Saagikoristus

Toas kasvatatud tomat on tänaseks vähemalt ühe vilja andnud. Jagasime selle ära ja kõik kiitsid, et hea maitsega.

240 sissesaajat

Vihmand küsis mult raha. Saadud raha pani ta valede sohu. Tegelikult oli olemas ka neid, kes kasutasid raha tõe nimel.

*
Tõnu ja teised vennad hakkasid televiisorist kriminulli vaatama. Ütlesin, et ma olen seda raamatut lugenud. Meil olid külas ka Tõnis ja Joosep. Joosepist arvasid kõik, et tast tuleb arst, sest tal on arsti kehaehitus. Nüüd leidis see veel kinnitust, sest ta hakkas Tõnist kahvliga torkima ja ütles, et kahvli otsa tuleks panna süstal.

*
Läksin maletrenni. Nägin, kuidas kukkus Heigo mõtlemisaeg. Vastase aega ei olnud seejuures eriti kulunud. Heigo unustas ennast sageli liiga kauaks mõtlema. Järgmiseks hakkasin temaga mängima mina. Paistis, et võidan samuti ajaga, sest Heigo käis mängu ajal ringi. Ka seisus tundus mulle, et saan vist kombinatsiooniga odaga f2 lüies esimeselt realt vankri ära võtta. Uksest tuli sisse Vihmand, kes ütles Heigole, et selle mängu ta võidab. Ütlesin Vihmandile, et ta ei õpetaks.

*
Läksin ülikooli ametniku ruumi. Nägin laua peal olevast nimekirjast, et see aasta olen magistriõppesse sisse saanud. Seni olin olnud tasulises õppes. Läksin istusin mõnda aega vanni põhjas. Tahtsin ennast pesta, aga niiviisi tegin riided natuke märjaks. Sissesaajate nimekirja vaatamas käis ka teisi. Läksin vaatasin seda uuesti. Seal oli kirjas, et tänavu võeti vastu 240 inimest. Nimekirja kohale oli kirjutatud, et seekord võeti vastu ka vemmalvärsside sepitsejaid. Tahtsin küsida, mis luuletuste kirjutamise stiilil peaks sellega pistmist olema, kui hästi magistritööd kirjutatakse. Küsisin, kas ma sain ikka sisse tasuta kohale või olen endiselt tasulises õppes.

Le Bon ja diktaatorid

Le Boni järgi on ajaloo suurkujud olnud ebateadlikud hulkade psühholoogia tundjad. Pärast Le Boni võisid nad olla juba teadlikumad. Le Boni on nimetatud fašismi mõjutajate hulgas ja olen ka ise leidnud Mussolini kõnest jälgi Le Boni lugemisest. Tänapäeval usutakse rohkem juba teisi teoreetikuid.

Le Bon võis fašismi mõjutada, aga ei saa öelda, et ta oleks seda soovinud, sest tema raamatus on öeldud, et parlament on parim abinõu isikutürannia vastu. Ta ütles siiski palju halba ka hulkade kohta. Tema järgi on loojaks väiksearvuline vähemus, samal ajal kui hulkadel on jõudu vaid purustamiseks. Sellega ei saa päris nõustuda. Demokraatlikud riigid on arenenuma majandusega ja rahumeelsemad. Eesti sai ka sõdivaks riigiks alles siis, kui rahva osa poliitikas oli juba vähenenud. Majanduslik areng võib hävitada rohkem loodust, aga demokraatlikes riikides mõeldakse rohkem ka looduskaitsele, nii et vähemalt majanduse kasutegur hävitustööga võrreldes on suurem.

