Mäng treeneriga

Mängud turniirivõitjatega paistavad olevat muudest mängudest meeldejäävamad. Kas sellepärast, et nad mängivad loogilisemalt, või pingutan nende vastu ise rohkem. Võibolla saabub otsustav hetk piisavalt vara, et käigud selleni kirja panna. Kõiki mänge ma küll ei proovigi meelde tuletada. Eilne mäng Rei-Runnel algas niiviisi:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. 0-0 Oc5 5. d4 Rd4 6. Re5 Re6 7. Oe6 fe 8. Og5 d6 9. Rd3 Ob6 10. Rd2 0-0 11. Rc4 h6 12. Rb6 ab 13. Of6 Lf6 14. Le2 e5 15. f4 ef 16. Rf4 Lb2 17. Lc4+ Kh7 18. Rh5 Vf1+ 19. Vf1 Og4 20. Rg7 Lg7 21. Vf7 Vg8 22. Lc7 ja hoolimata ajapuudusest jõudis valge mati panna.

Mulje õppejõule

Peep kinkis mulle võtme. See oli tema korteri võti. Aga võis oodata, et tema naine vahetab selle peale luku ära. Saabus Krister. Ta seletas, et ta ei soovinud minuga eilsel sünnipäevapeol rääkida sellepärast, et tegi otse enne seda koos oma naabritega remonti ja oli naabrite peale armukade. Läksin koos vendade tuttavate tüdrukutega ühte koopasse. Rääkisin neile saladuse. Olin seda saladust varem teistele ka rääkinud, aga oli karta, et need tüdrukud erinevalt varasematest kuuljatest räägivad selle edasi. Olin hommikul oma toas, kui ühes voodis ärkas kaks vennapoega. Vennapojad olid rõõmsad, aga teises voodis tädi kõrval ärkav täditütar kurb.

*
Ema ütles vendade tuttavate tüdrukute kohta, et need on viimasel ajal üldse igasugu küsimusi esitama hakanud. Aga täna nad olid küsinud vähem kui eile. Läksin kööki. Nägin, et kraanikausi põhja olid laotud laiali pannkoogid. Kraan jooksis. Keerasin ta kinni. Kraani olid lahti jätnud arvatavasti need tüdrukud, kes olid meie pere liikmetest hooletumad. Tõnu ütles, et nüüd ta on aru saanud, et on vanematest majanduslikult sõltuv. Võibolla naine ei andnud talle enam raha. Aga ajalehes oli kirjutatud, et Tõnu on ärimees. Võibolla ei läinud äri enam nii edukalt kui varem. Üks klaas oli seestpoolt millegagi koos. Küsiti, mis see on. Pille vastas, et selles klaasis hoidis ta ühel talvel konna, aga nüüd võib seal hoida šašlõkki. Pille ütles, et ta on konna söönud ja teised võivad ka süia. Mina ja ema ei tahtnud. Ema ütles, et kui ta oleks lapsepõlvest peale konna sööma harjunud, siis võiks, aga nüüd mitte. Tõnu soovitas vaadata, mis ta selle kohta entsüklopeedias on kirjutanud. Lugesin, et seal oli kirjas, et tööandja võib töötaja tööle võtmise otsustada näiteks tema avatuse põhjal. Leidsin, et avatus ei pea seisnema tööandja soovide täitmises, vaid võib olla avatud ka oma huvidele. Artikli lõpus oli kirjutatud, kui suur võib olla ärevuse energia. See oli hästi suur arv, mis sisaldas ruutjuure märki. Kuna mina kannatasin ärevuse all, siis tundus, nagu tahaks Tõnu öelda, et vajaduse korral võib minus sellise seisundi esile kutsuda. Küsisin, kas entsüklopeediasse on pandud ähvardus. Tõnu vastas, et ei mingit ähvardust. Läksin entsüklopeediat isa tuppa viima. Nägin üle ukse, et varem suures toas olnud isa sünnipäeva külalised on kogunenud sinna. Laua taga nägin istuvat meest, kes tundus olevat Nugis. Teda polnud varem suures toas olnud, seetõttu ütlesin tere. Ta küsis: "Kas sina tegelesid mälumänguga?" Jäin uurima, kas ta räägib minuga. Aga isa hakkas vastama midagi, et õige jah. Sellest järeldasin, et küsimus oli suunatud isale ja panin ukse kinni. Aga mulle tuli meelde, et Nugis ei ole enam elus. Seega võis küsija olla Olesk. Ta võis silmas pidada, et olime siiski juba suures toas kohtunud. Küsimus mälumängu kohta tähendas võibolla seda, et mälumäng kahjustab mälu. Olin isa toas. Tahtsin pääseda arvuti taha, aga teised inimesed olid ees. Mõtlesin, et siis ma ei kasutagi isa toa arvutit, vaid väikses köögis enda oma. Ainult et isa oma oli parem, sest ta oli väike ja käivitus kiiresti. Minu arvuti käivitamine alati ei õnnestunud, aga võis proovida. Nii minul kui ka isal oli vana arvuti, ainult emal oli uuem. Aga osad asjad pidid vanad olema, sest kõike ei saanud kogu aeg välja vahetada. Tahtsin võtta raamatuvirna alumisest osast oma malepabereid. Leidsin mingi trükitud lahtritega märkmiku, mille esimeselt leheküljelt algas pealkirja järgi aasta malemängu plaan. Küsisin imestunult, kelle oma see on. See märkmik pidi olema mõne venna oma. Mul ei õnnestunud haarata täpselt malepaberite pakki, vaid isa pabereid tuli ka kaasa. Panin need maha ja suu läks neile vastu. Ütlesin, et sülg tilgub paberite peale. Üks noor naine küsis imestunult, kas mina armastan malet. Ma ei vastanud midagi, aga Martin vastas minu eest, et ma ei armasta ainult malet, vaid kõiki asju. Ta lisas, et enne läksin maletrenni ja hiljem hakkasin malet armastama. Mõtlesin, et sellisel arvamusel on ta sellepärast, et kui tema lühikest aega maletrennis käis, siis ma kaotasin talle. Aga ta ei teadnud, et vahel ma polnud lihtsalt vormis. Võisin öelda, et õppisin malet mängima juba varem kui rääkima. Mult küsiti, kas mul on magistriõppes ühe õppejõu aine tehtud. Olin arvanud, et mul on kõik peale magistritöö tehtud, aga nüüd paistis, et midagi on veel tegemata. Ütlesin, et sellise nimega õppejõudu mul ei ole. Aga küsisin, kas see on tema perekonnanimi või hüüdnimi. Vastati, et hüüdnimi. Ütlesin, et siis on selge, tema seminarides käisin ma küll. Aga seminare viisid läbi kaks õppejõudu vaheldumisi, rohkem teine õppejõud. Selgus, et see õppejõud, kelle kohta mult oli küsitud, oligi see, kes oli mult mälumängu kohta küsinud. Öeldi, et ta leidis kinnitust oma seisukohale, et ma istun kogu aeg oma toas. Sest kes on kodus, sellest järeldatakse, et ta istub oma toas. Võisin vastata, et ma olen sellepärast palju oma toas, et mul on palju tööd ja ma ei saa linnas ringi käia. Kui töökoht ja magamistuba on samas ruumis, siis tuleb seal viibimise aeg kokku pikk. Aga õppejõud võis järeldada, et kui ma olen kogu aeg oma toas, siis ei saa mulle tööd anda, sest ma pole maailma näinud. Läksin suurde tuppa. Seal ütles vanemate inimeste juttu pealt kuulnud vennapoeg, et tema nimi on Töö. Ta ütles: "Minu nimi on Töö, mitte kuidas läheb teil." Sõna "teil" hääldas ta umbes nagu "töil".

Lüngad konspektis

Mängisime tänaval palli. Pall lendas kaugele meie maja keldrisse. Ütlesin, et see võib igasugu koobastesse lennata. Vend tahtis minna mängima vene kooli korvapalliplatsile. Ütlesin, et seal ei lubata enam võõrastel käia. Suvevaheaja puhul on platsi ühelt küljelt aed eest võetud, aga teisel küljel on väraval endiselt silt, et võõrastel kooli territooriumil viibimine keelatud. Me ei läinudki kooli territooriumile, vaid ainult loopisime palli seal asuvasse korvirõngasse.

*
Klaus ütles, et ta hakkab biograafiat õppima. Vastasin, et tema ei pea vähemalt maleturniiridel käima, tal on aega. Klaus ütles, et teda paljud ülikoolis õpitavad ained ei huvita. Mind huvitas kõik, mida ma õppisin. Olin magistriõppes teist aastat. Esimese aastaga oli pidanud kõik loengukursused läbima. Olin ka loengutes käinud, aga kõiki eksameid polnud tehtud saanud. Ühe segase aine eksam oli sellepärast tegemata, et mul oli konspekt puudulik. Bakalaureuseõppes olid loengud olnud viis päeva nädalas ja siis olin kõigis kohal käinud. Aga magistriõppes olid kõik loengud ühel nädalapäeval, nii harjusin kodus olemisega ära ja ka loengupäeval ei tulnud sageli meelde ülikooli kohale minna. Nüüd ei saanud ma kelleltki paljundamiseks konspekti laenata, sest ei kohtunud nende inimestega enam ja ei tundnud neid. Tuli hakata seda loengukursust otsast peale kuulama. Siis võis jälle meelest minna osadel kordadel kohale minna. Sel juhul pidin kelleltki varakult konspekti laenama. Kui muidu poleks antud, oleksin võinud pakkuda, et annan sada eurot pandiks. Aga niiviisi võis juhtuda, et konspekti laenaja ei tahagi seda tagasi, vaid jätab raha endale. Ma võisin minna arvestusele ka lootuses, et saan selle kuuldud loengute põhjal tehtud. Aga ma ei teadnud ette, mida arvestusel nõutakse. Kangilaskilt olin saanud arvestuse kätte, ilma et ta oleks midagi küsinud.

Linna päeva kiirturniir

1. Rei 10 p.
2. Trohhalev 9,5
3. Seljodkin 8,5
4. Harujõe 7,5
5. Runnel 7
...
12 osavõtjat, 11 minutit.

Linna päeva puhul toimub linna meistri Vorobjovi malesimultaan, aga enne oli päevakeskuses tavalisest pidulikum medalitega turniir. Sain seitse punkti justkui mõne päeva eest blogi nimesse kahe seitsme kirjutamise tagajärjel. Kaotasin kõigile kolmele meistrikandidaadile ehk kolmele esimesele, viigistasin neljanda ja Liivaga, ülejäänud mängud võitsin. Küsisin pärast oma koha teada saamist Peebolt, mitu auhinda on. Ta vastas, et neli kohaauhinda ja parim naine. Aga selle küsimuse peale pani veel viienda koha auhinna ka juurde, milleks on brošüür "Paul Keres, male ja Narva". Kodus leidsin tagakaanelt ka enda nime.

Ilus taevas

Tänase jalutuskäigu ajal vaatasin ilusaid asju. Nii jäi meelde palju lilli. Üks ilusamaid asju oli taevas. Autod olid vähem ilusad, aga neid seostasin mänguautode ja seega oma lapsepõlvega. Oleks võinud seostada ka vennapoegadega, kes praegu mänguasjadega mängivad. Kui nad meil külas käivad, siis nad peavad mängima vanade ja kulunud mänguasjadega, mis veel edasi kuluvad. Aga paistab, et nad on rahul. Ühel korral, kui üks vennapoeg pidi koju minema, ütlesin talle, et kodus on ka mänguasju. Tema vaidles vastu, et kodus ei ole. Seal on hoopis teistsugused. Vahel on nad tahtnud mõnda asja kaasa võtta. Ühel korral üks küsis mult, kas ta võib võtta minu vana ja rikkis kella. Ma polnud väga vastu, aga kui tal koju minema hakates see enam meeles ei olnud, siis ma omalt poolt ei pakkunud. Kui kodus on vanu kellasid, saab neid pakkuda eriti väikestele lastele, et nad veel töökorras kella suhu ei paneks. Natuke suurematele lastele olen vajutada andnud malekella. See nädal annab Tartu linna päeva puhul malesimultaani tänavune Tartu meister. Eelmine aasta oli ta ka Eesti meister, aga jäi nüüd sellest tiitlist ilma. Eesti meistriks tuli vist kõige madalama FIDE reitinguga osavõtja. Eesti reiting ja FIDE reiting võivad vahel oluliselt lahku minna, kui kas rahvusvahelistel või Eesti turniiridel mängitakse vähe. Ühe mehe jutust sain ma aru, et ma võin ka FIDE reitingu saada viimati mängitud reitinguarvestusliku turniiri eest. Kui ma viimati reitingutabeleid vaatasin, ei olnud seda turniiri veel kummaski tabelis arvesse võetud. Täna pole vaadanud. Täna jõudsin lõpule ühe pika artikli arvutisse sisestamisega. Uude raamatusse panemiseks on ta võibolla isegi liiga pikk. Aga teema poolest tundub küllaltki oluline. Teine oluline artikkel on veel pikem ja seda ma võibolla ümber ei kirjuta. Raamatu saatesõnas peaks siiski mainima. Raamatusarja ilmumine on tänavu pidurdunud. Mina sain oma osa eelmise käsikirjaga tähtajaks valmis, aga ilmumine ei sõltu ainult minust. Raamatute müümisega läheb olukord kehvemaks, sest ülikooli raamatupood kolib väiksematesse ruumidesse. Üks mees ei uskunud minu kartust, et raamatupoed võivad üldse ära kaduda. Teine arvas, et võivad küll, et raamatuid müiakse küll edasi, aga mitte raamatupoes, vaid kingapoe raamatuosakonnas. Viimati ostetud kingadega ma olen kasutanud kingalusikat, mistõttu kand on paremini vastu pidanud, aga seda rohkem on kuluda jõudnud varvas. Keskkoolis ma käisin veen botastega, aga ülikooli ajal hakkasin kandma kingi.

Raamatud spionaažist

Ühele õuele tuli kaks väikest last, kes koosnesid ainult peast ja jalgadest. Üks laps korrutas kolm korda ühte otsese tähenduseta sõna, mille tähendust võis ainult kõla põhjal aimata. Suurem laps meenutas, et kui väiksem oli tema juurde tulnud, siis ta võttis rästiku sülle.

*

Klaus oli ostnud hulga venekeelseid raamatuid ja pani neid riiulisse. Ütlesin, et kõige suurema huviga kuulati Klausi. Küsiti, miks. Klaus oli ostnud ainult spionaaži teemalisi raamatuid. Läbi kavatses ta lugeda neist ainult ühe. Küsisin, kas ta ühte teist raamatut on lugenud. Klaus vastas, et sellelt autorilt on ta lugenud kahte lasteraamatut. Seda täiskasvanute raamatut ta lugenud ei olnud. Kapis raamatuvirnas oli kaks asja Kasparovi kohta. Panin need üksteise peale. Ütlesin, et Kasparov on mu treener. Kõik maailmameistrid on mulle midagi õpetanud.

