Korraga lõppes kaks pikka maleturniiri - Tartu meistrivõistlused ja Uusi mälestusturniir. Ühel neist ei olnud ma esikolmikusse tulnud, aga teisel olin esimene. Autasustamise algus venis ja venis. Aga mõtlesin, et ma ootan selle ära, selline asi on väärt ootamist. Lõpuks anti mulle diplomi blankett kätte ja öeldi, et ma selle ise ära täidaks. Enda kirjutatud diplomist ei olnud ma huvitatud.

*
Olin laulmistunnis. Õpetaja pidas loengut. Teised konspekteerisid, aga mina magasin. Ütlesin, et ma ei suuda ärkvel püsida, kui tunnid algavad nii vara. Õpetaja ütles, et siis tuleb varem magama minna. Vastasin, et selle kohta on tehtud teadusuuringuid, mis näitavad, et kõigile inimestele varasem magamamineku aeg ei sobi. Üks klassiõde tuli minu laua juurde. Ta küsis, kas ma tahan temaga tuttavaks saada. Ühes majas ütles ema mulle ja Pillele, et me peame blogis unenägude avaldamise lõpetama, sest me oleme ebaadekvaatsed, ta jättis selle kohta minu sahtlisse kirja. Nähtavasti olin kirjutanud midagi sobimatul ajal mõne sugulase kohta, kellel oli kodus kurb sündmus. Varem oli ema minu unenäoüleskirjutustesse paremini suhtunud ja neist koostatud raamatut kiitnud. Kaalusin, kas täita ema soovi, kui kunagi olin unenägusid paberile kirjutanud. Aga ma ei saanud nende avaldamist ühe inimese arvamuse pärast lõpetada, kui olin neid mitu aastat iga päev avaldanud. Kui oleks nimetatud mõnda konkreetset unenägu, mille kustutamist sooviti, siis seda ma oleks saanud teha.

*
Jälgisin eemalt tabloolt, kuidas lõppes maletunriir. Viis esimest olid omavahel viigid teinud, teisi võitnud. Teise ja kolmanda koha järjekorranumbrid olid läinud vahetusse. Tegin sinna paranduse. Paranduse kinnitamine võttis aega. Lauk tuli välja ja tegi aeglaseid käeliigutusi. Lõpuks minu parandus kinnitati. Kontrollisin üle, kas minu parandus oli õige. Aga pidi olema, sest see, kellele oli algul kõrgem koht märgitud, oli saanud järgmisest vähem punkte. Olin uhke, et sain sajanda koha, kui Karpov oli ainult paarkümmend kohta eespool. Sellest hoolimata, et enamusest osavõtjatest olin ma taga. Osavõtjaid oli kokku 140. Aga vaatasin, et sellel Karpovil ei ole maailmameistri eesnime, ta on keegi teine.

*
Olin psühhiaatriahaiglas ravil. Kõndisin koos ühe samuti seal ravil oleva klassiõega mööda tänavaid. Meil olid jalas kilesussid. Seetõttu ei olnud kingi jalga panna vaja, sest kile hoidis jalad puhtad. Tee äärde jäi järsk mägi, kust oleks saanud suure vaevaga alla minna. Aga edasi läks see nii järsuks, et alla sai ainult kukkuda, mis oleks tähendanud surma. Või siis sai ennast hoogu pidurdades mööda seina alla lohistada, aga siis oleks surnud hõõrdumise tagajärjel.