Le Boni järgi ei tule haridus juhile kasuks, sest see vähendab veendumuse jõudu. Sellega võiks seletada Hitleri ja Mussolini poliitilist edu. Aga tänapäeval näitab statistika, et haritumad ja intelligentsemad inimesed saavad siiski suuremat palka, seega on neid juhtivatel kohtadel rohkem. Mussolinit on ka suureks kõhklejaks nimetatud, mida on seletatud tema tervisliku seisundiga. Hitlerit on peetud selles mõttes tema vastandiks, et tal olid kinnisideed. Tegelikult võiks Hitleri tegevusest samuti kõhklemist otsida. Kui ta rääkis eri kordadel erinevat juttu, võib seda seletada valetamisega, aga teine seletus oleks ümbermõtlemine.

Kolm presidenti

Maleturniir oli alanud Tallinnas ja jätkus Tartus. Mängisin Vorobjoviga. Mul olid mustad. Vorobjov ütles, et ma käisin juba vankriga. Ma ei olnud sellega nõus. Siis andsin osaliselt järele, et ma puutusin vankri ära jah, aga käest veel ei lasknud. Vorobjov vaidles ka edasi mängides. Sikutasin teda mitu korda juustest. Lõpuks vaatasin, et minu seisu ikka enam ei päästa. Ütlesin, et hea küll, ma annan alla. Ütlesin, et lepime ära. Surusin Vorobjoviga kätt. Üks vene poiss küsis Vorobjovilt vene keeles, kas ta peab üldse sellel turniiril mängima. Vorobjov vastas, et kui ei mängi tema, siis mina ikkagi mängin. Läksin majja, kus pidi algama turniir. Küsisin Reilt, kas putkas müiakse pastakaid, sest mul seda ei olnud. Vastati et ei müüda.

*
Teatati, et nüüd enam ei hakata inimeste kirjutisi hindama, vaid lastakse arvutil kokku lugeda, kui suur on nende sõnavara. Ma ei teadnud, kas see annaks mulle hea või halva tulemuse. Räägiti, et nüüd on Eestil lisaks oma presidendile ka läänepoolne president ja lisaks hakkab Rüütel Moskvas presidendikohuseid täitma. Selle kohta oli tehtud eraldi telekanal, mille vaatamiseks pandi televiisor minu tuppa. Ma ei olnud veel üles tõusnud. Ma ei tahtnud, et minu toast tehtaks televiisorivaatamis tuba. Tuli Kääp, kes torkas mulle naaskliga pähe. Ütlesin ai ja katsusin seda kohta. Tundus, et sõrme külge jäi veri, aga ma polnud selles kindel. Hakkasin minema vannituppa. Seal parandasid isa ja ema kraani. Palusin, et nad annaks mulle peegli. Vaatasin väiksest peeglist, et haavatud koht on tõesti verine.

*
Mõtlesin öelda, et kõik, kes kehalise kasvatuse tunnis tireltõusu ära tegid, on minu vaenlased. Üks poiss hakkas sõitma alla mööda trepikoja kahe trepi vahe, toetudes kätega kahele poole jäävatele käsipuudele. Ütlesin, et ta lõpetaks lollitamise. Arvasin, et ta kukub alla, aga ta ei kukkunud. Mõtlesin, et järgmine kord ta võib kukkuda. Tuli üks tüdruk, kes ütles, et see poiss on lollakas, sest ta sõitis alla üleni paljana. Riided oli ta pannud pingi peale. Seal pingil istus üks tähtis naine, kes ütles, et seal võiks olla kaks korda rohkem riideid. Selle peale võttis tema teener ka riided seljast ja asetas pingile. Teener kõndis paljana mööda koridori minema, vaadates kahele poole, ega keegi teda ei näe.

Varjatud ja avalikud katsed

Ma olen kirjutanud, et mulle ei meeldi laulda sellest ajast, kui teises klassis korraldati kogu klassile koori võtmise katsed ja mulle öeldi, et ma ei pea viisi, mistõttu mind koori ei võetud, kuhu ma olin lootnud pääseda. Tegelikult toimusid samasugused katsed ka juba esimeses klassis, kui laulmisõpetaja moodustas parematest lauljatest klassi ansambli ehk väikse koori. Sinna mind ka ei võetud, aga see veel minu laulmistahet ei võtnud, sest katsed olid varjatud. Esimeses ja teises klassis oli erinev õpetaja, kellest üks ütles ainult, keda ta koori võtab, ja teine ka, kes viisi ei pea.