*

Ühele peole saabus järjest inimesi juurde. Oudekki pani oma vaenlase ahelatesse, enne kui see midagi teha jõudis. Mina päästsin ahelad lahti. Söömise ajal kukkus mul taldrik vaagna peale. Ütlesin, et vaagen võib niiviisi katki minna. Inimesed pöörasid ehmunult pead. Ütlesin, et ega vaagen ei kukkunud, vaid taldrik kukkus vaagna peale. Lähenes maleturniiri algus. Mina seal mängima ei pidanud, seetõttu hakkasin ära minema. Ma ei vaadanud Jürgen I. ja tema vastase seisu, sest nad võisid olla mänginud peale petuseisu pealtvaatajate eksitamiseks. Mulle tuli vastu keegi ilma särgita, kes võis olla Tätte. Täna oli ta raskesti äratuntav, aga punase habeme järgi võis tunda. Vaatasin, et olin astunud kogemata tillipeenrasse. Kükitasin maha, et tilli kohendada. Üks väike poiss küsis, miks ma seda teen. Nüüd nägin, et ma ei olnud pihku võtnud oma jalajälge, vaid tüki sipelgapesa. Mulle tuli meelde, et ma ei saa veel ära minna, sest enne pean kohtuma psühhiaatriga. Psühhiaater tuli ja küsis, kas mina ja veel kaks patsienti tegeleme ajakirjandusliku tegevusega. Vastasin, et seda ma ei tee, aga blogis kirjutan küll.

Ülikool normaalsemaks

Kui ülikoolis mindi lävendipõhisele vastuvõtule, olin selle vastu, sest minu arusaamist mööda tähendas see, et ei jätkunud enam istekohti ega õpikuid. Eilsest lehest sain uuesti kinnitust, et nüüd on mindud tagasi pingerea põhjal vastuvõtule. Järelikult ma peaks rahul olema. Praegu tooksin ka lävendipõhisele vastuvõtule pooltargumendi, et on hea, kui kõik inimesed haridust saavad. Aga täiendavate vastuargumentidena nimetan, et ei jätku seminarides rääkimisaega, üliõpilaste arv õppejõu kohta suureneb ja ühiskonna tööjaotus läheb paigast. Kui kõik pääsevad ülikooli, võib juhtuda, et väga paljud tahavad veel ühte ja sama eriala õppida ka. Ja kui niiviisi saadaksegi kergemalt ülikooli, on hiljem raskem tööd leida.

Kas üliõpilaste arvu piiramist pooldades ei ole ma ühtlasi selle vastu, et mind võeti magistriõppes tasulisele kohale? Tegelikult ma arvan, et sisseastumiseks peab saama teha uue katse, vahepeal iseseisvalt juurde õppides. Kui ma keskkooli lõpetasin, olin kindel, et kui ma ei pääse ülikooli esimesel katsel, siis teisel juba kindlasti. Seda ei saanud kontrollida, sest pääsesin juba esimesel. Esimene tüdruk, kellega ma ülikoolis rääkisin, oli pääsenud teisel ja kinnitas sellega minu arvamust. Aga magistriõppesse võtmisel ei olnud eksameid, mida oleks saanud ümber teha. Võeti arvesse bakalaureuseõppe keskmist hinnet, lõputöö hinnet ja hinnet magistritöö kavandile. Esimene näitaja oli mul väga kõrge; teist oli üks pall alla võetud, võibolla ainult ühe kaitsmisel depressiooni seisundis öeldud lause pärast; kolmas oli ka üks pall maksimaalsest madalam. Esimest kahte näitajat ei saanud muuta, kolmandat ka oluliselt mitte, sest juba tasulisse õppesse sisse saades ei saanud enam juba valitud uurimistöö teemat muutma hakata, sai ainult kavandi sõnastust viimistleda. Ja selle kavandi peal pidi ise enda võõrkeelte oskust hindama. Mina tagasihoidliku inimesena ei hakanud kirjutama, et ma oskaks vabalt mõnda keelt, mis ei ole mu emakeel, mida teised tegid. Kui oleks korraldatud võistluseksam ühise hindajaga, oleks tulemus võibolla olnud vastupidine, sest esimese kursuse inglise keele tundides ma oskasin seda enda meelest keskmisest paremini. Vene keele oskus oli küll keskmisest halvem, aga seda olekski saanud vajaduse korral juurde õppida proovida. Ma olen sellest võibolla varem ka kirjutanud, aga mitte küsimust unustanud, sest nüüd oleks minu magistrikraad justkui vähem väärtuslik.

Muutuste keerises

Blogi nime muutmise eesmärk oli selle paremaks tegemine. Aga esimesel ööl mõjus see mulle nii, et ärkasin hommikul tavalisest varem ja unenägusid ei näinud. 13 on peetud küll õnnetuse ja 7 õnne arvuks, aga arvudest 13 ja 77 on võimalik aru saada ka nii, et varem tundsin ennast 13 ja nüüd 77-aastaselt. Kui ma uue nimega ära ei harju, siis saan seda veel muuta. 13 peale tagasi minna ei tahaks. Eilses sissekandes tõin välja, kuidas see ebausklikele inimestele halvasti mõjub. Tegelikult olen lugenud ka vastupidisest uuringust, et 13. kuupäeval juhtub vähem liiklusõnnetusi, sest juhid on ettevaatlikumad. Aga see näitab ikkagi, et nad kardavad. Vanasõna küll ütleb, et parem karta kui kahetseda. Arv 13 esineb ka minu kodulehekülje aadressis. Seal seda muutma hakata oleks keerulisem. See tähendaks juba lehekülje kolimist. Ma olen elus kaks korda korterit vahetanud ja mõlemad kolimised on mulle mõjunud halvasti. Pikaajaline mõju on võibolla olnud positiivne, sest olen saanud suurematesse korteritesse. Vanasti oli isa meie peres ainuke, kellel oli oma tuba. Nüüd on suurem jagu perest mujale kolinud ja selle tagajärjel on isal tube kõige vähem. Aga tal on siiski ilmselt kirjatöö tegemiseks kõige parem ruum. Need kaks tuba, mida mina kasutan, ei ole kumbki nii vaikne. Liikumisharjutuste tegemiseks on mul küll ruumi rohkem. Järgmisel talvel tahaks jälle suusatama minna, aga ennustati jahedat juulikuud, mis vanarahvatarkuse järgi lubab vist sooja talve.

Blogi nimi muutus

Täna sain hoiatava unenäo, mille peale otsustasin blogi nime muuta. Varem esines blogi nimes arv 13, aga ma olen lugenud, et levinud ebausu tõttu on 13. kuupäeval rohkem surmajuhtumeid. Pidevad lugejad ilmselt harjusid vana nimetusega ära, aga siia satub ka inimesi, kes käivad siin ainult üks kord. Nimetust Simo13 ma ei hakanud kasutama omal algatusel, vaid see anti mulle ühes kohas kasutajanimeks ja mujal kasutasin harjumusest. Arvu 77 numeroloogilist tähendust ma ei mäleta, aga minu jaoks tähendab see minu sünniaastat.

Iibe reguleerimine

Praegu muretsetakse eestlaste väikese rahvaarvu pärast, aga 18. sajandi lõpus, kui rahvaarv oli praegusest väiksem, peeti maad ülerahvastatuks. Vahe on siiski selles, et 18. sajandi lõpus oli tendents kasvu ja praegu kahanemise suunas. Siis peeti ülerahvastatust majanduslikult kahjulikuks. Võibolla selle üle kaevanud sakslased mõtlesid ka, et kui eestlaste arv kasvab, siis on nende ülestõuse raskem maha suruda.

On viidatud sellele, et Islandi rahvaarv on Eesti omast väiksem, aga nad saavad hästi hakkama. Aga sel juhul tuleb ikkagi millalgi rahvaarvu langus pidama saada, muidu võib välja arvutada, millal ta nulli jõuab. Islandil pealegi on suur panganduskriis olnud. Sõjaväe puudumist nad saavad endale lubada sellepärast, et neil ei ole Eestiga võrreldavas läheduses ühtegi agressiivset suurriiki, aga Eestile oleks vähemalt sõjalises mõttes suurem rahvaarv kasuks. Rohelisest seisukohast jälle väga suur väga hea ei oleks.

Ajal, kui rahvas ei saa oma iibega rahul olla, tuleb seda kuidagi reguleerida. Ühe variandina on pakutud lastetusmaksu. Selle miinus oleks, et selle puhul võiks ähvardada inimesi karistus halva tervise eest või nõudmine saada haigeid lapsi. Astmelist tulumaksu on kritiseeritud selle eest, et see karistaks inimesi töö tegemise eest. Aga kui tulumaksu astmed võtaks arvesse sissetuleku suuruse asemel ülalpeetavate perekonnaliikmete arvu, siis oleks see töö tegemise eest premeerimine ja koduste tööde väärtustamine. On pakutud, et lasterikkamatele peredele võiks anda valimistel rohkem hääli. See võib inimest vähem stimuleerida kui raha, sest kõik ei tahagi räpase poliitika eest vastust võtta. Kui inimesel on lapsi, siis võib tema vastutustunne küll suureneda, aga vaba aja puudumise tõttu võib samas asjatundlikkus poliitika alal langeda.

Saatkond lossi külge

Kohtusin ühe naisega. Pärast seda kirjutasin paberile mõned emotsionaalsed read. Ma ei mõelnud, millest ma kirjutan, aga kui kiri valmis oli, siis võis aimata, et see oli kuidagi selle naisega seotud. Pärast seda ei saanud mitu inimest ühelgi ööl magada ja võis oodata nende surma. Eriti kannatas selle naise isa. Lõpuks põletasin kirja ära, mille järel inimeste uni läks jälle heaks. Ma polnud kirja kellelegi näidanud, aga üks inimene oli seda ise salaja tooli alt lugemas käinud. Kirja kirjutamist ei pandud mulle pahaks, sest see näitas ainult, et naine tekitas minus positiivseid emotsioone. Suhtumiste kujunemine ja nende välja paistmine oli paratamatu.

*
Tahtsin arvutit käima panna. Klaus ütles, et praegu on kõik arvutid sellised, mille käivitamiseks on lisaseadet vaja. Mõtlesin, et nad on selliseks aetud ärilistel kaalutlustel, et saaks müia kõigile ühe arvuti asemel kaks. Tegelikult oli asi selles, et viirused olid läinud nii hirmsaks, et oli vaja varasemast rohkem ettevaatusabinõusid. Minu väike arvuti oli veel lisaseadmeta käivitatav.

*
Leidsin oma pruuni Mõmmi põranda juurest teistest madalamast mänguasjakastist üles. Sellel ei olnud katki mitte enam ainult jalad, vaid nüüd oli pragu ka kaela juures. Jalad olid katki läinud esimest korda juba esimesel päeval ja siis oli ema nad esialgu kinni õmmelnud. Mõtlesin, et nüüd proovin ise õmmelda. Aga siis nägin, et jalad ongi juba õmmeldud, ainult kael on katki. Rääkisin, et ma arvasin vahepeal, et Mõmmi on ära visatud ja kirjutasin tast luuletuse. Siis leidis ema selle üles. Olin selle üle rõõmus, aga ema viskas ta kohe uuesti ära. Nüüd tegin Mõmmist foto, et oleks vähemalt mingi mälestus, kui ema peaks ta jälle ära viskama. Rääkisin, et mul oli kolm mõmmit - suur pruun, väike kollane Mesikaru ja Potsataja. Roosat mõmmit ma endale ei saanud, kuigi tahtsin, selle asemel sain Potsataja. Mõtlesin, et nimetasin teda vist Krõlliks. Potsatajal oli eri käte sõrmede arv erinev. Arvasin, et leidsin vabriku vea, aga hiljem lugesin raamatust, et Potsataja sõrmede arv ongi erinev. Aga kui mul oli meeles, et ühe käe sõrmede arv oli viis, siis nüüd nägin, et arvud olid neli ja kolm. Toomas lamas voodis. Ta ütles, et temal oli lapsena seitse mõmmit. Küsisin, kuidas nii, mina arvasin, et minu mõmmide arv oli kõige suurem. Toomas seletas, et osad mõmmid olid väiksed. Nüüd sain aru, et ah väiksed. Mul oli ka karukujuline helkur. Ja väikeste Honkongi mängukarudega olin ka mänginud. Minu pruun karu oli rahustava välimusega, aga näitasin Toomale, et mänguasjakastis on veel üks punane agressiivse väljanägemisega karu. See rikkus Toomal une ära. Et see tal tagasi tuleks, rääkisin talle rahustava unejutu sõbralikest karudest. Panin asjad kuningalossi. Olin kuningas. Osasid oma võimutunnuseid ei pannud ma oma ruumi, vaid lossi külge ehitatud Inglismaa saatkonda. Kui Inglismaa saatkond oli valmis, saabus Prantsusmaa esindaja, kes soovis ka oma riigi saatkonna avamist. Vaatasin, et kui panna Inglismaa ja Prantsusmaa saatkonnad kõrvuti, siis jääb läbipääs kuningalossi sissekäigu juurde liiga kitsaks, sest see tänav ei olnud eriti lai. Prantsusmaa saatkond tuli paigutada vist kuidagi teisiti. Saatkonna sisse võis asjade hoidmiseks eraldi ruumi teha. Toodi üks haige laps. Räägiti, et sellise haigusega on vaja pidevat täiskasvanu järelevalvet, millele kulub nädal aega. Kuulsin, kuidas seal kõrval turul üks laps rääkis, et tänapäeva lapsevanemad on viletsad, sest ei keela tal ropendamist. Ta hindas kõrgemalt vana aja lapsevanemaid, kes olid keelanud. Laps ütles, et tema vanemad ei saa osade roppude sõnade tähendusest isegi aru.

*
Meenutasin, et laagri esimesel päeval ma ei teadnud, mis kell laagri korra järgi magama tuleb minna. Oletasin, et see kellaaeg on kaksteist, lähen siis. Teised tulidki pool kaksteist uksest sisse. Järgmistel päevadel hakkasin magama minema üksteist. Laagri kord nägigi seda ette, aga esimesel päeval ei olnud saanud sellest kinni pidada, sest inimesed pidid kõigepealt oma asjad kohale tassima.

*
Mängisin malet. Panin oda samale diagonaalile vastase vankri ja lipuga. Vastane käis vankri eest ja järgnes lippude vahetus. Ärkasin üles. Olin malet mänginud unenäos, aga kõik käigud olid olnud selged. Nüüd oli minu arvutipostkasti tulnud selle mängu kohta kiri. Hakkasin unenägu üles kirjutama blogi kasti asemel vastusena kirjale. Mõtlesin üleskirjutuse hiljem blogikasti kopeerida. Olin rahul, et mulle kiri oli tulnud, sest tavaliselt ei jäänud pärast ärkamist unenäost midagi alles, aga seekord jäi.

*
Ühe mehe nimi oli Mikk. Ta oli teiste Mikkudega sama näoga, sest neile kõigile oli nimi näo järgi pandud. Seega oli tal õige nimi.

Sügisesed lihavõtted

Osad inimesed hakkavad taimetoitlaseks usulistel põhjustel või siis vähemalt usust loomade samaväärsusesse. Ma ei tea, mis tunne on neil lihavõtteid tähistada. Aga ilmselt tähistavad nad neid lihtsalt ülestõusmispühade nime all.

Liha söömist on kõige kergem seostada lihavõttega. Et vastlapäevast algab paast ja lihavõtte ajal hakatakse uuesti sööma. Lapsena mulle maitsesid seajalad, ja nende söömist vastlapäeva ajal seostasin lihtsalt pidulikkusega. Tänavu lugesin, et vastlapäeva ajal söödi seajalgu sellepärast, et selleks ajaks oli muu liha otsas. Pole enam kindel, kas seajalad hoiti viimasena alles maitsvuse või väiksema toitvuse pärast. Loogiline oleks, kui parem osa söödaks varem ära, sest vahel võib kauem säilitatav osa rikneda.