Mälestuste kirjutamine

Oma elulugu hakkasin esimest korda kirjutama aastal 2000 haiglas viibides. Paljud inimesed hakkavad neid kirjutama nii vanas eas, et ei jõua lõpetada. Mina hakkasin kirjutama ka paljuski surmahirmu tõttu. Tundus, et võin lähemal ajal surra või täielikult mõistuse kaotada. Mulle hakkas kogu mu elu vist nii ilusana tunduma, et kirjutamist alustasin erakordselt ilusa käekirjaga, mida ma praegu üldse teha ei oska. Kui surmahirm üle läks, jäi kirjutamine pooleli. Hiljem olen mõned tähtsamad mälestused kirja pannud blogisse, mälestuste rubriiki ja fragmentidena ka muudesse rubriikidesse. Sügisel esitlesin oma viiendat raamatut ja ütlesin kõnes, et võibolla ma rohkem luulekogusid välja ei anna, kuna olin hakanud luuletusi vähem kirjutama, aga arvasin, et mõne muu raamatu võin kirjutada, näiteks mälestused, sest mulle on alati meeldinud rääkida lapsepõlvemälestusi. Siis olin just liitunud Facebookiga ja pärast sellise lubaduse andmist keskendusin seal eriti mälestuste kirjutamisele. Nüüd olen seda seal ka vähem tegema hakanud, sest seal avaldan ainult paarilauselisi sissekandeid, need peavad sellise lühiduse juures olema löövad, aga löövaid teemasid lõputult ei ole. Muidu võib natuke igavamatel teemadel palju kirjutada, mida võiks blogis sagedamini tegema hakata. Võibolla kasvab sellest kunagi ka raamat välja, nagu minu blogisissekannetest on ilmunud juba kaks paberraamatut ja veel rohkem elektroonilisi. Ühel minu vennal oli mõte, et meie pere lapsed võiks koduseks tarvitamiseks kirjutada ühise mälestusteraamatu. Aga keegi peale minu kirjutamisega algust teinud ei ole. Isa ütles ühel teisel korral, et mina võiks kirjutada tema mälestused, kuna minu mälu tundub parem olevat. Veel on ta öelnud, et ma võiks kirjutada magistritöö põhjal raamatu Itaalia fašismist. Praegu mõtlen tegeleda kahe blogisissekannete sarjaga - fašismist ja isiklikest mälestustest. Kuni neid kirjutada blogi jaoks, võib need iga hetk ka katkestada, sest algus on juba avaldatud. Fašismi ja mälestuste teema on seotud ka omavahel, sest aastal 2000 eluloo kirjutamist alustades olen kirja pannud, et viimane mälestusteraamat, mida ma lugesin, oli Mussolini oma. Samuti olen kirja pannud, et olen mälestuste kirjutamisele varemgi mõelnud ja üheks eeskujuks oli sugulase L. Tarandi mälestuste käsikiri. Kui ma seda lugesin, küsis isa mult, kas selle saab välja anda, võibolla on liiga perekondlik. Aga nüüdseks on see raamatuna ilmunud. Minu vanaisa ütles ühes artiklis, et ta on liiga noor, et kirjutada memuaare. Kuid ta suri 62-aastasena ja ei jõudnudki neid kirjutama hakata. See on hoiatav eeskuju. Mälestuste ja autobiograafia vahe on I. Talve arvates see, et üks kirjutatakse puhtalt mälu põhjal, teine uurimusena. Minul on lisaks heaks peetavale mälule ka palju päevikuid erinevatest eluperioodidest, mida saab abivahendina kasutada. Igatahes kui ma blogi kirjutan, siis ma pean selle jaoks nagunii mingeid teemasid leidma, nii et süstemaatiliseks kirjutamiseks on rohkem lootust kui seda ainult enda jaoks tehes. Paljusid asju on kindlasti veel vara avalikult kirja panna, aga mitte kõike.

Varjud meres

Seisime vee ääres. Minu kaaslane tahtis püüda kala. Näitasin talle, et suured kalad on otse tema jalgade ees. Ta pani õngekonksu endale lähemale ja püüdiski kaks suurt kala välja. Kaaslane läks kaugemale vette ja mina jäin vettemineku sillale. Hoiatasin kaaslast, et haid võivad tulla. Tema arvas, et ei saa tulla. Mina ütlesin, et raamat "Varjud meres", kus see kõik toimus, räägibki haidest. Hai tuligi ja sõi väljapüütud kalad ära. Aga kaaslane püüdis hai enda välja. Siis ilmus vees nähtavale rebane, kes tahtis meid rünnata. Lasin ta kahe lasuga maha. Rebane muutus luukereks, aga luukere ründas mind edasi. Põiklesin tema eest vasakule-paremale, aga luukere muutis koos minuga suunda. Jutu lõpus oli öeldud, et need kaks vee ääres olnud meest elasid veel kaks aastat ja saatsid üksteisele kirjadega unenägusid. Nii et samast soost inimesed võisid ka unenägusid vahetada.

