Saladusi tuleb juurde

Viimasel ajal on suurenenud nende unenägude osakaal, mida ma ei taha avalikult kirja panna. Täna öösel nägin küll mitu unenägu, aga ei soovi ühtegi neist blogis avaldada. Unenäod ei olnud ebameeldivad, aga ebameeldiv oleks mõelda, et keegi neid loeb. Ja arvatavasti oleks neil inimestel ebameeldiv, kelle kohta need käivad. Ma olen varem ärkamishetkel ka sageli mõelnud, et seda unenägu ma kirja ei pane. Aga kui natuke aega mööda on läinud, on hakanud tunduma, et asi ei ole nii hull. Aga võibolla kui esimesel hetkel tundub hull ja teised loevad ainult üks kord, siis neile jääbki kehv mulje. Või kui keegi loeb sageli, siis võib hakata häirima, et motiivid korduvad. Mulle tundub, et mida lühem unenägu, seda suurem on sellest korduse protsent. Aga võibolla ma olen ise pikemate unenägude üle uhkem, et aju on paremini töötanud, aga teistele on pikema lõpuni lugemine just tüütum. Minu unenäoraamatu kohta igal juhul kaks lugejat ütlesid, et hea raamat, aga rohkem kui paar unenägu korraga ei taha lugeda. Ma arvan, et ei peagi. Lugeda saab mitmesuguste meetoditega ja lugeja peab oskama ise erinevaid meetodeid valida. Sama moodi pean mina oskama valida erinevaid kirjutamismeetodeid. Ma arvan, et ma pean blogis midagi kirjutama, aga kogu aeg ei pea need olema unenäod. Isa lootis juba minu unenäoraamatu ilmumise järel, et nüüd ma lõpetan unenägude üleskirjutamise ära. Ta räägib ise ka sageli oma unenägudest, aga ei kirjuta neid üles. Mulle meeldiks tegelikult ikkagi rohkem, kui saaks praegu selle sissekande asemel mõnda huvitavat unenägu kirjutada.