Nüüd lugesin, et 18. sajandi eesti talupojad sõid kõige rohkem liha sügisel pulmades, sest sügisel tapeti loomad, ja et muul ajal elati peaaegu lihata. Seda olin varem ka kuulnud, et oina tapmine seostub mihklipäevaga ja hane oma mardipäevaga, aga ma polnud selle üle sügavalt mõelnud. Ma olin näinud filmi mingitest pärismaalastest, kes tapsid loomi üks kord aastas, sõid need korraga üleni ära ja ülejäänud aasta nälgisid. Euroopa kohta olen kõige rohkem kuulnud tsitaati, et Henri IV soovis, et talupojal oleks igal pühapäeval kana supipotis. Mille põhjal vist ei teata kindlalt, kuivõrd see soov täitus. Kui eestlased tapsid loomi põhiliselt sügisel, siis seda tuleb seletada ilmselt sellega, et siis lõppesid looduslikud karjamaad ja loomade arvu tuli vähendada, et neile talveks varutud toitu jätkuks. Kogu aeg ei saanud loomi tappa ilmselt seetõttu, et puudus tänapäevale omane tööjaotus tootjate, teenindajate ja tarbijate vahel, vaid kõike tuli teha ise. Polnud ka külmutuskappe, kus liha kaua säilitada. Kuigi Eestis säilis see ilmselt siiski kauem kui Aafrika pärismaalastel, kes kõik korraga ära sööma pidid. Tegelikult olid talved tol ajal Eestis külmemad kui tänapäeval, nii et looduslik külmutuskapp oli olemas ja liha säilis ilmselt tõesti vastlapäevani. Ja oleks vast säilinud kauemgi, aga oma osa võis olla ka talupoegade vaesusel, kellel maad ja enda kasuks töötamise aega oli vähem kui mõisnikul.

Olümpiahoone

Ameerika ähvardas alustada tuumasõda. Selle peale tulid inimesed Taani lippudega tänavale. Ameerika võttis ähvarduse tagasi. Aga karikaturistid olid saanud juba kasutada ultimaatumit kondise ameeriklase joonistamiseks. Ameeriklased olidki tahtnud näha, kas tullakse lippudega tänavale. Jõudsin ühte seltskonda. Mul tuli valida värve. Ütlesin, et kui valiks punase värvi, siis see oleks nagu Taani lipul.

*
Istusin raamatukogus. Eemalt üks poiss hüüdis, et raamatukogu ei võta enam paberraamatuid vastu, ainult elektroonilisi, aga need võib ju keegi ära muuta. Hüüdsin vastu, et kellele seda jama vaja on. Poiss hüüdis, et raamatukogu direktor Lang lasi isegi juba olemas olnud 2007. aasta paberraamatud uuesti likvideerida. Hüüdsin vastu, et siis ei ole neil vist varsti seda maja ka vaja. Inimesed hakkasid arutama, et tõepoolest, kui kõike hakatakse säilitama elektrooniliselt, siis võidakse nii suur hoone lammutada. Olin hüüdnud riimis, sest mul olid riimid hästi käes, kuigi riimi maja-vaja oli ühes raamatus kritiseeritud. Inimesed kommenteerisid, et meie hüüdsime valju häälega, et kõik kuuleks. Üks raamatukogu meestöötaja tuli minu juurde ja küsis, kas mul on täna sünnipäev, temal on. Vastasin, et mul ei ole täna sünnipäev, mul on 1. mail. Võtsin ostukorvi ja panin sinna riiulitest kolme toitu. Mõtlesin, mida veel võtta. Aga ma pidin meeles pidama, et ostan süia ainult endale, koju oli ema juba ostnud. Mõtlesin, et homme ma alustan tööpäeva varem, juba hommikul. Mõtlesin ümber, et igal hommikul peab tund aega vaba aega ka olema. Rääkisin, et mulle ei meeldiks, kui kõik raamatud elektrooniliseks muudetaks. Praegu ma loen vanu ajalehti vaheldumisi võrgust digiteeritud kujul ja arhiivis paberilt. Ja digiteeritud variant ei ole nii hea, et seal oleks kõik sõnad loetavad, mis paberil. Nüüd on hakatud mingeid e-raamatuid müüma, aga mina neid ei osta. Läksin välja. Nägin, kuidas Pekingi olümpiahoone ette oli kogunenud eestlaste seltskond. Hoone küljes oli kaheosaline toru, mille esimene osa kiikus edasi-tagasi. Vist selleks, et see vajadusel mõnele inimesele selga lendaks. Eestlased püüdsid seda toruosa sihilikult kukkuma panna. See oli kõrgel, aga nad tegid suuri hüppeid, et seda puudutada. Tagasi kukkudes käisid nad suure matsuga vastu maad, aga hüppasid kohe uuesti. Paistis, et nad hüppavad hasarti minnes niikaua üles-alla, kuni on vigased. Üks hüppas veel nii, et ta libises üle toru ülemise külje. Hüüdsin neile, et nad ei tohi hüpata. Selle peale võttis naistennisist R. Narva tennisepalli ja viskas Põhja-Eestist minu suunas Lõuna-Eestisse. Pall põrkas minu selja tagant Eesti lõunapiiri vastast tagasi ja lendas must lähedalt mööda tagasi Põhja-Eestisse. Hüüdsin viskajale, et päris täpne vise, aga liiga tugev. Ta loopis palli minu suunas edasi. Oli karta, et visked lähevad järjest täpsemaks ja lõpuks põrkab pall mulle kuklasse. Tuli selline vise, et pall põrkas mitu korda Põhja- ja Lõuna-Eesti vahet edasi-tagasi. Otsustasin, et lähen eest, et minu pihta ei saaks sihtida. Seejuures ei tohtinud ma kõndida ühtlase kiirusega, sest muidu oleks saanud välja arvetsada, millal ma mingisse punkti jõuan. Pall kukkus minu ette maha ja nägin, et ta on hoopis lind. Panin talle jala peale. Ta ütles, et ta on sorr. Ütlesin, et selge, lind lendab ise, mitte ei pea sihtima, see on ebaaus. Kõndisin lõuna suunas, kuhu visked ei pidanud ulatuma. Jõudsin lasteaia aeda, millest teisel pool oli minu maja. Eelmine kord läbi lasteaia aia minnes oli meie peale kuri koer haukuma hakanud. Seetõttu läksin seekord teiselt poolt maja. Aga kartsin, et seal võib olla teine koer või et juba tuttav koer võib minna ka sinnapoole maja. Isa oli kiitnud, et koer peabki oma aias kallale tulema. Olin peaaegu juba aiast läbi, aga kõndimisoskus hakkas kaduma ja ma poolkinniste silmadega enam eriti ei näinud.

Jaaniunistused

Jaanituld tegime jälle küünlal. Ühel küünlajalal oli kaks küünalt ja panime mõlemad põlema. Ütlesin, et üks on jaanituli ja teine võidutuli.

Jaanuar on aasta algus ja jaanikuu suve algus.

Jaanilaupäev on küll sageli vihmane, aga siis süüdatakse tikuga jaanituli ja päike.

Sel suvel mõtlen näha unenägusid. Kui varem tegin enne magamaminekut maletrenni, siis nüüd teen unenäoettevalmistust. Luulerida ütleb, et talupojal talvel magada on mahti. Minul kui kaua koolis käinul on selleks ajaks olnud suvi. Maailma unenägudeks teisendamine on maailma parandamine. Kes jaaniööl magab, pidavat magama kogu aasta. Selles ei pea nägema halba, sest viimasel ajal on mul olnud iga aasta unetuid öid, millele võiks lõpp tulla. Letargilisse unne jääda ei taha, aga igal ööl välja magada pole paha.

Mitmesugused kannatused

Magasin valgel ööl Pika tänava parkimisplatsil. Iga tunni magamise järel ärkasin üles ja õppisin pähe ühe lehekülje raamatut. Kui olin niiviisi neli tundi maganud, ütlesid arstid mulle, et ma puhkasin välja. Mõtlesin, et lühikeste juppide kaupa magades puhkas vähema unega. Lamasin varahommikul kodus oma voodis, kui mulle tuldi ütlema, et ma läheks nüüd vannituppa, sest varsti tuleb külla Küüts, kes hakkab seal ise töötama. Ma ei hakanud sellepärast minema, vaid mõtlesin, et kui ta hõivabki vannitoa, siis saan minna teise ja võtta kapist uue käteräti.

*
Meil oli külas üks väike tüdruk. Ta tahtis minuga malet mängima hakata. Ütlesin, et paneme siis nüüd nupud peale. Laps ei teadnud, mida tähendab sõna "nüüd". Seletasin, et "nüüd" tähendab "praegu". Hakkasime panema malenuppe korraga kolmele lauale, et mängida suurendatud ruutude arvuga laual. Klaus soovitas, et me paneks ühele lauale kabenupud. Aga ütlesin talle, et ta paneks oma kabenupud ära. Nüüd võis ta mõelda, et ma tahan kasvatada kõigist inimestest maletajaid, mitte kabetajaid. Tegelikult oli asi selles, et laps oli veel väike ja kabenuppudega käimist oli raskem õppida, sest need hüppasid üksteisest üle. Laps tahtis panna osa nuppe malelaua tagumisele küljele. Aga mina ütlesin, et sinna ei saa panna, sest seal ei tea, milliselt ruudult millisele nupp käib. Kui ei ole ruute, siis ei ole ka mängu. Panime nuppe peale tükk aega. Valged ja mustad nupud hakkasid samal lauapoolel segunema. Mõtlesin, et sellist seisu saab ka mängida, peaasi, et kuningal tuld ei oleks. Mõtlesin, et me ei peagi malet mängima hakkama, sest lapse jaoks on nuppude liigutamine nende pealepaneku ajal ka mäng.

*
Elasime Roomas. Õde elas linna teisel tänaval ja saatis meile kirju. Ta kirjutas, et tal on palavik. Järgmises kirjas ütles ta, et kolis uuele tänavale, aga ei ütle, millisele. Palavik olevat ära kadunud. Panin ühte torni üles fotoaparaadi, et linnast fotosid tehes õe aadress välja selgitada. Varsti oli tehtud 10 000 fotot. Ma ei jõudnud neid kõiki analüüsida, aga jõudsin kõiki vaadata. Juhul kui õe maja jäigi fotole, ei pruukinud ta ise ikkagi jääda, sest ta ei pidanud pildistamise hetkel majast välja tulema. Õelt tuli uus kiri, et palavik on tagasi tulnud ja see on varasemast maksimaalsest kõrgem, mistõttu ta enam ülikoolis ei käi. Saime kirjakandjalt tema aadressi teada ja läksime talle koju. Leidsin, et see palavik tuleb kodus muretsemisest, nagu on varem tulnud teistelgi inimestel. Ravi selle vastu oleks, kui õde läheks ülikooli kohale. Hakkasime koos temaga majast välja minema. Aga uksel tuli hüpata üle laia prao, kus õde kartis kukkuda. Mõtlesin, et sellepärast ta ei olegi majast väljas käinud, et ta kardab seda pragu. Ema näitas, et ei peagi pragu ületama, vaid võib ka trepilt otse alla hüpata, sest seal on piisavalt madal.

*
Kõndisin Riia maanteel. Nägin, et keset autoteed sõidab laste jalgratas. Last jälitas üks sõiduauto, mida juhtis arvatavasti pedofiil. Sõiduauto kannul tuli omakorda politseiauto, mis tahtis sõiduautot peatada. Aga politsei jäi hiljaks, sest sõiduauto sõitis juba jalgrattast üle, nii et sädemed lendasid. Ma ei teadnud, kas laps sai surma või pääses vigastusteta, kuna oli nii lühike, et auto põhi teda ei puudutanud. Politsei oli jäänud hiljaks, sest tahtis lapse vastu õrn olla ja sõitis liiga aeglaselt. Nüüd hakkas politsei autoalla jäänu vennaga rääkima. Kõigepealt rääkis ta õnnetusest, aga siis püüdis lapse tähelepanu teistele asjadele juhtida, et ta unustaks ära, et tal vend oli olnud. Kui ma sinnapoole vaastasin, siis nägin, et mööda teed liigub koos politseinikuga mitu last, kellest üks istub jalgratta seljas. Võibolla see oli sama laps, kes oli auto alla jäänud, sel juhul oli ta pääsenud vigastusteta. Aga võis ka olla, et ühes peres oli kaks jalgrattaga last.

*
Ema ütles, et isal käis öösel kiirabi. Kiirabiauto oli sõitnud kiirusega 35 kilomeetrit tunnis. Võibolla sellega tahtsid nad näidata, et teavad, et asi pole väga tõsine. Või nad lihtsalt ei hoolinud inimeste tervisest. Tegelikult oli asi vist selles, et teise kiirabiautoga oli samal ööl lumisel teel õnnetus juhtunud ja ei tahetud kaotada viimast autot. Ma ei saanud täpselt aru, kas ema rääkis sellest, mis kiirusega auto oli kohale tulnud, või sellest, kuidas ta oli haiget transportinud, mille ajal ema võis ise kaasa sõites spidomeetri näitu vaadata. Toomas oli sõitnud pulmast koju umbes sama kiirusega, täpsemalt 30 kilomeetrit tunnis.

*
Võidi mõelda, et kui ma jätkan eurolisti kirjutamist, siis ma kirjutan otsitud teemadel. Tegelikult mul oli ikka midagi öelda ka. Sealt listist oli palju tuntud inimesi läbi käinud, mistõttu ma olin seal kirjutades arvatavasti ise ka tuntuks saanud, sest kirjade lugejad võisid neist teistele rääkida. Tegin lahti feisbuki. Vaatasin, et ühe minu sissekande all olevates kommentaarides on kommenteerijad kohati saanud rohkem plusspunkte kui ma ise. Kuigi see oli minu enda sissekanne, ei olnud viimaseid kommentaare mulle postkasti saadetud. Siis sain aru, et mulle ei pidanudki enam midagi postkasti tulema, sest ma polnud vaadanud oma viimast sissekannet, vaid ühte vanemat, mille kommentaare oli saadetud juba varem. Kui ma feisbukiga liitusin, olin just kuskilt lugenud, et inimesed peavad üksteise välimust kommenteerima. Seetõttu olin sinna kohe kirjutanud ühe islamiusulise foto alla esimese kommentaari tema juuste kohta: "selline sari". Algul mul oli kontaktides mitu islamiusulist, aga siis nad pettusid minus ja kustutasid mind ära. Eestlased ei olnud kustutanud. Mõtlesin, et ma magasin öösel ühele tüdrukule liiga lähedal, nii et õlg puutus tema vastu. See oli piinlik, sest seda nähti pealt. Ma oleks pidanud magama natuke kaugemal. Ühte tüdrukut olin pidanud kurjaks, aga tal oli sõbralik nägu, nii et võibolla olin temast valesti aru saanud.

Jumalakeskne maailmapilt

On olemas geotsentriline ja heliotsentriline maailmapilt. Teoreetiliselt võiks olla ka teotsentriline, et maailma keskpunkt on jumal. Aga ma pole kuulnud, et see avalduks kujul, et kõik taevakehad tiirlevad ümber jumala, sest selleks pole astronoomilised vaatlused kinnitust andnud. Kui just päikest ja jumalat ei samastata. Geotsentriline peaks olema ühtlasi inimesekeskne, sest jumal elab taevas, aga inimene maa peal. Kui maa on lapik, siis üleval võib olla jumal, all põrgu ja keskel inimene. Sel juhul ehk ei olegi tähtis, kes on keskel, vaid kes on kõige kõrgemal. Aga kui geotsentrilisusega kaasneb juba maa kerakujuliseks pidamine, siis jääb keskele põrgu. Ja kui jumal on taevas, siis ta on ühtaegu nii kõige kõrgemal kui ka kõige madalamal. Siis on ta tähtis võibolla sellepoolest, et ta kõike ümbritseb. Teotsentrilisusest ei saaks siis rääkida ruumilises tähenduses, vaid olulisuse poolest. Aga kui enamik inimesi läheb põrgusse, siis tekib küsimus, kumb on olulisem osa inimkonnast.