*
Lugesin vana ajalehte. Selle toimetaja avaldas lehes kirja oma naistuttavale, et toimetaja ei saa ühel üritusel talle roose kinkida, sest üks teine mees on vastu. Roosid tahtis ta kinkida teisel ajal. Naistuttav avaldas selle peale vastuse, et ta viskab selle eest need roosid toimetajale näkku ja lõpetab temaga suhted. Kolmandaks ilmus jälle toimetaja kirjutis, kus ta ütles, et viis esimeses kirjutises toodud lubaduse roose kinkida täide. Ei teadnud, kas see vastas ka tõele, või oli väljamõeldis. Aga juures oli ka foto, et üritusel istusid toimetaja ja see naine kõrvuti esireas. Öeldi, et kuigi toimetaja kunagi ei abiellunud, oli tal ka laps. Ja selle lapse järeltulija ei saa riigi toetust. Lugesin ajalehe köidet isa kirjutuslaua teisel küljel. Esimene leht rebenes. Hakkasin nutma. Isa läks vastu kapi otsas olevat virna ja sealt kukkus mitu aastakäiku ajalehti alla. Isa hakkas neid tagasi panema. Minu käes olev köide oli halvas asendis ja ma ei julgenud liigutada. Ütlesin isale, et ta köite ise minu käest ära võtaks, et mind ei süüdistataks kortsutamises.

Fašism on verine

Ülikooli lõputöö teemat valides lähtusin osalt sellest, et Itaalia fašism ei olnud nii ebameeldiv kui natsism, sest itaallased ei teostanud holokausti. Tegelikult võib siiski öelda, et ka itaallastel olid oma holokaustid olemas. Kodumaal ei tapetud küll nii palju inimesi kui sakslased, aga see-eest oli Itaalia fašistidel tohutult ohvreid Liibüas ja Etioopias. Ei saa öelda, et araablase või etiooplase tapmine oleks parem tegu kui juudi tapmine. Koolis esinemas käies rääkis L. Mäll, et kõige suuremad sõjakurjategijad olid hoopis inglased, kes pommitasid Teises maailmasõjas Saksamaa linnu kõvemini kui sakslased Londonit. Aga inglased hakkasid pommitama siiski alles vastuseks sakslaste rünnakule. Mussolini aegses Itaalia entsüklopeedias öeldi, et sõda on fašismile meelepärane asi, kuna see paneb inimesi pingutama. Seega kuulub sõda fašismi põhiolemusse, mida ei saa öelda demokraatia põhiolemuse kohta. Fašistide organisatsiooni algnime võiks tõlkida Võitlusliit. Võitlus iseenesest ei oleks halb, kui see ei nõuaks ohvreid. India pärimuse järgi leiutati just sõja asendamiseks malemäng. Nii et kes tahab võidelda, mängige malet või tegelege muu spordiga.

Sanskriti keele tund

Viisin raadios viktoriini läbi. Sellel oli 20 küsimust. Kui küsimused olid ette loetud, ütlesin, et osavõtjad said üsna palju punkte, ja lugesin kõigi punktid ette. Siis ütlesin, et vabandust, need olid ainult esimese vastuse eest antud punktid. Erinevate vastuste punktid kokku liites tuli summa hoopis suurem. Vabandasin, et ma ei ole nii kogenud saatejuht, et jääks veel aega selles saates arvutusi teha. Aga kõige rohkem punkte sai viimane vastaja, kellel neid oli 90 sajast. Olin viktoriini läbi viinud koolitunnis. Täna oli selline päev, kus vilistlased pidid tunde andma. Õpilased ütlesid, et nad oleks õigeid vastuseid ka teada tahtnud. Tund sai läbi. Järgmist tundi andma tuli Sander. Mina ei olnud kindel, kas mul teine tund ka on. Kui oleks olnud, oleks võinud järgmisele klassile viktoriini korrata. Aga niiviisi võisid ühe klassi õpilased vahepeal teise omadele küsimused ette öelda. Läksin fuajeesse vaatama, kas mul teine tund ka on. Olin nagu kuulnud, et on, aga ma ei teadnud, mitmendale klassile ja mis tund. Fuajees üks minu klassikaaslane kaebas pärisõpetajale, et Ariel peksab. Ariel väitis, et tema pole midagi teinud. Mina küsisin, et miks ma tean alati ette, et Arieli tuleb lüia. Lõin teda mõlemale põsele. Tema ütles, et ta pole selline pätt nagu mina. Nüüd jäin uskuma, et ta seekord ei olnud löönud, sest tal polnud enam selliseid kombeid. Ütlesin, et see on hea, et ta pätt pole. Vaatasin stendi. Selgus, et mul tuleb praegu vaba tund ja pärast seda tervelt kaks tundi veel. Mina olin arvanud, et teise tunni pean andma võibolla keskkooliklassile, aga kirjas oli, et kõigepealt neljandale ja seejärel kolmandale klassile. Esimese tunni olin andnud teisele klassile. Neljanda klassi tunni kohta olid kirjas lühendid SKS. ja SANSKR. Tundus, et see tähendas, et ma pidin andma saksa keeles sanskriti keele tunni. Saksa keelt oskasin halvasti ja sanskriti keelt mitte sõnagi. Mõtlesin, et võibolla Lauri N. natuke oskab, võiks paluda tal mind asendada. Siis sain aru, et sanskriti keele tund antakse mulle kui ajaloolasele. Oleksin võinud rääkida õpilastele India ajaloost, aga selleks oleks pidanud ka tunni eelnevalt kodus ette valmistama, mida ma polnud teinud. Üks vaba tund vahel oli täpselt nii pikk, et koolimajas oodata oleks olnud igav ja söömas käia hästi ei jõudnud.