Kaksteistnurk

Eestisse tuli Inglismaa kõige parem jalgpallur. Ta mängis üksi kolme eestlase vastu, kellest üks olin mina. Teised kaks eestlast olid samuti jalgpallurid ja mina ainukesena ei osanud eriti mängida. Aga eestlased said viigi kätte ainult tänu sellele, et mina ka platsil olin. Imestasin, et ma ei teinud mängu jooksul ühtegi viga. Pärast jalgpalli hakkati tegema kuulitõuget. Kuulideks olid suured kivid. Neid oli kahes suuruses. Inglise kuulitõukaja võttis kõigepealt kätte väiksemat tüüpi kivi ja küsis, kas tõugata seda. Ennustasin, et ta võtab suurema. Nii ta tegigi. Peale kauguse tõukamise tõukas ta kiviga ka tulemuste näidud paika. Inglise kuulitõukaja sai viis punkti. Tema järel tõuganud eestlastest sai esimene kaks ja järgmised üks. Kuulitõukes eestlased viiki kätte ei saanud.

*
Vorobjov rääkis, et ühes mängus ta hakkas kahel liinil nelja etturit edasi viima ja sattus väga halba seisu. Selle mängu oli ta mänginud minuga. Ta rääkis, et pärast seda pole ta enam seda avangut mänginud, aga teiste avangutega pole saanud sellist elamust. Tahtsin turniiritabelit arvutist paberile üle kanda. Kui ma juba arvasin, et see õnnestus, siis nägin, et tabeli read siiski ei klappinud ruudulise paberi ridadega. Tuli edasi pusida. Särgava ütles, et ma teen ise ka detailides vigu. Ütlesin, et pildil on juudi kuusnurk. Või see on kaheksanurk. Kui keskmisi nurkasid ei oleks eemaldatud, siis see oleks kaksteistnurk. Ja kaksteist taandub ikkagi kuuele. Vehkisin kätega, kuni minu küünarnukk läks vastu treeneri selga. Küsisin, kas ta sai kõvasti pihta. Läksin kaugemale istuma.

Scott ununenud

Walter Scotti romaan on palju halvemini meeles kui Dumas' omad, kuigi mõlemad on ajaloolised romaanid. Dumas' romaanide teemal on olnud hulk unenägusid, aga Scotti oma kohta mitte ühtegi. Dumas' romaane aitas ilmselt see ka meelde jätta, et nende lugemise ajal mängisime nende teemal rollimängu. Ja võibolla ka illustratsioonide olemasolu. Kuigi "Krahv Monte-Cristos" pilte ei olnud, aga see on ka paremini meeles. Scotti ma lugesin võibolla kiirustades, et rutem läbi saada. Meeldejäämine sõltuvat arusaamisest, aga ma ei usu, et see eriti raskesti mõistetav raamat oleks olnud.

Kujutluspildid

Pildistasin voodit, aga fotole jäi kaks voodit. Igal pildistamisel jäi fotole rohkem asju kui eeldada võis. Ütlesin, et ma tean, fotoaparaat jäädvustab lisaks valguskiirtele ka elektromagnetlaineid, mis edastavad pildistaja peas tekkivaid kujutluspilte. Valgus ja kujutlused levisid mõlemad elektromagnetlainetena, erinevat liiki. Minu tehtud fotodele jäi üllatavaid objekte rohkem kui kellelgi teisel, sest minu peas oli kõige rohkem kujutluspilte.