Richelieu tarkus

Sõitsime bussiga. Üks auto jäi bussile teele ette. Aga temast ei olnudki vaja mööda sõita, sest nüüd läks bussiliin mööda Pikka, mitte Fortuuna tänavat. Bussiliini ja peatusi oli korduvalt muudetud. Kui oleksime sõitnud sõiduautoga, oleks möödasõit vajalik olnud. Kõndisime Pika tänava lõpuni. Isa oli rääkinud, et Pika tänava lõpp on kinni ehitatud, aga siin ei olnud olukord päris selline, nagu ma olin ette kujutanud. Kui isa oli rääkinud Pika tänava viimasest majast, siis võibolla ta ei mõelnud tänavale risti ette ehitatut, vaid viimast tänava ääres. Selle number ei olnudki hoolimata tänava nimest väga suur, vaid kõigest 94. Praegu olid taliolümpiamängud. Klaus rääkis hommikul, et ei saanud öösel hästi magada. Küsiti, kas sellepärast, et ta ootas varast äratust, et olümpiamängude ülekannet vaatama hakata. Klaus vastas jah. Mina ütlesin, et see on lubamatu, et võistlused algavad nii varasel kellaajal, pealegi on Norra Eestist läänepool. Klaus vastas, et aga Aafrika riigid tahavad ka osaleda. Suurema riikide arvu osalemise korral tuli võistluspäev pikemaks venitada. Vaatasime televiisorist olümpiat. Seal kõndisid mehed ülikooli mütsidega. Ütlesin, et kõigil on veel mütsid ka peas. Tegelikult päris kõigil ei olnud. Kui tulid naised kübaratega, siis ma ei öelnud midagi. Ülikooli mütsidega mehi nähes olin ma tähelepanu mütsidele juhtinud vist kaks korda. Harujõel oli isegi kaks mütsi korraga peas. Asusime teele, et istuda peolauda. Sõitsin nagu auto jalgu maast tõstmata ja tehes kurve. Triin püsis mul kannul. Talle vist tundus, et ma tahan ühele teisele klassiõele järele jõuda. Tegelikult selleks, et liikuda, pidin jalgadega siiski mikroskoopilisi liigutusi tegema. Laua juurde jõudes hüppasin kohe tiiki. Enne hüpet ei teadnud, kas hüppab kaelani vette või üle pea. Helena märkis ära, milliseid kahte parteid ta eelistab. Ma ei lugenud, milliseid ta nimetas, kuigi seda oleks olnud kasulik teada saada. Läksin peolt minema. Ühe maja trepil mõtlesin, et ma olen Helgi raamatut toimetanud, sellele saatesõna kirjutanud ja pärast veel ajakirjas arvustuse avaldanud. Toimetasin ilmselt nii nagu vaja, kuigi ma ei mäletanud, milliseid märkusi ma olin kirjutanud. Arvatavasti olin nagu teistegi raamatute puhul juhtinud tähelepanu, kus saaks paremat sõnastust kasutada. Aga saatesõna ja arvustus ei saanud olla väga kvaliteetsed, sest periood oli mulle võõras. Hakkasin meeldetuletuseks lugema raamatut Richelieust. Richelieu oli jesuiitide Tartusse saatmisega seotud, nii et temast oleks võinud Helgi raamatu arvustuses kirjutada. Kahetsesin, et olin kirjutanud ainult Helgi enda raamatu põhjal, ma oleks võinud kasutada ka raamatut Richelieust. Lugesin sealt, et Richelieul ei olnud enne gümnaasiumi astumist haridust, mis oli gümnaasiumi astumise eelduseks. Järeldasin, et siis oli Louis XIII temast kõrgemalt haritud. Aga Richelieu saavutas oma tarkuse tõttu Louis XIII üle võimu. Mõtlesin, et kõige targemad valitsejad on alati need, kellel on kõige väiksem haridus, sest siis on neil originaalsem mõtlemine. Helgi raamatu kohta tehtud märkmete juurde enam täiendusi kirjutama ei mahtunud, aga võisin kirjutada uude kohta. Inimesed käisid mööda treppe ja võisid vaadata, et ma loen raamatut Richelieu kohta alles praegu, kuigi see on mitu aastat tagasi ilmunud. Tegelikult olin lugenud ka varem, aga olulisemaid ajalooraamatuid võis alati meeldetuletuseks uuesti lugeda. Richelieu tuli Inglismaalt, kus ta oli teinud salajasi asju. Kuninganna nägi, kui ta ruumi sisse astus, aga ei hakanud uurima, kust ta tuleb. Tegelikult kuninganna ei pidanud vahepealset eemalviibimist üldse Inglismaal käimisega seostama, sest inimesed käisid ikka ustest sisse ja välja. Richelieu sai sõita Inglismaa suunas tõllas, et teda ära ei tuntaks. Sõitma hakates võis ta hoida tõllauksel oma vappi, et ei arvataks, et ta midagi maskeerida tahab, aga kaugemale jõudes võis ta metsa vahel kõik oma isiku tunnused tõlla küljest ära koristada, et ei saadaks aru, kelle tõld see on. Dumas' raamatu illustratsioonidest oli teada, et tol ajal tõllaga sõites pidi enesekaitseks kogu aeg mõni tulirelv käes olema. Richelieu kirjutas, et õukonna pidudel näeb ta vanu patte. Ta teadis, et kui keegi peosaali uksest välja läheb, siis alati selleks, et mõne sobimatu vastassoost isikuga voodisse minna. Richelieu oli rahulik inimene ja kirjutas, et talle meeldib tegeleda muusika või luulega rohkem kui poliitikaga, millega teised sel ajal tegelesid. Richelieu kirjutas, et tal on nii palju elukogemust, et ta teab, et laevaga sadamast lippude lehvides välja sõita on uhke, aga avamerel läheb enesetunne kehvemaks, sest seal on suuremad lained.

Kaks päeva elektrita

Paistab, et elektrikatkestus kestis ainult kaks päeva, neidki mitte tervikuna. Ähvardas oht, et elektrikutel tulevad vahepeal kaks päeva pühad. Kuulujutt rääkis juba, et elekter on võibolla ära kuu aega. Aga see tähendas võibolla seda, et niikaua tuleb tegeleda tulekahju rahaliste tagajärgedega.

Eile viisime oma külmutuskapist osa asju venna külmutuskappi. Venna poolt kirjutasin ka eilse teise blogisissekande. Täna õhtuks olid Maria sünnipäevaks keedetud kartulid külmutuskapis halvaks läinud ja tuli ära visata. Lõunasöögi ajal olevat isa neid veel söönud. Mina käisin ema soovitusel lõunat söömas söögiasutuses, et saaks sooja toitu. Aga seal oli ports minu jaoks liiga suur ja ei olnud nii maitsev kui kodune külm toit, mistõttu ma ei söönud kõike ära. Sellest hoolimata oli lõpetades kõht punnis. Teadsin ette, et mulle ei pruugi söökla toit maitseda, aga põhjendasin sinna minekut sellega, et uutes kohtades tuleb käia, et unenägude jaoks materjali saada. Selle peale soovitas isa mul minna öölokaali. Ütlesin, et üks mees läks sellepärast ööklubisse, et tal oli kodus mingi õnnetus ja ei saanud kodus ööbida. Aga seal nõuti, et kes juurde ei telli, peab ära minema.

Unenägu elektrikatkestuse ajal

Tegin endast sellise foto, et lauale panin malelaua algseisuga, selle kõrvale suletud kaustiku, fotoaparaadi panin enda õlale ja teisele poole malelauda peegli, nii et ise jäin fotole peegelpildina. Panin selle foto blogisse sildiga male. Mõtlesin, et peaksin mõnel pikal turniiril osalema. Läksin kohta, kus olid maletajad. Turu ütles mulle, et ma pean Viljandi turniirile kohale tulema. Ta andis mulle lugeda selle juhendit. Küsisin, kas see on nii lühike turniir, mina arvasin, et palju pikem. Mõtlesin, et ma ei lähe Viljandi, vaid Põlva turniirile, seal on mõtlemisaega rohkem. Mul on kasulik suvel mõnda teise linna mängima sõita, siis olen sügisel Uusi turniiriks paremas vormis. Esimest korda keskkooli lõpetades olin enne lõpueksameid malest loobunud, aga nüüd teist korda ma seda ei teinud. Esimest korda keskkooli lõpetama hakates olin valmistunud lõpueksamiteks vaimustusega, aga nüüd olin vanem ja selles ei olnud enam minu jaoks midagi uut. Mõtlesin, et ma parem ei lähegi lõpueksamitele. Siis oleks vanemad võinud nõudma hakata, et pean minema. Aga mina oleks saanud vastata, et ma ei pea teist korda keskkoolis käima, sest ma olen lõpetanud keskkooli, ülikooli ja magistriõppe. Ma ei saanud aru, kuidas see üldse juhtus, et terve klass uuesti teist korda keskkoolis käima hakkas. Mina hakkasin kooli vaatamas käima sellepärast, et nägin seda sageli unes. Teised tulid sinna minu eeskujul. Kedagi ei jäänud puudu, sest meil oli üksmeelne klass. Üksmeelselt tehti ka muid asju. Õpetajatel ei olnud ka midagi selle vastu, et inimesed õppisid. Oli matemaatikatund. Tahvlil lahendati ülesannet. Arvutasin mõttes kaasa. Mõtlesin, et kui ma kogu aeg tahvlile näinud oleks, siis mul oleks hoopis rohkem arvutamispraktikat. Mängisin maleturniiril. Ago ütles, et seda, mis Rämmel saavutas, on ületanud ainult Ehlvest. Ma ei teadnud, millisest võistlusest ta räägib. Aga kui nägin praeguse turniiri tabelit, siis selgus, et sellel oligi Rämmel Ehlvesti järel teisel kohal. See tundus ka loogiline, et kui usumees on palju usuküsimuste üle mõelnud, siis ta treenib ka muude asjade üle mõtlema. Hakkasime maalima järgmise vooru pilte. Nüüd nägin, et Rämmeli saavutus ei seisne selles, et ta oleks maalinud hea pildi, vaid ta pani lihtsalt paberile rohkem värvi, nii et arvuline näitaja selle kohta tuli suurem. Kui olin oma pildile juba hulga värvilaike kandnud, tõmbasin ka pikema joone. Seejärel võtsin helerohelist ja tegin sellega üle terve pildi nurgast nurka diagonaalse risti, justkui oleks pilt maha tõmmatud. Olin kirjutanud blogis ühest poliitilisest küsimusest. Sellele oli tulnud ka kommentaar. Nüüd tuli uus kommentaar Infopartisanilt. Ta kirjutas, et minu arutlus on ideaalne, seetõttu viitab ta oma blogis ka sellele. Seejärel asus ta vaidlema eelmise kommenteerijaga.

Jaanitulekahju

Meie maja keldris oli täna tulekahju, mistõttu kodus ei ole mitu päeva elektrit. Seoses sellega ei pruugi lähemal ajal uusi blogisissekandeid ilmuda ja ma ei saa lugeda ka kirju.

Sünnipäev võrgulehel

Üks naine oli võrgus oma pildi välja vahetanud ja pannud kirja, et tal on täna sünnipäev. Soovisin talle palju õnne. Seni olin arvanud, et ta on vallaline, aga nüüd lugesin, et tal on mees ja kaks last. Paitsis, et tal on aids. Jõudsin üle autotee minnes tema lastele järele. Need ütlesid, et täna ei ole nende ema sünnipäev, vaid ta on pannud võrgulehel roteeruma enda, oma mehe ja laste sünnikuupäevad. Läksin kooli. Seal pidid laste laulukoorid esinema. Kontsert pidi toimuma korraga kahes kõrvuti asuvas majas. Aga koorid ei teadnud täpselt, kes kuhu minema peab. Neile juhatati viimasel hetkel teed ja nad pidid mööda seina üles ronima. Läksin tundi. Sel aastal oli meil õhuke bioloogia õpik. Ühele vanamehele öeldi, et tema vist hästi matemaatikat ei oska. Ta vaidles vastu, et kui ta valemi ära tunneb, siis pole tal ülesande lahendamisega mingit probleemi.

*
Läksime vanaema suvilasse. Oli suvi, aga täna oli 18 kraadi külma. Vaatasin ilusaid võililli ja ühte teist liiki lilli. Vanaema tuli, vaatas neile korraks peale, ja ütles, et osadel lilledel on juba külmakahjustus. Aastaajad olid täielikult segi läinud. Ennustasin, et kui suvel hakkavad ka külmakraadid olema, siis võivad osad taimeliigid üldse välja surra, samuti mesilased. Vihma sadas. Lootsin, et vihm sulatab lund ja selle tagajärjel läheb ilm soojemaks. Läksin tuppa. Seal oli üks huvitav ingliskeelne raamat. Klaus vaatas selle esimest lehekülge ja teda ka see raamat huvitas. Aga meil ei olnud hea seda kahekesi korraga lugeda, sest Klaus luges minust kiiremini. Parem oli, kui kumbki loeks erinevat raamatut.

*
Tänases ajalehes oli ilmnud Contra luuletus. Olin pannud selle oma blogisse. Contra võis asja kohtusse anda, et talle on tekitatud rahalist kahju. Siis võisin öelda, et see luuletus on ainult minu kirjutatud sissekande osa. Ja et võrku riputamist ei saa nimetada kirjutamiseks, kuna internetis kasutatakse emotikone. Aga võibolla oli Contra luuletus ilmunud ainult paberlehes, mitte võrguväljaandes, siis ta võis viidata sellele, et ma ei ole seda kopeerinud, vaid käsitsi ümber kirjutanud. Mõtlesin, et kui Contra kahjutasu nõuab, siis võin pakkuda, et võtan selle sissekande maha. Aga seejärel mõtlesin, et võin kahjutasu ära ka maksta, et luuletus blogisse alles jätta. Vaatasin ühte blogikataloogi. Seal olid ette antud erinevad teemad. Neid oli vähe kasutatud, paljude all oli ainult üks sissekanne ja mõnel kaheksa. Lugesin ühte sissekannet. Seal kirjutati, et blogisissekande pealkiri peab vastama kataloogis ette antule. Mõtlesin kommenteerida, et minu blogi on vanem kui see kataloog ja ma ei pea üldse seal kataloogis olema.

Tomat kasvab

Mulle sünnipäeva puhul kingitud väike tomatitaim on kasvanud suureks ja talle on õied külge tulnud. Küsisin Joosepilt, kas neil kodus ka tomatid nii suured on. Joosep vastas, et üks on suur, teised on väiksemad. Ema arvas, et kui taim pikaks kasvab, siis ei ole tal piisavalt valgust. Minu ja Hennu arvates on ta küll valges kohas. Henn seletas pikaks kasvamist sellega, et ma valasin väetist. Aga väetist valasin ma üks kord. Kuigi tomat on iga päevaga kasvanud, näevad tal osad lehed juba pikemat aega välja poolnärtsinud. Henn küsis, ega me keppi toeks pannes juuri katki ei torganud. Vastasin, et lehed olid sellised juba enne kepi panemist. Henn õpetas, et okste juurest tuleb pungi ära võtta, need kurnavat taime ja olevat vesivõsud. Mul on vesivõsu ka kahju kärpida. Püüdsin esimesi õisi pintsliga tolmeldada. Algul tegin tomatist iga päev ühe foto, aga kui muid fotosid vahele tuli ja tomati omad poleks enam fotoaparaadis järjest olnud, siis katkestasin selle seeria. Hiljem õitest olen veel ühe foto teinud. Ma ei tea, kas ma kastan taime liiga palju või liiga vähe. Täna vähemalt oli selge, et tuli kasta, sest ilm oli nii soe, et muld kuivas kiiresti.