Toomemäe sillad

Kui ma läksin hommikuti üle Toomemäe kooli, siis ei ületanud ma kõige kõrgemat punkti, vaid läksin sildade alt. Koolist tulles käisime ka sildade peal. Fantoomide Ühingu koosolekud toimusid peamiselt Kuradisillal. Fantoomi ja kuradi sõna ei ole väga erinevad, nii et seda võiks nimetada ka fantoomide sillaks. Silla lähedal oli veel silt, mis hoiatas mingi meditsiinilise kuradi eest, mis võis lähedal olevast majast väljuda ja tervist ohustada. Inglisillal käisime vähe. Kuradisillal meeldis mulle rohkem ilmselt sellepärast, et see tundus looduslikuma kohana, Inglisild oli liiga keset linna. Muidu alt läbi minnes Inglisild kole ei ole.

Dorian Gray portree

Sain Helinalt paberkirja. Ta kirjutas seal, et ta arvab meie kirjavahetuses kõik käigud ette ära. Lugemist lõpetades mõtlesin, et kas ta siis arvas selle ka ette ära, et ma talle pika vaheaja järel uue paberkirja saadan. Igal juhul ta oli paberkirjale paberkirjaga vastanud. Seda kirja kirjutades oli tal vist natuke halb tuju, aga järgmine kord pidi see parem olema. Lamasin voodis. Ema tõi mulle postkastist Helina kirja. Ütlesin, et ühte Helina kirja ma alles lugesin. Aga võibolla eelmine oli olnud unenägu. Ema ütles, et Helinal on nüüd uus aadress. Vaatasin, et Helinale oli eesnime ja perekonnanime vahele lisandunud uus perekonnanimi, mis pidi tähendama, et ta oli uuesti abiellunud. Sellepärast ta polnudki siis vahepeal terve aasta kirjutanud. Oma esimest perekonnanime ta polnud tagasi võtnud. Ma ei saanud aru, kas lisandunud perekonnanimi on mustlase või venelase oma. Aga arvatavasti oli see mõne vene KGB-lase oma. Kui ma hiljuti Helinale kirja saatsin, siis ma ei teadnud, et ta abielus on, aga nüüd ei saanud hästi rohkem kirjutada, sest tema mehele ei pruukinud see meeldida. Helina uus aadress oli sama tänavanimega, nagu minu Tartu aadress, ainult et Tallinnas. Majanumbri ja korterinumbri kombinatsioon meenutas ka minu Tartu aadressi. Sinna oligi Helina arvatavasti minu eeskujul kolinud. Ta pidi olema kolinud alles hiljuti, muidu poleks vana korteri uued omanikud talle minu kirja järele saatnud. Helina alustas kirjutamist juba ümbriku välisküljel. Ta kirjutas: "hea võltsing = mäng". Ümbriku ülemises servas oli blogi nimi, mille kaastööliseks mind oli hiljuti kutsutud, ilma et oleks öeldud, et üks selle autoritest on Helina. Alumises servas oli öeldud, et loe edasi pöördelt. Aga ümbrikus kirja sees ei olnduki, vaid oli kirjutatud ümbriku siseküljele. Selle lugemiseks oleks tulnud kolm ümbriku serva lahti lõigata. Kuna seni polnud seda tehtud, siis jäi arusaamatuks, kuidas Helina oli saanud sinna sisse kirjutada. Märkasin, et laua peal on veel üks kiri Helinalt, mida ma polnud veel lugenud.

