Halvad eeskujud

Vahel nimetatakse natse fašistideks, aga neist võrdlevalt rääkides vähemalt on parem jätta natside sõna sakslastele ja fašistide oma itaallastele. Natsid võtsid fašistidest eeskuju, sest fašistid pääsesid võimule varem. Kui natsid ka võimule pääsesid, hakkasid fašistid omakorda neist kui tugevamatest eeskuju võtma, kehtestades antisemiitlikke seadusi ja rünnates naaberriike.

Kõik, kes fašistidelt õppisid, ei olnud sellepärast ise fašistid. Maailmasõdadevahelises Euroopas olid kommunism ja fašism uued nähtused, mis mõjutasid mingil määral kõigi riikide sise- ja välispoliitikat. Kommunism ja fašism mõjutasid kindlasti ka üksteist, kuigi olid leppimatud vaenlased. On räägitud, et on olemas vastaste sarnastumise seadus. Näiteks Nõukogude pioneeriorganisatsioon on võrreldav Itaalia balilladega. Pioneeriorganisatsioon tekkis seejuures natuke varem. Aga mõlemast varem olid demokraatlikes riikides skaudid, mis ei olnud küll nii massiline organisatsioon.

Kunstiajaloos räägitakse pikalt modernismi erinevatest suundadest. Seejuures oli minu õppejõul meeles lisada, et modernism ei olnud tol ajal tegelikult mingi valitsev kunstisuund, see oli lihtsalt see, mis kunstis uut tekkis. Sama moodi pidid fašismi kui uudse nähtuse ühes suures Euroopa riigis võidule pääsemisel teiste poliitikud võtma selle suhtes seisukoha, poolt või vastu. Autoritarism alustas pealetungi kogu Euroopas. Kõigis riikides ei muutunud see nii äärmuslikuks, seetõttu ei mahu nad kõik fašismi mõiste alla, aga neil oli fašistidega ikkagi ühisosa ja nad olid ühe ja sama aja sünnitised.

Eestis rahvusfašistide nime all tegutsenud organisatsioon oli pisike. Vabadussõjalasi on ka vahel fašistideks nimetatud, nende liikumine oli massiline. Vahel on nimetatud fašistlikuks 1934 tekkinud uut Eesti riigikorda, kuigi seda oleks õigem pidada samuti liialduseks nagu vabadussõjalastegi puhul. Ühes ülikooli seminaritööst võrdlesin O. Kuuli kommunistliku raamatu mõjul vabadussõjalaste liikumist ja Pätsi toetuseks loodud Isamaliitu, mille kohta õppejõud kirjutas märkuse, et tegemist oli väga erinevate organisatsioonidega. Neil muidugi oligi palju erinevusi, aga ma ütleks ka praegu, et mõlemad õppisid Itaaliast. Vabadussõjalasi võib rohkem võrrelda fašistliku liikumisega ja Pätsi valitsust kutseesindusliku poliitikaga fašistliku režiimiga.

Natside võimu said eestlased Teises maailmasõjas omal nahal tunda. Selle olemuse täit tunnetamist takistab siiski see, et eelnenud ja järgnenud Nõukogude terror olid veel hullemad.

Hilisemat Eesti ajalugu on fašism mõjutanud vähemalt nii palju, et on andnud eesti keelde uue sõimusõna. Vene keeles on püütud sellega vahel tähistada kõiki eestlasi. Vahepeal tegutses Rahvuslaste Keskliidu nimeline organisatsioon, mis sarnaselt fašistidega kandis musti särke. Korraks pääses kuuldavale uudis kunagise vabadussõjalaste liidu taastamisest, aga võrreldes kunagise nimekaimuga on praegune jäänud mikroskoopiliseks. Nii Eestis kui ka teistes riikides on nähtud skinnheede, kes oma rassismi tõttu on rohkem natside kui fašistide tegevuse jätkajad. Oma soenguga paistavad nad eeskuju võtvat neegritest, kelle vastu nad võitlevad.

Aga fašismi mõjusid võib märgata mitte ainult äärmuslaste juures, vaid ka riigikorralduses. Pole kindel, et meie valimisseadused näeksid ette valimiskünnist, kui poleks olnud omaaegset fašistide majoritaarset valimisseadust.