Talvine lendamine

Mul oli korraga pooleli kaks tööd, mida tegin kordamööda. Vahepeal tegin neid kodus ja vahepeal kirjandusmuuseumis. Kirjandusmuuseumi minnes ei teadnud ma, kummast alustada. Õigem oli alustada sellest, millega ma polnud viimati tegelenud. Koju tagasi tulles lugesin ühest blogist enda kommentaari. Olin seda blogi sageli kommenteerima hakanud. Viimane kommentaar oli küll lühike, aga selle lugemine võttis palju aega. Blogi omanik võis mõelda, et kui ma loen oma kommentaari mitu korda päevas, võtab see veel rohkem aega. Sissekanne, mida ma kommenteerisin, oli Euroopa Liitu astumise kohta. Varem oli Euroopa Liitu astumist kritiseeritud mitmekülgselt, aga nüüd oli justkui ainsaks argumendiks jäänud, et euro kasutuselevõtt oleks kahjulik. Mõtlesin, et kui Eesti peaks Euroopa Liitu astuma, siis kirjutan mõne aasta pärast, mis oleks teisiti, kui ei oleks astunud, et siis oleks kõik paremini. Blogi omanik ütles, et ta läheb suusatama, võibolla see pakub mulle huvi. Jälgisin, kuidas ta libises mööda klassikarada ja saavutas järjest suurema hoo. Vahepeal sõitis ta mäest üles, siis hoog pidurdus ja ta kippus tagurpidi tagasi libisema. Lõpuks ühel suuremal mäel ta hakkaski ainult tagurpidi sõitma, minnes tuldud tee tagasi veel suurema kiirusega ja tõustes lendu. Filmi lõppkaader peatus kohas, kus kaks mootorratast langesid taevast kaarsilla trepile ja nende vahele jäi politsei. Hakkasin ka lendama, lennates kodu poole. Lõikasin üle lumiste muruplatside nurkade. Kõnniteel lendasin inimestest lähedalt mööda, suure kiirusega. Kuulsin, kui ühed tüdrukud kommenteerisid, et ma võiks siis juba raketiga lennata, siis ma ei ohustaks jalakäijaid. Teisel pool Võidu silda  tõusin ühele inimesele järele jõudes kõrgemale ja lendasin tast peakohalt üle, sest ta oli suitsetaja ja teda pidi vähem austama. Hakkasingi lendama kõrgemal õhus, et mitte kellegagi kokku põrgata. Kõndides olin läinud pärmivabriku juures üle autotee, aga seekord ei läinud. Mõtlesin minna alles oma majaga ühele joonele jõudes.

Sünnipäev lauamänguga

Täna tähistasime Maria sünnipäeva. Mängisime kolmekesi lauamängu "Metsa peremees". See on täringumäng, kus tuleb loomakujuliste nuppudega metsas ringi kõndida ja saaki korjata. Vennad olid seda mängu varem ka mänginud, aga mina mitte. Tänases mängus hakkasime mina ja Toomas üksteisele vastu liikuma. Ennustasin, et Maria võidab, sest meie korjame saagi üksteisel eest ära. Nii ka läks, kuigi võibolla ainult tänu sellele, et Marial tuli viimasel veeretamisel kuus ja ta korjas kolm saaki korraga. Vahed ei olnud suured.

Maaliraamat

Maalisin kaks pilti. Ühel neist oli kujutatud minu maja ümbrust ja seal kasvavaid kaskesid. Riputasin need pildid võrku üles. Üks mees märkis ära, et talle pilt meeldib, aga alla kirjutas kommentaari, et nüüd ta pühib sellega põrandat. Ta lisas, et pühib põrandat paljude asjadega. Ta oli vist selleks pildi endale välja trükkinud, et näha, milline see must-valgelt on. Põranda pühkimine ei olnud vaenulikkuse akt, vaid ta kasutas selle töö jaoks ära need paberid, mis kodus leidusid. Tulin mõttele, et järgmist raamatut ei anna ma välja enda kirjutistest, vaid piltidest. Klaus soovitas, et ma sinna vanemaid maale ka hulka paneks, sest need on piisavalt head. Vanemad maalid olid natuke teistsuguses stiilis. Uusi ja vanu kokku oli ikkagi vähe, nii et oleks tulnud senistest õhem raamat. Mõtlesin, et iga maali kohta võiks ühe luuletuse ka panna. Aga luuletuste arv ei oleks niiviisi tulnud eriti suur. Joonistanud olin ma rohkem. Mäletasin, et mul on kapis ühes koolikaustikus väga head joonistused. Aga kõige paremate joonistustega kaustikut ei leidnud ma üles. Ühte maali pidasin küll väga heaks, aga olin lasknud tema nurgal kortsu minna. Raamatusse pandavad pildid pidin laskma Helenal ja teistel nende pere lastel arvutisse skänneerida. Selleks pidin sõitma piltidgea Tallinnasse.

*
Kaks kõige nooremat venda vaatasid atlast. Otsustasin esitada neile kaardi kohta küsimusi. Mõtlesin esitada küsimuse selle kohta, kumb kahest kohast on põhja pool, kui üks on kaardil ülevalpool, aga teisel on laiuskraad suurem. Kui ma seda küsisin, ütles Henn, et ta teab, et seda vaadatakse laiuskraadi järgi. Ütlesin, et siis on tal see teema selge, selle kohta ma rohkem ei küsi. Toomas läks eemale. Märkasin, et Alžeerias on minu nimega järv. Varem teadsin, et selliseid on Soomes. Küsisin Hennult, kus Aafrikas asub Simo järv.

*
Hakkasin hommikul kooli minema. Läksin bussipeatusesse. Kui olin seal natuke seisnud, siis taipasin, et seisan valel pool teed. Läksin teisele poole. Õige oli olnud see mõte, mis mul teepoole kohta esimesena oli tulnud, aga läinud olin algul kahtlema hakkamise tõttu valesti. Kui olin bussis, jäi kaks väikest poissi teele ette, nii et neist oli raske mööda saada. Üks poiss tuli bussi ja ütles, et neile ei tohi otsa sõita. Vastasin, et siis nad ei tohi autotee peal käia. Seejuures surusin talle karistuseks käega vastu nina. Poiss süüdistas, et ma ahistan teda. See näitas tema enda mõtlemise rikutust. Vastasin, et kui nii nõrga puudutuse peale ka selline süüdistus tuleb, siis tuleks käesurumine üldse ära keelata. Mulle tuli meelde, et mul ei ole piletit. Mul ei olnud ka raha, mille eest piletit osta. Seetõttu läksin järgmises peatuses maha. Läksin koju tagasi. Seal rääkisin, et kõigepealt ootasin bussi valel pool teed, siis tulin pileti puudumise tõttu bussist varem maha, aga ma ei saa aru, miks ma koju tagasi tulin. Võtsin esimeseks eesmärgiks nüüd jala kooli minna.

Võitlus elu ja surma peale

Eesti rahva eksistents ei tohi katkeda,
kaotust suurt see maailmale võiks endas kätkeda.
Kindlamaks kui muutuks meie rahva tulevik,
siis nii ebakindlana ei tunduks olevik.

Loomaliigid surevad nii nagu eestlased.
Ükskord surid paljud lapsed alla aastased.
Suremist ei saa küll päris ära keelata,
kuid liiga palju korraga ei tohi neelata.

Inimesed ennast kui ka loomi tapavad.
Vereojad kõikjal mandreid katavad.
Tulevik peab saama oma elu pärida,
maailma alustalasid ei tohi närida.

Teise teaduskonna eksam

Olime metsas ja valisime kohta, kus teostada arheoloogilisi kaevamisi. Selleks tuli vist vaadata, kus on kõrgem koht, sest sellistes kohtades oli olnud asula. Kui sealt muud ei võinud leida, siis vähemalt inimeste luid. Viskasin lahti kaevatud auku ühe kivi, öeldes teistele, et ma viskan neile ühe asja. Ootamatult põrkas kivi augu ühest seinast teiseni. Ütlesin, et õnneks polnud kedagi augus sees, muidu oleks kiviga vastu pead saanud. Mõtlesin, et arheoloogilised kaevamised on igavamad kui kirjalike dokumentide põhjal ajaloo uurimine. Iisraeli politsei lasi tänaval maha kolm araablast, tulistades neid näkku. Iisrael lasi inimesi maha kahtlaselt sageli, nii palju ei saanud kurjategijaid olla. Pealegi tehti seda kohtuotsuseta. Mahalastavate lapsed nägid seda pealt ja neist said tulla ainult Iisraeli vaenlased. Selgitati, et otsus inimene maha lasta tehakse selle põhjal, milline on tema tutvusringkond.

*
Jõudsime hommikul kooli. Kell käis juba tundi ja me pidime veel klassiruumi jõudma. Loobusin enne esimest tundi wc-s käimisest. Õppealajuhataja ütles, et me ei jõua enam pead kammida. Meil olid juuksed sassis. Tunnis rääkis õpetaja, kui halb see on, et tundi hilinejad ei ütle tere. Hilinejaid tuli veel juurde ja nemad ka ei öelnud. Minu arvates oleks võinud õpilastele rohkem vabadust anda, sest hilineti ainult natuke.

*
Kuulasin raadiot. Seal lasti rääkida inimestel, kellele töö vähe raha sisse toob. Saate mõte oli vist näidata, et osad inimesed teevad enda arvates tööd, aga päriselt mitte. Läksin maletrenni. Seal mängis Andres R. ühe poisiga, keda ma varasemast ei tundnud. Nad mängisid raha peale. Andres võitis kogu aeg. Tema vastane kuulus vist nende hulka, keda raadios silmas peeti, et ta enda arvates töötas maletajana, aga raha teenimise asemel kaotas seda. Mõtlesin, et ma kaotan siin trennis liiga palju aega ja pealegi istun lodevas asendis. See uus poiss kutsus mind Eesti ajaloo eksamile, kus ei tulnud vastata põhjalikult ühte ajaloo lõiku, vaid kokkuvõtlikult kogu Eesti ajalugu. Kavataseisin minna. See ei olnud ajaloo osakonna korraldatav eksam, vaid ühe teise teaduskonna. Seda nimetati armastuse eksamiks. Aga kui ma lugesin trükitud paberilt eksami programmi, siis nägin, et kohustuslik on muuhulgas ülikooli naistöötajate abil pornograafilise video valmistamine. Otsustasin, et siis ma seda eksamit siiski ei tee. J. Malin oli saatnud luulevideo isast ja pojast. See käis vist minu ja minu isa kohta. Tegevuskoht oli Tallinna Viru tänav. Kui kohtusin Kristeriga, rääkis ta, et kolib Viru tänavalt ära, sest seal toimub tänaval pidev mälumäng ja raske on läbi pääseda. Mõtlesin, et Tartu Raekoja plats on samasugune. Kristeril oli käes tulirelv, millega ta sihtis. Kui tema asjad trepist alla kukkusid, tahtis ta neile järele hüpata, aga ma hoidsin teda kinni. Hüpates oleks ta puruks kukkunud, millele ta instinktiivset liigutust tehes üldse ei mõelnud. Ta pidi minema treppi mööda alla.

Inimese soovid

Viimases "Akadeemia"  numbris ilmus essee inimese soovidest. Autor toob näite, et kaks inimest võivad avaldada soovi süia šokolaadi, kellest üks ei ole seda varem söönud ja teine on. Autori arvates tuleb esimesel juhul kahelda, kas inimene soovib seda, mida ta ütleb, kui ta ise ei tea, mis maitsega šokolaad on. Mina teeks siin vahet oleviku ja tuleviku vahel, et ühel hetkel inimene tahab uut asja proovida ja hiljem pettub selle maitses, soovides söömist pooleli jätta. Võiks rääkida hoopis sellest, et kui inimene väljendab soovi midagi teha, siis ütleb ta seda ainult harjumusest, aga tegelikult on ta sellest asjast tüdinud ja soov on kadunud. Kui autori arvates soovitakse pigem harjunud asja, siis on ta järelikult konservatiiv. On kirjutatud teooriaid teadvustatud ja teadvustamata soovidest, aga selles essees teadvustamatuse mõistet ei kasutata. Ma olen ka pigem seisukohal, et inimese mõistus valitseb teadvustamata soovide üle, aga teadvustamatuse teooriat oleks võinud selle populaarsuse tõttu vähemalt mainida. Autori mõtteid ümber sõnastades võiks öelda, et kui inimene teadvustab soovi, siis ta ei teadvusta tegelikku soovi puudumist. Siiski peab ta soove inimese puhul väga oluliseks ja seostab esimesi õpitud sõnu soovide väljendamisega.

Mõte liigub kiiremini kui valgus

Lähenesid presidendivalimised. Kandidaadina oli üles seatud Ilves. Teise kandidaadina seadis ennast üles Harujõe, kes oli Riigikogu liige. Mõtlesin, et annan hääle Ilvesele, sest ta on poliitikas asjatundlikum. Aga Harujõe võis ka valimised võita, sest tema poolt võisid hääletada kõik need, kes tahtsid, et presidendiks saaks ükskõik kes peale Ilvese. Ilvesest tehti ametlik kandidaat ja valimissaates anti sõna peaaegu ainult talle. Aga Harujõe oskas vähemalt Riigikogu liikmetest kõige paremini malet mängida. Oli väga vähe tõenäoline, et mõnel teisel liikmel oleks olnud suurem malemänguoskus, sest nad vähemalt enam aktiivselt ei mänginud. Algas hääletamine. Pidin rebima endale valimisjaoskonna raamatust valimissedeli. Aga mul ei õnnestunud rebida täpselt mööda joont, vaid sedeli küljest tuli tükke ära. Küsisin, ega seda nüüd rikutud sedeliks ei loeta. Vastati, et see on seadusevastaselt rikutud sedel ja sellega antav hääl ei lähe arvesse. Nõudsin, et siis pean saama uue sedeli. Aga vastati, et seda ei saa mulle anda, sest iga inimese kohta on trükitud täpselt üks. Nõudsin, et pean saama hääletada. Nõudsin seda tükk aega. Mõtlesin juba, et ma võin hääletamisest loobuda ka, sest minu hääl nagunii tulemust ei mõjuta. Lõpuks tuli minu juurde praegune president Meri ja küsis, mis probleem mul on. Kordasin, et ma pean saama hääletada. President andis mulle hääletamise jaoks tüki tavalist paberit.

*
Musketärid olid eluaeg kangelastegusid sooritanud, aga nüüd olid nad nii vanaks ja nõrgaks jäänud, et surid kõik kolmekesi pööningule ronimisest. Raamatus loetleti, mille kätte keegi neist suri. Raoul suri vapustusse ja Aramis lummatusse. Kõndisime mööda tänavat ja sisenesime väikse kahekorruselise maja trepikotta. Küsisin, kas me elame nüüd selles majas. Vastati jah. Ütlesin, et aga see maja on ju puust. Kartsin, et puust maja on tuleohtlikum.