*
Võtsin raamatu "Dorian Gray portree", mida olin kooli ajal juba lugenud. Kirjandis olin kasutanud saatesõna lauset, et raamat on kirjutatud nii ilusas keeles, et seda ei saa tõlkida. Loodetavasti ei olnud ma seda toonud oma väitena, vaid olin kirjutanud, et nii on öeldud. Igatahes mina polnud seda originaalkeeles lugenud, vaid tõlget. Tõlkes ma polnud erilist keele ilu märganud. Aga nüüd uuesti lugema hakates märkasin küll. Võibolla raamatut peeti ilusaks ka kompositsiooni pärast. Algul oli peategelane korralik. Siis ta palus, et tema asemel vananeks tema portree. Raamat oli kirjutatud nii, et kõik mida paluti, läkski täide. Kuna peategelane enam ei vananenud, hakkas ta järjest kuritegelikumaks muutuma. Tagapool üks naine juba ütles teisele tegelasele, et peategelane on tema asutuses käiatest kõige hullem, ja palus, et peategelane ära tapetaks, mida ei tehtud. Võibolla peeti raamatut eriti ilusaks selle lõpu pärast, kus peategelane torkas oma pildi noaga läbi, suri ja vahetas pildiga uuesti osad, et pilt läks ilusaks tagasi, aga peategelane väga koledaks. Mina poleks sellise lahenduse pärast raamatut ilusaks pidanud, sest minu jaoks oli see etteaimatav. Raamatut lehitsedes leidsin selle keskelt maleteemalise lause. Peategelane läks majja, kus teised mängisid malet, ja mõtles, et miks küll nii igavat mängu mängitakse. Mul ei olnud eelmisest lugemisest meeles, et raamatus oli maleteemalisi lauseid. Otsustasin selle alla joonida, et hiljem Facebooki ümber kirjutada. Facebookis avaldasid kõik ainult lühikesi sissekandeid. Aga märkasin, et selles kohas oli raamatul järjehoidja vahel, sellepärast ta sealt oligi avanenud. Järjehoidja pidi seal olema just sellepärast, et esimest korda raamatut lugedes ma siiski märkasin maleteemalist lauset ja tahtsin selle juba siis hiljem välja kirjutada. See mõte tuli mul arvatavasti sellepärast, et lugesin raamatut otse pärast seda, kui kuulsin Rei käest, et üks naismaletaja kirjutab uurimistööd malemotiividest ilukirjanduses. Selle tagajärjel olin tulnud mõttele ise ka selliseid kohti välja kirjutama hakata. Tõmbasin nüüd lausele pliiatsiga joone alla. Aga pärast allajoonimist lauset üle lugedes nägin, et olin jooninud kogemata ühte teist lauset. Tuli tõmmata uus joon ka meleteemalisele lausele. Aga mõtlesin ümber, et ma ei tee seda, muidu mult võidakse küsida, et miks ma siis teisi raamatute allajoonimise eest kritiseerin. Maleteemaliste lausete allajoonimine oli natuke teine asi, sest need olid eriti tähtsad, aga otsustasin, et ma siiski ei tee seda. Tuppa saabus muid inimesi.

*
Mina ja Peebo kõndisime Turu tänaval. Peebo läks bussipeatuse suunas, arvatavasti kavatsusega bussi peale minna. Aga mina keerasin tööstushoonete vahele. Sealt ma ei saanud enam Sõpruse sillale minna, sest silla ots jäi juba kaugele selja taha. Kuna jää sulas, siis üle jää oli ka ohtlik minna. Aga mulle tuli meelde, et silla all on kahe kanali poole vahel kuiv maa. Järelikult sai minna sealt.