*
Tänaseks oli kästud üks raamat läbi lugeda, aga olin seda teha unustanud. Nüüd käskis õpetaja selle raamatu kohta joonistada. Mõtlesin, et kui tegemist oli lasteraamatuga, siis olid selle tegelasteks lapsed ja joonistada tuleb neid. Õpetaja ei saanud minu pildi järgi aru, et ma pole raamatut lugenud.

*
Rääkisin, kuidas ma olin loogika järgi joonistades õpetaja ära petnud, nagu ma oleks raamatut lugenud. Õppida anti nii palju, et kõike ei jõudnud. Tahtsin päevikust vaadata, mis järgmiseks koolipäevaks õppida on antud. Päevikud olid ühes virnas ja ma ei leidnud nende hulgast, milline on selle õppeaasta oma. Vaatasin kõik läbi, aga ei leidnud. Ühes päevikus jätkusid sissekanded juulikuuni, kui enam tunde ei olnud.

Kasulikud riimid

Mõtted kui tõlgin riimide keelde,
siis nad jäävad kergemalt meelde.
Kui on olla igav või raske,
pea sees riimidel kõlada laske.

Läksin jõe ja järve äärde

Olime kanali taga Emajõe ääres, kus kasvasid kõrkjad. Maalisime vesivärvidega. Panime kolm valmis saanud pilti kalda najale. Neid varsti otsima hakates leidsime veel ainult ühe. See oli sipelgapesa juures. Võibolla oli parem see sipelgatele jätta. Olime sattunud kaldale istuma ühe teise pere kõrvale.

*
Pärast Emajõe äärest tulemist vaatasin kodus, et vesivärvid hakkavad otsa saama. Paar topsi olid veel läinud tagurpidi, nii et osa värvi oli neist välja tulnud. Või tagurpidi olid kõik topsid. Hakkasin topse karpi panema, aga kõiki ei leidnud. Mõnest topsist oli värv välja kukkunud ja pooleks läinud, mis tuli neisse tagasi panna ja õigesse paigutada osata. Varem oli olnud ainult üks kollane, aga nüüd olid mõned teised topsid ka kollaseks läinud. Leidsin laua pealt veel topse, nii et terve karbi sai siiski täis.

*
Ühele minu blogisissekandele oli tulnud hulk kommentaare. Üks kommenteerija ütles, et ma kasutan sõnu vales tähenduses. Diplomaatias tähendab male ühte teist asja.

*
Sattusin Agoga sama maaliini bussi peale. Ago nimetas ühte peatuse nime. Küsisin, kas see ongi see peatus, kuhu me sõidame. Arvasin, et sõidame samasse kohta Võrtsjärve ääres, aga olin õige peatuse nime unustanud. Parandasin ennast, et me sõidame hoopis Rohukülla. Parandasin uuesti, et Rohuküla on Läänemere ääres. Ütlesin, et ma olen vist vähe maganud, mul läheb jutt sassi. Kandsin kaasas arvutit. Kui keegi oleks selle ära varastanud, oleks kaotus suur olnud. Läksime õiges peatuses maha. Tee järve äärsesse külla algas ühest majast. Ma ei mäletanud, kas ma ronisin selleks õigele korrusele. Tee algus oli maskeeritud majaks, et võõraid eemale hoida. Tahtsin Agole tee andmiseks seisma jääda, aga jalad ei kuuletunud. Rääkisin, et ma liikusin inertsi mõjul edasi, sest ma kõnnin kiiresti. Ma olen proovinud koolitee peal ka seisma jääda, aga pole õnnestunud.

Muutused ajaloofilosoofias

"Tunas" nr. 1/2012 ilmus artikkel ja intervjuu ajaloofilosoof Carrilt.