*
Tulin isa toast. Köögis istus Klaus. Ta ütles, et sai raamatu selle kohta, kuidas ühte toitu valmistatakse. Ta rääkis sellest pikemalt. Aga ma olin väga väsinud ja ei jaksanud kuulata. Läksin oma tuppa, jättes Klausi omaette edasi rääkima. Olin kirjutanud, et film, mille ma Joanna kohta tegin, on minu üks paremaid filme. Tegelikult ei olnud Joanna kohta filmi teinud mina, vaid mina olin üks neist, keda tema kohta tehtava saate jaoks intervjueeriti. Nüüd võidi mind valetamises süüdistada. Sõin kooli sööklas, istudes Tooma kõrval. Kui mul hakkas taldrik tühjaks saama, nägin, kuidas teise lauda viidi toitu juurde. Ütlesin, et sinna lauda viidi teist toitu. Toomas vastas, et erinevate toitude jaoks on erinevad lauad. Ta küsis, kas ma tahan seda toitu. Vastasin, et ei taha. Ma istusin siia lauda sellepärast, et see oli esimene vaba. Varem oli tehtud kooli sööklas kõigi laudade jaoks ühesugust toitu, mis oli olnud kehv. Nüüd vaadati, et toit oleks eelkõige tervislik. Ühtlasi oli see ka maitsev. Hakkasin üles kirjutama, mida ma praegu lõppenud unenäos olin näinud. Kirjutasin seda kodus oma toas. Küsisin emalt, et kui ma kirjutan Uku Masingust, kas ma pean seletama, kes ta on. Ema vastas, et Masing on abstraktne mõiste, mis on kõigile tuttav. Ta on Arkshaimer. Küsisin, kes see Arkshaimer on, seda ma ei tea. Ema vastas, et Arkshaimer oli Masingu konsultant. Mõtlesin, et Masingu raamatuid eluajal ei avaldatud, mistõttu kirjastused tema käsikirju ei toimetanud, aga tuleb välja, et tal oli sellest hoolimata konsultant. Ma ei teadnud, kas Arkshaimer konsulteeris teda kõigi või ainult osade käsikirjade osas. Võibolla tänu Arkshaimerile ongi Masingu käsikirjad säilinud. Kirjutasin, et unenäos ütlesin, et mõte liigub arvatavasti veel kiiremini kui valgus. Aga kustutasin selle ära, sest seda olin ma mõelnud alles praegu, mitte unenäos. Arkshaimeri kohta lause kustutasin ka ära, sest tegemist oli lihtsalt üldteada isikuga, mitte tegelikult unenäos nähtuga. Mõtlesin, et mõte liigub kiiremini kui valgus sellepärast, et mõtete liikumine on elektriline nähtus, elekter liigub valgusega ühe kiiresti, aga erinevad mälestused on erinevates ajurakkudes, mis mõtlevad korraga ja saadavad mõtteid üksteise suunas samaaegselt teele, nii et nende üksteisele vastu liikumise kiirus on valguse kiirusest suurem. Ei ole üldse õige öelda, et valguse kiirus on absoluutne kiirus, sest footoni liikumiskiirus peaks ka olema suhteline ja kui kaks footonit liiguvad erinevatelt tähtedelt üksteisele vastu, siis peaks kiirus üksteise suhtes olema kaks korda suurem. Ühes raamatus vist küll footonite liikumiskiiruse suhtelisust eitati. Läksin polikliiniku registratuuri. Seal oli parajasti ema koos vendadega. Ema küsis, kas J. Lomp tõi sinna aasta tagasi ühe sedeli. Vastati, et ei toonud. Ema ütles, et siis on see juba aegunud.

Peapööritus riigipöördest

Ühes riigis läks sisepoliitiline olukord käest ära ja rahvas muutus pööraseks. Üks kindral pööras ära ja otsustas teostada sõjaväelise riigipöörde. Sõjavägi pööras relvad oma valitsuse vastu. Võimu haaramine tekitas riigipöörajates peapöörituse. Kindral võttis sisse rahustavaid tablette ja esines rahvale telepöördumisega. Temast sai diktaator ja riigi elu hakkas pöörlema tema ümber.

Välismaa ajaloolane

Jalutasin palju ringe järjest ja mõtlesin sel ajal ühe teema läbi. Kui kõndimise lõpetasin, siis kiideti, et täna ma jalutasin nii pikalt kui vaja. Ma ei saanud aru, miks peaks nii pikalt vaja olema, kui mul oli sellele kulunud üle poole päeva.

*
Olime laagris. Lauri N. ütles, et hakkab nüüd magama minema. Vastasin, et nii vara ei saa magama minna. Eelmine kord laagris olles olime kauem üleval olnud. Aga mulle tuli meelde, et siis ei olnudki Lauri meie telgis. Üle-eelmine kord oli.

*
Mul oli ilmunud ajakirjas artikkel minu koostatud raamatu kohta. Üks välismaa ajaloolane luges seda. Ta küsis inglise keeles, kas see on vasak-demokraatlik ajakiri. Vastasin eesti-inglise segakeeles, et pigem parempoolne. Ajaloolane ise oli vasakpoolne ja arvas kirjeldatud autori nime järgi, et siis on ka ajakiri. Aga mina koostasin nende autorite raamatuid, kes mulle ülesandeks tehti, nende maailmavaatest sõltumata. Mul hakkas sellest ajaloolasest kahju, et olin talle pettumuse valmistanud. Mõtlesin, et kingin talle lohutuseks oma luulekogu. Ütlesin kirjastuse töötajale, et ostan kümme eksemplari oma viimast luulekogu. Kui ta tahtis neid juba laost tooma minna, tuli mul uus mõte, et ajaloolasele on parem kinkida raamat "Ajalugu unenägudes". Ütlesin kirjastuse töötajale, et ostan parem ühe eksemplari seda raamatut. Kui välismaa ajaloolane minu raamatut nägi, ütles ta, et ühte eesti ajaloolast kimbutas see kummitus, kellest seal juttu on. Aga kirjastuse töötaja näitas mulle välismaalase artiklit sel teemal, et ta on seda teooriat põhjendanud jaburate argumentidega. Eesti ajaloolane oli kohtunud kummitusega, kes talle ühe esemega vastu pead lõi, nii et ajaloolane jäi vaevu ellu. Aga omalt poolt oli ta võtnud nüri eseme asemel noa ja sellega ründaja tagasi tõrjunud.

*
Mõtlesin, et kui korraldatakse külgkorvidega mootorratastega sõidu maailmameistrivõistlused, siis tuleb külgkorvis istuja maailmameistriks. See nõuab temalt väga vähe pingutust.

Kolm tugevat

Eelmine nädal päevakeskuses:

1. Raidväli 7 p.
2. Harujõe 5
3. Seljodkin 5
...
14 osavõtjat.

Täna:

1. Seljodkin 10
2. Tätte 10
3. Harujõe 9,5
4. Solovjov 6,5
5. Metsoja 6
6.-8. Runnel jt. 4
...
12 osavõtjat, 10 minutit.

Täna katsetasin hulga avanguid, mida ma olen elus vähe mänginud. Kahes partiis mängisin valgetega keskgambiiti ja võitsin mõlemad. Peebo ütles selle peale, et öeldakse, et kes tahab malet mängida, peab gambiidid ära proovima. Mustadega valisin kahes mängus Sitsiilia kaitse, millest ühe võitsin ja teise kaotasin. Ühes mängus valisin paljude aastate järel kaheratsuavangu etturikahinguga variandi, aga vastane oli tugev ja alistusin kiiresti. Ühes mängus andsin vastasele kohtuniku soovitusel aega ette ja kaotasin ajaga. Turniiril oli esikolmik täna teistest selgelt üle, enamik osavõtjaid sai alla poole võimalikest punktidest.

Runnel-Seljodkin
1. e4 d5 2. ed Rf6 3. d4 Rd5 4. Rf3 Of5 5. c4 Rb4 6. Ra3 Rc6 7. d5 e5 8. dc Ld1+ 9. Kd1 0-0-0+ 10. Ke1 e4 11. cb+ Kb7 12. Og5 f6 13. Re5 fg 14. Rf7 Oc5 15. Rd8+ Vd8 16. Vd1 Rd3+ 17. Od3 ed 18. Rb5 (seda käiku vist ei olnud, aga tempo kulus mingile sellega võrreldavale käigule) Ve8+ 19. Kf1 Ve2 20. f3 Vf2+ 21. Kg1 Vd2+ 0:1

Väike aparaat

Ühes ruumis oli palju raamatuid, mille hulgast me võisime endale sobivad valida. Valisin ainult selliseid, mille ma kavatsesin elu jooksul läbi lugeda. Kui valimise lõpetasin, oli möödunud aastaid. Seega kulus valimisele rohkem aega kui raamatute lugemisele endale. Ühes ruumis hoiti riiulis paljude inimeste kirju. Üks inimene rääkis, et kui ta seal ruumis istus, tuli üks tuttav ja hakkas juba tema kirja lugema. Varsti hakkas see tuttav seda isegi valju häälega tegema. Järgmisel ööl see tuttav suri. Aga tal oli üks haigus, nii et kirjast teada saadud asjade tekitatud vapustus ei olnud surma ainus põhjus. Helina kirjast sain teada, et ta elab nüüd Saksamaal. Ta kirjutas, et tahab kaotatud aja tasa teha ja oma lapsed ära sünnitada. Ta kavatses sünnitada kaheksa katoliiklasest last.

*
Igaühele anti väike taskuarvutit meenutav aparaat. Vend tahtis, et ma talle enda oma näitaks. Vastasin, et ma ei taha teistele näidata. Kui aparaadi käima panin, nägin, et mulle on sellega antud kaks arvu. Üks neist arvudest oli 666. Varem oli mulle teises kohas juba antud arv 13, ja nüüd veel 666 ka. Aparaati olid registreeritud kõik võrgulehtede aadressid, kuhu ma feisbukist klikkinud olin. Teises ruumis istudes avastasin, et minu jala all on suur koer. Mind haaras hirm, mistõttu koer muutuski minu vastu kurjaks. Tahtsime meestega sauna minna. Aga sellel saunal ei olnud ust ees, nii et naistele pidi ära paistma, kui me laval istume.

Täna

Oodates maailma lõppu,
ei kosta ei kippu, ei kõppu.
Siis saab veel elada täna.
Iga päeva eest täna!

Indiaanlaste riigid

Vaatasin maailmakaarti, kuhu oli märgitud kolm kunagist indiaanlaste riiki. Need olid suured ja ulatusid kõik rohkem kui ühele mandrile. Aga andmed selle kohta, millised olid olnud indiaaniriikide piirid, olid erinevad. Vend luges raamatuid, mille ta oli saanud Paidest. Meil olid kodus tegelikult samad raamatud olemas. Peaasi, et ta luges. Kodus oma toas vaatasin, et raamatud on riiulis halvas asendis. Ütlesin, et kui te neid loete, siis pange nad korralikult tagasi. Vend hakkas parodeerima, kuidas inimesed arvatavasti ühte raamatut loevad, et nad haaravad sealt ainult üksikuid katkendeid teadvusesse.

*
Vend märkas, et saabub tema lapse vanaisa. Vend peitis lapse teki alla, sest vanaisa tahtis teda oma koju viia. Vanaisale ütles vend, et laps on ühes teises kohas. Vanaisa ei läinud kohe ära, seetõttu ei tohtinud laps laua alt pappakarbist välja tulla. Õde ütles lapsele, et ta ootaks. Aga ta pidi maskeerima, kellele ta seda ütles, seetõttu võttis ta ütlemise ajaks kätte telefonitoru. Vanaisa küsis, kellega õde räägib. Aga ta ei saanud sellest ikkagi aru, arvates, et telefonikõne võibki alata ilma kuuldava helinata. Vend haaras peidukohast oma lapse ja põgenes temaga autoga.

*
Üks mees esitas laval peatüki ajalugu. Ta tänas naist, kes talle sõna oli andnud. Naine vastas, et tema on asja juures kõige tühisem.

Kasulikult veedetud aeg

Varsti ma pean päevaplaani muutma, sest kirjandusmuuseumis ei saa vahepeal üle kuu aja käia. Muuseum on kinni juulis, aga arhiivraamatukogu juba järgmisest nädalast, seoses paberite maja uude ossa kolimisega. Aga tegevust jätkub mul ka ilma selleta, võibolla kulutan siis aega tõlkimisele. Suvepuhkust ma ei ole ühelgi aastal võtnud. Viimane suvepuhkus oli magistriõppe lõpetamise aastal, sest siis mulle enne augustikuud lihtsalt ühtegi tööd ei pakutud. Kuigi ma ei ole suvepuhkust välja kuulutanud, on mul olnud iganädalased puhkepäevad ja igapäevased puhketunnid. Kui ma toimetasin "Eesti ajaloo" neljandat köidet, siis mul puhketunde ei olnud, sest tahtsin töö kindlasti ühe kuuga lõpule viia. Siis oli selleks ka põhjust, sest raamatu toimetamine tekitas vaheaja õppetöösse. Järgmine vaheaeg tuli sama raamatu kuuenda köitega. Siis mul juba olid puhketunnid olemas ja käisin iga päev tund aega raamatukogus muude asjadega tegelemas. Õppeaega läks kaotsi kolm kuud. Magistriõppega tegelemise ajal töötasin ka üsna palju, nii et aastaga ma eriti palju ilukirjandusteoseid lugeda ei jõudnud. Aga üks tööaega lühendav tegur oli, et mul ei olnud oma arvutit ja ma ei saanud iga kell selle taga istuda. Raamatust "Viimsed päevad" võib jääda mulje, et ma eriti õppetööga ei tegelenud. Raamatu kirjutamiseks kulunud kolmel nädalal võis see olla nii sellepärast, et tegelesin raamatu kirjutamisega ja rahvahääletuse kampaaniaga. Pärast rahvahääletust kulus küllaltki palju aega ka luulelistile. Teiselt poolt katkestasin õppetöö nimel vahepeal unenägude üleskirjutamise, mida ma pole pärast magistriõppe lõppu ühelgi päeval teinud. Rõõmu võib tunda nii magistrikraadist kui ka suurest unenäoüleskirjutuste kogust.

Klaas vett järelvoorus

Tõstsime malenuppe. Mul olid mustad. Vastane oli sirutanud minu nuppude suunas pika etturiketi. Käisin selle vahelt välja oda. Siis täpsustasin, et oda tuli käia etturiketi ette, need etturid moonutavad pilti. Sain pikal maleturniiril nii palju punkte, et pärast viimast vooru oli mul neid liidriga võrdselt ja ma olin Tulva järel teisel kohal. Meie vahel toimus järelmatš. Sain võidu ja arvasin, et nüüd on mul turniiril esikoht käes. Aga selgus, et sel ajal, kui mina jõin ühe klaasi vett, jõi Tulva kaks, nii et ta oli must ikka veel ees. Pidime seetõttu mängima omavahel veel kaks partiid. Turniiri kohta anti välja ajalehte, mis ilmus mitu korda päevas. Kui olin teises ruumis, tõi ajalehejagaja mulle uue numbri ja jagas neid ka teistele. Rääkisin Sandriga. See võistlus oli lauluvõistlus. Mul olid kõigi osalejate laulud kassetile lindistatud. Varsti pidi algama finaal. Räägiti, et Jürgen I. koostab ühes kohas istudes käekirjaviktoriine.

Mänguasjadega mängimine

Täna maalisime Tõnisega järjekordse pildi. Võtsin musta värvi ja ütlesin, et maalisin sellega linnu. Tõnis võttis ka musta ja ütles, et tegi linnu tiiva külge kala- või kanakoti, et lind saaks sellega kuskile lennata. Pärast hakkas ta lindu punasega üle tegema. Mina ütlesin, et nii kaob lind ju ära. Tõnis vastas, et aga tiiva alt oli ju valge. Mina olin seisukohal, et pildile võib valget ka jääda, sest valge on ka värv.