*
Olime Paides. Seal olid vanaemal riiuli peal väljas kõigi lapselaste fotod. Aga ta oli need fotod uute vastu välja vahetanud ja uued variandid jätsid efektsema mulje. Alustasin ülikooli jaoks Itaalia fašismi teemalise uurimistöö kirjutamist. Refereerisin pikalt Mussolini elulugu, mida ma lugesin. Aga siis kustutasin terve lõigu ära, sest mulle tuli meelde, et töös tuleb teha hoopis järeldusi. Mindi magama. Mina läksin veel õuele. Märkasin, et kuigi ahi köeb, ei tule korstnast suitsu. Seevastu tuli suitsu pööninguaknast. Kui ma sellele ema tähelepanu juhtisin, jõudis ta veel õigel ajal siibri lahti tõmmata. Aga järgmine kord võidi see uuesti unustada. Läksin magama ülemisele korrusele. Seal üks väike laps magas pea vastu küdeva ahju ust. Küsisin, kas tal niimoodi liiga kuum ei ole.

Maailma vägivald

Maailmas olid igal pool hakanud toimuma pommiplahvatused ja muu vägivald. Seda ei olnud palju ainult vähestes kohtades, sealhulgas Eestis, Lätis ja Leedus, mida nimetati Euroopa saareks. Venemaal oli vägivalda rohkem. Venemaad ei rünnanud enam mitte ainult tšetšeenid, vaid kõik islamiusulised. Nad olid vist otsustanud Venemaa vallutada. Ütlesin, et selle kohta võiks Vene televisioonilt uudiseid vaadata. Klaus küsis, kas ma siis ei tea, et Venemaa loobus televisioonist, pärast seda, kui Ostankino teletorn mitu korda õhku lasti. Siis nad oleks saanud panna televisiooni edastama teletorni asemel satelliidi. Aga satelliittelevisioonile oleks ka saanud lõpp tulla, kui tehiskaaslaste kokkupõrgete tagajärjel oleks kosmos muutunud uute ülessaatmiseks kõlbamtuks. T. Mägi kinkis ühele välismaalasele oma kasseti. Öeldi, et ei tohi, muidu võivad välismaalased Eestis ka plahvatusi korraldama hakata. See oleks juhtunud, kui neile kasseti sisu ei oleks meeldinud. Mägi võttis kingituse tagasi.

Viik mälestusturniiril

Täna toimus Arsti mälestusturniir 18 osavõtjaga ja 7 vooruga.
1. Trohhalev 5,5 p.
2.-3. Metsoja 5
Raidväli 5
...
9.-11. Runnel 3,5

1. aprillil toimus Volperti ümmarguse sünnipäeva turniir 34 osavõtjaga ja 7 vooruga.
1. Vihmand 6
2. Peebo 5,5
Karba, Trohhalev, Hinrikus, Nael, A. Kuusk 5

25. märtsil toimus 12 osavõtja ja 6 vooruga turniir.
1. Trohhalev 5
2. Harujõe 4,5
3. Rei 4

18. märtsil toimus turniir samuti 12 osavõtja ja 6 vooruga.
1. Seljodkin 5,5
2. Kõiv 5
3. Tätte 4

Tänasel turniiril esimeses voorus kaotasin mustadega Seljodkinile, teises võitsin valgetega Tobret, kolmandas kaotasin mustadega Popmanile, neljandas võitsin mustadega Lompi, viiendas viigistasin valgetega Kõivuga, kuuendas võitsin valgetega Haringut, seitsmendas kaotasin mustadega Volpertile.

Runnel-Kõiv
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 e6 4. 0-0 g6 5. d4 cd 6. Rd4 Og7 7. c3 Rge7 8. Og5 Lc7 9. Oa4 a6 10. Ld2 0-0 11. Oh6 Re5 12. Og7 Kg7 13. Le2 Lc4 14. Lc2 b5 15. Ob3 Ld3 16. Rd2 Lc2 17. Oc2 Ob7 18. f4 Rc4 19. Rc4 bc 20. Vfd1 d5 21. e5 Rc6 22. Rc6 Oc6 23. b4 a5 24. a3 Vfb8 25. Kf2 Kf8 26. Ke3 Ke7 27. Kd4 Kd7 28. Vf1 a4 29. g4 Ob5 30. g5 Kc7 31. Vf3 Vh8 32. Vh3 Kd7 33. Vh6 Ke7 34. Vf1 Kf8 35. Vf3 Kg7 36. Vfh3 Vc8 37. Ob1 Vc7 38. Oc2 viik.

Päevakeskuses rippus stendil Tartu meistrivõistluste tabel, kus minu ühe mängu tulemus, punktide arv ja koht olid minu kahjuks valesti märgitud.

Parimad raamatud 2010

Kirjanduskriitikud teevad iga aasta kokkuvõtteid, mis olid aasta parimad raamatud. Seejuures võtavad nad arvesse ainult uusi raamatuid. Nii võib jääda mulje, et neil vanade raamatute lugemiseks aega ei jäägi. Ma pakuks välja alternatiivse nimekirja parimatest aasta jooksul läbi loetud raamatutest, mis võtaks arvesse ka varem ilmunuid. Selline lähenemine aitaks näidata, mida praegusel perioodil varasemast ajaloost hinnatakse. Tingimuseks on, et lugesin neid raamatuid aastal 2010 esimest korda. Õigemini, et ma sain nad selle aastanumbri sees läbi. Proosaraamatutest meeldis kõige rohkem Baturini "Karu süda", mis kuulub varem ilmunute hulka. Eesti luulest pakkus mulle kõige rohkem ikkagi oma uus luulekogu. Kui see mulle ei meeldiks, ei oleks ma seda välja andnud. Välisautoritest meeldis mulle väga Robert Louis Stevensoni "Child's Garden of Verses". Mitteilukirjanduslikest raamatutest oli eesti autoritest kõige parem Jaan Tõnissoni artiklikogu käsikiri, mille ma ise koostasin. Igale raamatule, mille käsikirjaga ma töötan, ma sellist hinnangut ei annaks, aga Tõnissoniga tegelemine oli tõesti kasulik. Välisautorite mitteilukirjanduslikest raamatutest oli kõige kasulikum Kasparovi "Male kui elu mudel", millest oleks õppida ka malet mitte mängival inimesel.

Tundmatud viljad

Mõtlesin, et võiks saata Kadri P.-le Facebooki kutse. Kutsele lisaksin kirja, et teda ma mäletan, ma tunneksin ta näo järgi ära, kui ta veel väike oleks. Ta võib Facebookis olla, kui ta iga päev ei kirjuta, et ta on vanemaks saanud. Ma tunnen kahte klassivendade nooremat õde - teda ja Eriku õde, sealhulgas teda paremini. Ühe unenäo olin üles kirjutanud nii, et selle tegelased olid Krister ja teine Krister. Teine Krister pidin olema ilmselt ma ise, sest ma olin koolis teinud seda, mis Krister ees tegi. Võibolla sellepärast minusse halvasti suhtutigi, et ma kasutasin teiste ideid. Läksin väiksest majast aeda. Seal kasvasid puud, millelt oli vilju maha sadanud. Need olid tõenäoliselt söödavad. Räägiti, milliste teiste puuviljade sugulased need on. Võtsin ühe vilja maast üles, aga viskasin ta tagasi, sest ta oli mädanenud. Järgmist ma ei hakanud võtma. Lendasin kõhuli asendis värava suunas.

Vene ja prantsuse giljotiin

Vene ruletiks nimetatakse seda, kui revolvrisse pannakse ainult üks kuul ja vaadatakse, kas pähe tulistamise hetkel tuleb kuul revolvrist välja või mitte. Vene giljotiiniks võiks nimetada katustelt langevat jääd. Suure tõenäosusega kukub see alla hetkel, kus kedagi parajasti all ei ole, aga võib ka juhtuda, et üks või teine inimene saab surma. Ja kui majaomanik on hoolas ning läheb katust puhastama, võib ta ise surnuks kukkuda.

Mis prantsuse giljotiini puutub, siis Prantsuse revolutsiooni ajal võibolla poleks nii palju hukatuid olnud, kui giljotiini poleks leiutatud. Kui leiutada giljotiin või gaasikamber, siis tekib kergesti kiusatus uuele leiutisele tööd anda. Uued kaubad tekitavad inimestes vajadust neid tarbida. Ka tuumarelv prooviti juba esimeses sõjas ära. Kui leiutis on piisavalt vana, võib ta moest välja minna.