Pärast maalimist tahtis Tõnis mänguasjadega mängida. Hakkasime klotsidest Mõmmile maja ehitama. Seina külge ehitasime torni. Panin sinna otsa kabenupu, öeldes, et see on tornikuppel. Teise kabenupu kohta ütlesin vist, et see on televisiooniantenn. Teise maja ehitasime kaamelile ja kängurule. Kaamel käis vahepeal autoga tööl. Sealt tagasi tulles tõi ta kaasa töökaaslasest väiksema känguru, kes oli suure känguru sugulane. Koju jõudes läks kaamel magama. Kui ta üles tõusis, käis ta vahepeal auto uksi lukku panemas ja sõitis mitu korda uuesti autoga tööle. Tõnise arvates polnud esialgu bensiini juurde võtta vaja, aga lõpuks tuli siiski võtta. Tõnise arvates oli auto kaamelile liiga väike. Seetõttu lasin kaamelil autopoest suurema auto osta. Sellega käisid vahepeal kaamel ja kaks känguru korraga tööl. Töökohas töötas veel hulk muid loomi. Minu voodi peal oli üks üksik töötu loom, kes tuli ka tööd küsima. Miki-Hiir lubaski tööd anda, mispeale uus töötaja ronis teiste juurde plekk-karpi. Maja ehitades see vahepeal mõnest kohast varises. Selle peale ütlesin, et aken tehti lahti. Ust tehti lahti meelega. Tõnis tahtis Mõmmi kummituse eest ära peita. Mõmmi pani valmis püstoli, et sellega kummitust tulistada. Mina ütlesin, et kuulid kummitust ei võta, võibolla ainult hõbekuul. Tõnis ütles, et kaamel ja känguru on vihma käes. See, mis oli olnud nende maja, oli nüüd tänav. Need loomad läksid Mõmmi majja vihmavarju. Nende maja lammutati ära. Mõmmi maja seinad lükati ka kokku, et Mõmmi kummituse eest klotside alla peita. Vahepeal ütles Tõnis, et kaamel ongi kummitus. Panin Mõmmi majja peale klotisde kabenuppe, öeldes, et  need on meepurgid, Mõmmile saadeti välismaa mett. Kui Tõnis hakkas ka majja meepurke panema, ütlesin, et osad on võibolla moosipurgid. Majas leidunud piltidega klotside kohta ütlesin, et Mõmmil on seintel pildid. Kui käisin vahepeal teises toas, ütlesin, et käisin välismaal.

Tõnis oli külla tulles alguses vait. Ma rääkisin talle oma lapsepõlvemälestusi ja vanaema arvates oli Tõnis vait, kuna ta ei saanud nii keerulisest jutust aru. Aga mina mäletan, et ta on varem ka alguses vait olnud. Maalimise ajal Tõnis juba rääkis sosinal. Mänguasjadega mängimise ajal hakkas ta tavalise häälega rääkima. Edasi palli mängides ta kilkas juba valju häälega. Kui mängimise lõpetasime, läksin mina kirjandusmuuseumi ja Tõnis vanaemaga õue.

Kadakaoks

Tegin oma koduleheküljele täiendusi. Seal oli kaks sarnast alalehte - "lehekülg" ja "milleks on tehtud". Algselt oli ühel kodulehekülje tegemise põhjendus lühikeste punktide kaupa ja teisel pikema jutuna, aga täiendusi tehes olid funktsioonid segunema hakanud. Märkasin, et koduleheküljel on küll veel alalehtede loetelu, aga lingid neile enam ei tööta. See oli jäänud sellest ajast nii, kui mingi sissemurdja koduleheküljel hulga muudatusi tegi. Osad olin tagasi parandanud, aga seda polnud märganud parandada. Näitasin Klausile, et ega sissemurdjad on minu koduleheküljel fotosid muutnud, näiteks esikohal oleva. Klaus vastas, et lollakaid ikka leidub. Vaatasime fotot, kus mängiti ilusas ruumis pikkade laudade taga malet. See pilt pärines 19. sajandist. Klaus küsis, mis majas see on tehtud. Vastasin, et arvatavasti Werneris, vanasti mängiti malet ainult seal. Siis vaatasin fotol aknast paistvaid tänavasilte. Ütlesin, mis tänaval see maja asub, see on Tartu maleklubi. Ago lausus, et jah, silmad on veekalkvel. Mõtlesin, et siis mängiti malet väga ilusas kohas, aga nüüd koledas päevakeskuses. Pealegi käivad päevakeskuses vanad inimesed. Mul oleks parem Peedul mängimas käima hakata.

*
Me pidime hakkama koolis kadakat õppima. Üks mees aitas mul otsida, kas Pikal tänaval kaskede all kasvab mõni kadakas. Ta leidiski ühe nii väikse kadaka, mida minu silm ei märganud. Mina ütlesin, et seda ei tasu üles kitkuda. Aga mees murdis mulle kadaka küljest oksa. Nüüd oli mul küll hea meel, et ta selle andis. See oli originaalne mõte, et võtta kooli kaasa terve kadaka asemel üksik oks. Mõtlesin, et võtan selle oksa viha asemel sauna kaasa. Dušš oli meie õuel naabermaja juures. Kui ma selle juurde jõudsin, olid mul juba riided seljast, ilma et ma oleks teinud lahtiriietumisliigutusi. Dušš asus kohas, kust mehed ja naised kõndisid mööda, aga seda ei kardetud. Nõukogude ajal vana korteri juures oli projekt ette näinud, et lisaks korterite sisestele vannitubadele ehitatakse igale trepikojale ka üks ühine ja avalik dušš. Aga projekti selle koha pealt ei täidetud. Duši alged olid küll olemas, aga seal ei olnud vett. Jagomägi tuli ja tõi minu praegusesse tuppa dušikraani. Ta ütles, et kell on juba neli öösel, aga me pole veel magama läinud. Mõtlesin lisada, et ja magama jäämine võtab veel ka aega. Hakkasime dušši tarvitama. Aga kõrval olid raamaturiiulid, mis ei tohtinud märjaks saada. Ja vesi võis põrandapraost alla minna. Ütlesin, et me ei tohi naabritele vett kaela lasta. Jagomägi vastas, et alumised naabrid on tema väga head tuttavad. Mina ütlesin, et aga nad on meiega pahandamas käinud, ja just vee kaela laskmise pärast. Vaatasin, et raamaturiiulit siiski ei ole selles kohas, kus ma teda olin näinud. Järgmisel hetkel jälle oli. Ütlesin, et mul segunevad erinevate aastate mälestused riiuli asukohast. Vaatasime videot, mis me endast ükskord olime teinud. Praegu filmisime tuba pidevalt, sest oli muudatuste periood. Vaatasime videot sellest, kuidas Tõnu väiksena magamamineku ajal ümber köögilaua jooksma hakkas. Pilt liikus hästi kiiresti. See liikus kiiremini kui kaamera ümber laua.

Vastutus enne ja nüüd

13. sajandi Eesti ajaloo kohta on põhiallikaks kroonikad. Tänapäeva kroonikud on ehk päevikute ja mälestuste kirjutajad. Aga nende kirjapandu on isiklikum, sest kirjutajate arv on suurenenud ja üksiku kirjutaja vastutus ei ole enam nii suur. Ka ajakirjanikud ei ole enam nii tähtsad nagu veel 20. sajandi alguse ajalehtede toimetajad, sest nende tegevus on suurema hulga vahel jagatud. Kirjasõna on devalveerunud, nii et ei piisa enam ühest pühakirjast, vaid propagandat tuleb kogu aeg juurde kirjutada. Ei saa siiski öelda, et tänapäeva inimeste vastutus oleks iga koha pealt väiksem. Hävitusvahendite jõu suurenemise tõttu oleks tänapäeval sõja alustamine palju vastutustundetum. Isegi iga autojuht riskib inimeludega rohkem kui hobusega sõitja. Hobusega kihutamise eest politsei trahvi ei teinud, autojuhile võidakse teha. Raamatute autoreid enam eriti tuleriidale ei saadeta, aga halb film võib miljoneid inimesi ära rikkuda.

Pimedad ministrid

Kulbok oli peaminister, aga astus tagasi. Pärast tagasiastumist andis ta kolmele oma valitsuse pimedale ministrile peksa. Ta sai üksi kolme peksta, kuna pimedad ei näinud vastu hakata. Olin ka selle valitsuse minister olnud. Seisin õhtul toas kahe ukse vahel, et kui Kulbok tuleb ühest uksest mulle peksa andma, siis põgeneda teisest. Kulbok pidas enda valitsemisaega ebaõnnestunuks. Süüdlasteks pidas ta pimedaid ministreid, sest need ei pidanud enamuse pimedate rahvusluse passiivsust probleemiks. Muidu arvati, et pimedate hulgas on palju intelligentseid inimesi. Aga võibolla nad siiski nii intelligentsed ei olnud, nagu algul oli arvatud. Võibolla Kulboki arvates rahvuslus pidi seisnema eurovastasuses. Eesti ei olnud tema valitsusajal Euroopa Liidust välja astunud ega euro kasutamisest loobunud. Kulbok oli saanud peaministriks sellepärast, et tema juhitud valimisliit, mis parteide kõrvale moodustati, oli saanud kõige rohkem hääli. Valimisliidu üks moodustajatest oli pimedate organisatsioon. Ma ei lahkunud majast läbi poe, vaid ringiga. Kulbok kirjutas pärast tagasiastumist, et tähtis ei ole säilitada võimu, vaid oskused. Aga kui ta polnud osanud edukalt valitseda, siis ta oskused vast nii suured ei olnudki. Esimese valitsemisaja ebaõnnestumise tõttu ei olnud tal lootust enam teist korda elus peaministriks saada. Kuigi ma olin olnud minister, ei mäletanud ma ühtegi valitsuse istungit, vaid ainult valitsuse tegevuse kohta ajalehest loetut. Ja seda ka rohkem valitsuse lõpu kohta. Vaatasin oma blogi. Seal oli üks käsklus muutunud ingliskeelseks. Nähtavasti sellepärast, et blogi pakkujad olid asendanud ühe käsusõna teisega ja seda ma polnud veel tõlkinud. Ülejäänud käsud olid eestikeelsed, aga see ei jätnud blogist head muljet, kui ingliskeelseid hulgas oli. Kõiki sissekandeid korraga vaadates ingliskeelset sõna ei olnud, aga üksikut postitust avades oli.

Vastasin väävlit

Õpetaja ütles väga tähtsal häälel:
räägi meile sellest, milline on väävel.
Minul oli sellest väga vähe aimu.
Paistis, et ma rääkisin väävli kohta laimu.
Õpetaja ütles: hinne tuleb vastav.
Ma ei olnud vaikinud, vaid midagigi vastav.

Tuuletark

Ajalehes ilmus lugejakiri Peedult, et kirjanike suvilas suvitanud poisid sooritasid kuritegusid. Kui me vett keetsime, olevat me seda teinud nii, et kõik kohad olid auru täis, mistõttu kirjutaja ei saanud oma tuuli jälgida. Selle järgi oli aru saada, et kirjutaja on tuuletark, kuigi ma ei tundnud teda nime pidi. Ma juhtisin ise tähelepanu sellele, et meie kohta ilmus sõimuartikkel, kuigi tagajärg võis olla, et uurimisorganid hakkavad meie vastu huvi tundma. Isa tervis oli läinud halvemaks. Ema küsis, miks isa pidi siis koos Raunaga mööda tänavaid kolama. Varem oli Raun suhelnud minuga, aga nüüd isaga. Läksin ühte majja. See, keda sinna oodati, ei olnud veel kohale jõudnud. Kõndisin mööda tänavat. Autotee ääres oli kõrge ja libe lumevall, kust inimestel oli raske üle ronida. Keerasin ringi. Üks üle valli roninud poiss küsis mult, kas ma mäletan, kuidas me maal pruutidega kohtusime. Ootasin, kas ta küsib midagi veel, aga ta kõndis minust ette. Üks teine poiss küsis, kas ma saan esimesena rääkinuga hakkama. Nad olid nähtavasti üksteisele klassivennad. Meenutasin ühte mängu, mida me olime kunagi vendadega mänginud, kus tuli palju paberile kirjutada. Mängu algataja olin mina, aga ma olin ka esimene, keda see mäng ära tüütas, sest ma sain nii vanaks.

Hüppav siil

Mõtlesin, et kui öeldakse, et maletaja tunneb oma vastast, siis see ei tähenda, et ta mäletab tema tehtud käike, vaid et ta on neid ka analüüsinud. Istusin arvuti taga. Mõtlesin, et nüüd lähen google'i kaartide abil maailma rändama. Valisin Hiina kaardi ja sõitsin seal mööda tänavat otse edasi. Hiinas oli näha nii kommunistlikke märke kui ka vanu hiina kultuuri omi. Hakkasime ajalehte lugema. Seal kirjutati ühest kantriansamblist. Sain uue iseloomuliku ansamblinime teada. Hakati tegema lõket. Kui teised lõkkest eemale läksid, vaatasin, et pikad puunotid on pandud lõkke keskkohast liiga kaugele. Lükkasin need lähemale. Siis mõtlesin, et need notid ei tohigi põleda, sest nad on nii pikad, et viiksid tule laiali. Aga edasi mõtlesin, et seda ohtu vist ei ole, sest ta põleb ainult keskelt, sest otstele ei ulatu muu puu kõrvale. Siil jäi ühe puutüve peale kahe tule vahele. Mõtlesin, et ta kõrbeb niimoodi ära ja võibolla ongi juba kõrbenud. Aga siil hakkas tule eest põgenema. Ta keeras ennast tüve alumisele küljele. Ta läks laste voodisse ja hakkas mööda madratsit hüppama. Vend tuli seda vaatama. Mõtlesin, et siili poolest võiks seal igavesti hüpata, aga inimesed seda ei luba, sest ühel hetkel tulevad temast väljaheited.

Tartu Suve kiirturniir

1. Volodin 7 p.
2. Seeman 6,5
3.-7. Kukk, Fomina, Dubrovin, Lapidus, Šarankov 6
...
43.-54. Runnel 3,5
...
74 osavõtjat, 8 vooru, 15 minutit.

Turniir toimus esmakordselt spordikooli pallimängusaalis. Varem ei olnud spordikoolil nii palju mööblilaudu, aga nüüd oli neid muretsetud. Spordikool on minuaegne nimetus, nüüd on see vist spordiselts Kalev või midagi sellist. Kaalusin turniirile minemata jätmist, kuna olin nädal otsa tavalisest vähem maganud. Kohale minnes püsisid silmad vaevu lahti. Enne esimese vooru algust hoidsin natuke aega silmi kinni ja sellega läks väsimus üle. Täna olid kõik mängud väga huvitavad. Tavalistest nädalaturniiridest tegi asja huvitavamaks see, et olid ebatavalisemad vastased. Lisaks päike paistis ja uus koht tegi vast ka tuju paremaks. Punkte sain rohkem kui ootasin. Esimeses voorus meistri vastu kaotasin kaks etturit, aga siis hakkasin ründama. Vastane jättis kolmanda etturi löömata ja andis ühe etturi tagasi. Kahisin viguri lootes niiviisi teise etturi ka tagasi saada, aga kahing ei osutunud tulede tõttu õigeks. Mäng lõppes minu ajaületusega. Ühes mängus lõin kaotusseisus vastasel aja maha, tehes viigi. Teises sain mati neli sekundit enne vastase aja kukkumist. Kaotasin vist ühe võidetud etturilõppmängu, sest vabaetturi tekitamise asemel lükkasin oma etturid kinni. Kõige huvitavam mäng minu poolt vaadates oli Neroga. Jätsin etturi või kaks ette, aga tänu sellele alustasin kuningarünnakut, kahisin viguri ja panin peale päästmatu matiähvarduse. Eelmine aasta mul oli sama vastasega sama segane seis, siis kaotasin. Tänases viimases voorus võitsin kaotatuna näivas seisus veel vankri, aga lõpuks sain mati. Auhindu jätkus kõigile. Auhinnaks sain Inger Christenseni  romaani "Maalitud tuba". See on ilmunud kunstiromaani sarjas ja räägib Mantova linnast ja kunstnik Mantegnast.