Õunaalkohoolikud

Pidasin Ristikivi artiklikogu esitlusel kõnet. Nimetasin, milliseid Ristikivi raamatuid ma olin lugenud. Lugesin peast ette luuletuse, mille olin ühte neist raamatutest lugedes kirjutanud. Kogu luuletuse ettelugemiseks pidin mälu pingutama. Olin luuletuses kasutanud sõnu, mille tähendust ma enam ei teadnud. Ürituse lõpul taheti, et ma ühe mehe eksemplarile oma nime sisse kirjutaks. Isa tahtis, et ma kirjutaks, et tänutäheks paljude märkuste eest. Seda ma polnud nõus kirjutama, sest sellelt mehelt polnud ma saanud ühtegi märkust. Mina olin toimetaja olnud ja olin ise märkusi kirjutanud. Raamatule oli juba pikk nimekiri inimesi nimed sisse kirjutanud. Nad olid kirjutanud need üksteise alla tulpa leheküljele enne tiitellehte. Mina leidsin, et minul kui toimetajal ei sobi nendega samale leheküljele kirjutada. Kuskile taha ma ei tahtnud ka kirjutada. Kirjutasin tiitellehele. Kodus mõtlesin, et ma nimetasin oma kõnes ainult kolme viimasena loetud Ristikivi raamatut, aga ma oleks saanud nimetada kõiki, mida ma lugenud olen. Lugesin kontrolliks selle luuletuse originaali, mille olin ette kandnud. Ütlesin, et luuletusel on ettekantust üks salm rohkem. Lisaks oli üks salm ettekantust teistsugune. Aga võibolla oli luuletus ikkagi selline, nagu ma ette kandsin, ja need kaks erinevat salmi olid hoopis unenägu. Raamatust, mille kohta see luuletus käis, ei olnud ma tegelikult suuremat osa läbi lugenud. Nüüd vaatasin selle algust uuesti ja seal oli kirjas asju, mida ma üldse ei mäletanud.

*
Osalesin Tartu meistrivõsitlustel. Vaatasin pealt Trohhelevi mängu. Tal oli vähem nuppe, aga üks ettur oli jõudnud eelviimasele reale. Ütlesin, et see võib veel lippu minna. Trohhelev ei käinud, vaid lasi kellal tiksuda, et oodata, kuni vastase laual olev hobuse pea sureb. Niikaua nülgisid Peebo ja Trohhelev kana ära. Trohhelevi mängud lõppesid igas voorus viimasena. Minul oli üsna palju punkte, aga järgmises voorus sain mustadega kiiresti kaotuse. Pärast mängu lõppu vaatasin raamatust selle variandi kohta teooriat. Oli soovitatud hoopis muid käike kui mina tegin. Minu valitud variandi kohta oli raamatus toodud mõned käigud, mis lõpetati sõnadega, et oleks patt seda kaugemale vaadata, sest kahe vähemetturiga kaua vastu ei pea. Rei küsis mult midagi, aga ma ei kuulnud, mida. Küsisin vastu, kas mängu tulemus ei ole veel kirjas. Rei vastas, et on küll. Ta ütles, et homme algab järgmine voor kell 6.30. Ütlesin, et nii vara ei ärka ma üles. Rei vastas, et küll ma ärkan, kui ta hommikul minu tuppa tuleb.

*
Tehti teste, et selgitada välja, kellel on alkohooliku geenid ja kellel mitte. Räägiti, et kes palju õunu sööb, see on alkohoolik, sest õuntes tekib alkohol. Osad muutusid alkohoolikuks sellest hoolimata, et neil vastavaid geene ei olnud. Sõltuvus tekkis ka sellest, kui lihtsalt alkoholi palju tarvitada. Olin saanud maleturniiril halva tulemuse. Klaus oli minust kõvasti ette tulnud, kuigi ta minuga võrreldes üldse malega ei tegelenud. Tal oli vist lihtsalt parema ehitusega aju. Aga Klaus ütles, et ma sellepärast vist saingi halva tulemuse, et ma olen liiga palju malega tegelenud. Treenides tekib adrenaliin ja ma olen adrenaliinik. Vaidlesin vastu, et mina treenin ainult üks tund päevas, aga Fischer treenis 12 tundi ja Külaots treenib 8 tundi.

Kahte värvi linnud

Üleeile nägin lume alt välja sulaval muruplatsil läbisegi suurt karja musti ja valgeid linde. Kui ma lähemale jõudsin, tõusid valged linnud lendu, aga mustad jäid kõik paigale. Valgetest jäi paigale ainult üks. Natuke maad eemal olid jälle segamini mustad ja valged linnud. Minu lähenedes kordus sama, et valged linnud tõusid lendu, aga mustad jäid paigale. Mustad lendasid vist lõpuks ka ära, aga mitte valgetega korraga. Valged linnud olid mõlemal lõigul kajakad, aga mustad esimeses kohas hakid ja teises varesed.