Võtsin märkused arvesse

Juhul kui keegi on mulle midagi viimastel päevadel kirjutanud, siis pole ma seda lugenud. Ma ei ole ka vaadanud, kas blogile on kommentaare tulnud. Sõimukirjad rikkusid tublisti und ja kui neid juurde on tulnud, siis ma ei kavatse neid lugeda. Sõim oli põhjendamatu. Inimene, kellel ma palusin feisbuki pilt välja vahetada, tegi märkusi minu viimase luulekogu käsikirja kohta, millised luuletused oleks parem välja jätta ja mis luuletus oleks kõige parem panna esikohale. Need märkused võtsin ma ka arvesse. Järelikult võin mina samuti arvamust avaldada, mis on parem ja mis halvem pilt. Mõned väitsid, et naissoost inimest ei tohi kritiseerida. Aga see oleks sama, kui nõuda, et kui Kadri Simson läheb poliitikasaatesse, siis ei tohi keegi temaga vaielda, sest ta on naine. Seda ajal, kui mõned tahavad sookvootide abil pooled poliitikud naisteks muuta. Ma pole kellelegi öelnud, et tema foto oleks kole, aga kui kasutatakse poliitilisi sümboleid, siis ma võin avaldada arvamust poliitiliselt seisukohalt. Keegi kirjutas, et seda ei tohtinud teha avalikult, aga feisbukis käib suhtlus kogu aeg avalikult. Mulle on soovitatud, et kui feisbuk mu und rikub, siis ma ei tohi seal käia. Varem on just soovitatud, et ma pean inimestega rohkem suhtlema. Kui internet oli uuem kui praegu, siis räägiti sellest, et peab suhtlema näost-näkku, mitte kirjalikult. Aga kui ma maleturniiridel füüsiliselt kohal käin, siis rikuvad need ka mu und. Ja malemäng ei ole veel näost-näkku suhtlemine, sest ma vaatan mängu ajal lauda, mitte vastase nägu. Kuigi näo vaatamisel oleks ka mõte, sest vastase silmade asendist võib järeldada, millise lauaosaga seotud variante ta arvestab. Vahel raputab vastane pead, millest saab teada tema seisuhinnangu. Aga tuleb arvestada, et võidakse ka teeselda. Homme on maleturniir, kuhu ma olen registreerunud. Aga võibolla ma siiski ei lähe kohale, sest parem oleks välja puhata. Võibolla lähen pildistama, mitte mängima. Vend ja tema naine olid huvitatud, et ma saadaks neile kõik fotod, mis ma nende pulmas tegin. Vennanaine oli rahul, et keegi lillesid ka pildistas. Pildistamist alustasin pool tundi enne kojusõitu. Kodusõidu ajal ajasime terve tee juttu. Kirjutamise praktiseerimine on vast ka minu rääkimisoskust parandanud, sest läbikirjutatud teemadel on kergem rääkida. Ja kui mõelda, et rääkimine ongi nagu kirjutamine, siis tuleb rääkimise ajal ka uusi mõtteid. Minu mälu järgi on Kaplinski öelnud, et Viiding ja Masing olid kaks inimest, kellega sai koos vaikida. Tulviste ütleb ka vahel, et ongi hea, kui vahepeal on vaikus.

Majast majasse, peolt peole

Istusime ühes toas. Klaus pidi istuma peaga vastu bussijuhi kabiini serva. Teises toas kasvasid taimed. Vaadati, mis nende vahelt paistab. Vanad inimesed rääkisid haigustest. Leidsin, et minu jaoks tulevad need jutud liiga vara, kui mul veel haigusi ei ole. Üks küsis, mis haigus tal on, kas kopsu. Teadjam vastas, et võibolla kopsu ühe veresoone. Mõtlesin, et miks nad järele ei vaata, kui kopsud on välja võetud. Läksime majast välja. Majast välja põgenemisest ei piisanud, vaid tuli põgeneda ka majast kaugemale, et jälitavate kurjategijate käest pääseda. Ühes Paide majas lõppes pidu ja hakkasime sealt lahkuma. Isegi kohalikud küsisid, mis maja see on, kas me oleme siin varem olnud. Minu meelest olime. Siin kasutati vist sellist võtet, et maja juurest ära sõidutades sõidutati jälle ringiga selle juurde tagasi. Kui vaadata aknast välja natuke teise nurga all kui eelmine kord, siis ei tundnud vist enam vaadet ära. Ago näitas selle väikse linna kaarti, kuidas me olime kõndinud mööda tänavat linna ühest otsast teise. Ühes majas pidi algama pidu. Selleks tuli seal ümberkorraldusi teha. Neid taheti lasta teha väiksel lapsel, aga ta ei osanud veel eriti palju liigutusi sooritada.

Eesti lipu triumf

Eile sain feisbukist hulga sõimukirju, sest soovitasin kommunistlikku sümboolikat mitte kasutada. Punase sirbi ja vasaraga lipu massimõrvarite lipuks nimetamine olevat naiste solvamine, sest selle riputas üles naine. Mina pidasin massimõrvarite all silmas Leninit ja Stalinit, kes ei olnud naised. Ma soovitan, et kui Eesti lipp ei tundu piisavalt vasakpoolne, siis kasutada Rootsi oma. Rootsi oli vasakpoolne riik juba Rootsi ajal, piirates aadli võimu lihtrahva kasuks. Tol ajal ei öelnud eestlased, et riik on halb peremees. Eesti lippu austan ma sellest hoolimata, kas ma olen riigi poliitiliste sammudega rahul või mitte. Aga ma olen kuulnud raadiosaadet, kus eestlane ütles, et see, kui teine eestlane läks Eesti lipuga venelaste meeleavaldusele, oli ebaeetiline. Mulle räägiti, et tänavu olevat jälle ilmunud artikkel, et 9. mail ei peaks Eesti lippe välja panema, sest see võiks venelasi ärritada. Ma poleks selle vastu, kui see lipupäev ei oleks, sest mulle eurovärk väga korda ei lähe, aga kui sellist argumentatsiooni kasutatakse, siis on parem juba ta lipupäevaks jätta. Minu toas riiuli peal on sinimustvalge laualipp. Kahjuks on ta juba natuke tooni muutnud. Laulva revolutsiooni päevil pandi meie kodus üks Eesti lipp laste eest raamatu vahele peitu. See raamat kingiti ära. Raamatu saajad ütlesid pärast, et eriti tänulikud on nad lipu eest, aga kinkija ei saanud aru, millest jutt käib. Tol ajal oli Eesti lipp au sees. Laulusõnad ütlevad, et ei punalipp sini-musta-valget matta saa.

Huvitav kirjutada

Joosep ütles, et Villem hakkab varsti rääkima. Küsisin Villemilt, mis ta nimi on ja mis ta venna nimi on. Sellele ta ei vastanud. Aga kui ütlesin, et tema venna nimi on Joosep, siis läks tal nägu rõõmsaks ja ta noogutas. Joosep viskas krõpsuga reketi vastu palli hooga, aga Villem asetas palli reketi vastu. Täna oli uute lehtede hulgas näha jalgpallilehte. Küsisin, mis jalgpallivõistlused praegu toimuvad. Vastati, et viimati oli Eesti-Läti mäng. Aga lehes kirjutati Euroopa meistrivõistlustest, kus osalevate riikide hulgas Eestit ega Lätit ei olnud. Mõnes asjas peetakse vist Euroopa ja mõnes Euroopa Liidu meistrivõistlusi. Ma ei tea, kas keegi on tulnud nii Euroopa kui ka Euroopa Liidu meistriks. Kes hääletas Euroopa Liitu astumise vastu, see hääletas vist ka enda Euroopa Liidu meistriks tuleku vastu. Kuigi vahel peetakse lahtisi meistrivõistlusi. Aga kui ta lahtine oleks, siis võiks Ameerika Ühendriigid ka osaleda. Ameeriklaste kohta oli ka üks tänastest unenägudest. Eile oli inglastest. Võõrkeeltest olen viimasel ajal tegelenud kõige rohkem hoopis saksa keelega. Kui ütlesin, et võõrkeele sõnu ei saa üle kahe tunni õppida, vastas psühholoog, et eraldi ei saa, aga seotud tekstina saab. Ülikooli ajal õppisin nimesid ja aastaarve terve tööpäeva pikkuselt, ilma et see oleks väsitanud. Sisseastumiseksamil kontrolliti ka just nimesid ja aastaarve, aga eksamikirjandi konsultatsioonil teise osakonna õppejõud nimetas sellist testi tuupuri testiks. Ma arvan, et aastaarvude kontrollimisel on siiski see mõte, et see kontrollib mälu ja huvi ajaloo vastu. Järelduste tegemist tuleb ka õppida, aga seda on raskem objektiivselt hinnata, pealegi selle jaoks oligi kirjand. Kirjandis kirjutasin, et inimesed ei lähe targemaks, vaid omandavad uusi ja unustavad vanu teadmisi. Viimati loetud psühholoogia raamat kinnitab samuti, et inimeste võimekus ei ole tõusnud. Tegelikult võib siiski öelda, et kui tehakse uusi avastusi, siis vanad teadmised võivad arhiivis veel pikka aega säilida ja neid saab vajadusel meelde tuletada. Täna lugesin meeldetuletuseks oma unenäoraamatut. Seal avaldatud unenägusid lugeda oli naljakam kui värskeid. Aga seal on ka valitud unenäod.

Vastus ameeriklasele

Olime Ameerikas. Läksime koosolekule, kus pidime vist mängima korvpalli. Istusime ameeriklaste vahele maha. Üks ameeriklane tegi mulle märkuse, et ma olen must. Hakkasin mäest alla minema, et ennast pesta. Ameeriklased hüüdsid läbisegi, et ma seda ei teeks. Läksin siiski pesema. Mulle märkuse teinud ameeriklasele vastasin:

You must repay
this day
same way.

*
Mul oli käes fotoaparaat. Vaatasin režiimi, mida ma polnud varem vaadanud. See oli peegelrežiim. Avastasin, et sellega saab teha autoportreed nii, et eelvaade oleks peegeldusena endale nähtav. Autoportree režiimiga sellist võimalust ei olnud, vaid tuli pildistada pimesi. Rääkisin ka teisetele, et peegelrežiimiga saab paremini autoportreed teha. Toomas tahtis fotoaparaati enda kätte. Andsin, ja ta vaatas sealt pilte. Kui aparaadi enda kätte tagasi sain, leidsin sealt pilte, mis ei olnud minu tehtud. Toomas ei saanud neid ka praegu teha, sest piltidel kujutatud inimesi polnud siin ruumis. Küsisin Toomalt, kas ta kandis enda fotoaparaadist minu omasse fotosid üle. Toomas vastas jah. Ta nähtavasti vaatas, et mul on vähe inimesefotosid, ja seetõttu pani neid juurde. Küsisin Noor-Eesti koosolekult tulijalt, kuidas nooreestlased nüüd läbi saavad. Varem oli nende hulgas olnud pidevalt tülisid, aga mulle tundus, et Viiding ja Suits on ära leppinud. Aga mulle vastati, et Viidingul ja Suitsul on täpselt ühesugused kõrvad. Pakkusin, et võibolla neid mängib sama näitleja. Viiding veiderdas ja tõi kuuldavale arusaamatuid sõnu. Ütlesin, et ta luuletab ainult enda jaoks. Tahtsin lisada, et aga kümnendas klassis ma sain Viidingu luulest aru. Ma ei saanud lauset lõpetada, sest ema alustas televiisorist uudistesaate vaatamist ja nõudis vaikust.

Mõte liigub koos jalgadega

Küsisin täna emalt, kas teistel on ka nii, et kõndimise ajal peab millestki mõtlema, muidu hakkab igav. Ma ei mäleta, mis ta vastas. Rääkisin, et tänaval kõndides ma mõtlen igasugustest asjadest kahel põhjusel - et mitte aega raisata ja et igav ei oleks. Vahel mõtlen, et täna ma millestki ei mõtle, aga kui olen näiteks maja teise otsani kõndinud, siis hakkab nii igav, et hakkan ikkagi mõtlema.

Viimastel päevadel olen võtnud mõtlemiseks võrdlevaid teemasid. Ühel päeval võrdlesin pikalt Tammsaaret ja Tuglast, teisel korral enda ja Lutsu loomingut, kolmandal erinevaid ajaloolasi, neljandal ühe ja sama ajaloolase kahte artiklit. Täna ma midagi uut välja mõtlema ei hakanud. Kirjandusmuuseumi kõndides lugesin mõttes oma luuletusi. Et internetis oli toimunud vaidlusi, siis oli luuletuste hulgas suurenenud osakaal mittemõistmise teemalistel. Koju tagasi kõndides tegin visuaalseid tähelepanekuid. Varem olen mitmel korral tee erinevatel lõikudel otsinud erinevat värvi asju, aga täna otsisin kogu tee siniseid, et oleks marsruudist täielik ülevaade. Niiviisi märkasin mitmesuguseid kummalisi liiklusmärke. Autojuhtidele on need võibolla ammu tuttavad, aga minu jaoks oli veel uusi avastusi. Jätsin meelde siniste autode numbrid. Inimeste riietes esines sinine värv kõige rohkem teksapükstes. Oli ka hulk muud värvi pükse, aga kuna ma jagasin asjad sinisteks ja mittesinisteks, siis teised värvid ei jäänud meelde. Võrdlesin sinise erinevaid toone. Koju jõudes tahtsin need vaatlused lõpetada, aga algul toast tuppa kõndides märkasin ka kodus ainult siniseid asju. Tänaval tekkis mul vahepeal kartus, et kui ma vaatan ainult siniseid asju, siis võib mul lähenev auto märkamata jääda, kui ta on teist värvi.

Lisaks kõndimisele sõitsin hiljem kaks kilomeetrit trenažööriga. Sel ajal ma millestki mõelda ei püüdnud, aga mõtted hakkasid ise peas liikuma. Mõtlesin, et kui õpilase hinded muutuvad kaitstavateks isikuandmeteks, siis kehalise kasvatuse tunnis on ikkagi näha, kes kiiremini jookseb. Seevastu kirjalike tööde puhul ei ole teisel õpilasel aimugi, kui hästi või halvasti klassikaaslane kirjutab. Minul oli koolis kehaline kasvatus nõrgem aine ja ma olen huvitatud, et mu tugevamad küljed ka välja paistaks.

Kellel jalgu ei ole, sellel aitavad mõtlemisele kaasa ka sõrmed. Kui üks lause kirja panna, tulevad mõtted järele ja saab edasi kirjutama hakata. Aidata võib ka suu liigutamine. Ülikoolis suulisi eksameid tehes teadsin, et kui ma esimese lause ütlen, siis oskan ka edasi rääkida. Magistrieksami ajaks oli praktikat vähemaks jäänud, siis ma ühe küsimusega neljast unustasin selle põhimõtte ära ja võibolla selle tagajärjel ei saanud nii kõrget hinnet kui varasematel kordadel. Kuigi ma tegin vigu ilmselt juba eksamiks valmistumisel, mitte ainult vastates. Praegu raamatut lugedes kirjutan välja tsitaate ja omapoolseid kommentaare, aga siis kirjutasin ainult tsitaate. Võibolla sellest oli nii palju kasu, et sai raamatud eksami ajaks läbi. Aga kui ma oleks rohkem mõelnud, siis oleksin ehk välja mõelnud, kuidas magistritöö rutem valmis saada ja seda lühendada. Magistriõppes ületasin nominaalse õppeaja rohkem kui kahekordselt, hiljem olen raamatute käsikirjad tähtaegadeks valmis saanud.