Carr meenutab Ranket, kes tahtis kirjutada ajalugu nii nagu see tegelikult oli. Carr ise huvitub ajaloost sellisel kujul nagu seda kogetakse. Ranke võiks selle ütluse järgi minu arvates liigitada realistiks. Kunstis ja kirjanduses oligi tema aeg realismi aeg. Carri järgi enne Ranket otsisti ajaloost eeskujusid. Selle ma nimetaks romantismiks. Aga kui kunstis on stiilide vahetumine olnud üldjoontes pidev romantismi ja realismi vahetumine, siis tundub kahtlane, et see ajalookirjutuses teisiti oleks olnud. Ma ei tunne küll vanemat ajalookirjutust piisavalt hästi, et selle kohta seisukohta võtta. Carr tahab muuta ajalugu taas subjektiivsemaks, seega romantilisemaks. Minu kirjutised ajaloost on muutunud võibolla samas suunas. Magistritöös mind huvitas, milline oli reaalsus võrreldes ajalehtedes kirjutatuga. Ajalooteemaliste unenägude raamatus seevastu esitasin ajaloo subjektiivselt nähtuna. See võiks Carri seisukohtade pooldajat huvitada, sest unenäos tuleb kokkuvõtlikult välja, millisena mina ajalugu tajun. Ärkvel olles on mõtteid nii palju, et neid ei jõua kõiki kunagi kirja panna, aga unenägu teeb neist kokkuvõtte. Unenäos juhtunu kohta võib öelda, et see ei ole reaalsus, aga reaalsus on siiski, et mina sellise unenäo nägin ja sellesse kui reaalsusesse uskusin. Sellega on ta vaba ka Carri kriitikast ajalooteemaliste rollimängude aadressil, et on suur vahe, kas tulistatakse paukpadruneid või tuntakse hirmu ehtsate kuulide ees. Unenäos tunduvad kuulid ehtsatena ja vahel võib õudusunenäos esineda ka tugevaid hirmuelamusi.

Intervjuus võrdleb Carr enda ja White'i teooriat. White'i järgi teeb ajaloolane sündmustest narratiivi, millel on algus ja lõpp, ilma et need algus ja lõpp oleksid olemas reaalses elus. Carri arvates see nii ei ole, sest tegevustel ongi olemas algus ja lõpp ning narratiiv jäljendab sellega reaalsust. Minu arvates on tõde vahepeal. Tööpäev võib kesta kindlast kellast kindla kellani. Järgmisel päeval on juba järgmine tööpäev, aga siis arvestatakse juba varasemaid kogemusi. Inimene võib töökohta vahetada, aga lähtub siiski varasemast elukogemusest. Informatsiooni ja geene annab edasi üks põlvkond teisele. Kui ma kirjutasin eurolistis, et kõiki lapsi tuleb nullist peale õpetama hakata, vaieldi mulle vastu, et lastele on geenidega kaasa antud programm, mida nad teostama hakkavad. Selle peale ütlesin, et Celsius ja Kelvin panid nulli erinevasse kohta. Nii on ka ajalugu kirjutades, et tuleb rääkida eelloost, aga kõike eelnevat nimetada ei saa ja kõik ei ole ka teada, mistõttu erinevad ajaloolased võivad valida erineva alguspunkti. Võrdlusest tööpäevaga on näha, et kui üks tegevus on pooleli, võib selle keskel alata teine, mille lõpu aeg on samuti erinev. Näiteks võib tööpäeva keskel alata peavalu, mis kestab kauem kui tööpäev ja kaob alles õhtul magama jäädes. Juba algkoolis õpetati, et kahel hulgal võivad osa elemente kattuda, aga see ei tähenda, et kattuksid kõik elemendid.

Kroon endiselt käibel

Kõigisse kodudesse taheti panna turvakaamerad, mille abil elanikke jälgida. Me ei teadnud, kas meie kodus juba on selline. Aga vastasmaja küljes oli mitu kaamerat. Et nad ei saaks meid aknast sisse filmida, tuli kardinad ette panna. Kaamerate küljes läks prožektor põlema. Juhul kui see saatis infrapunaseid kiiri, siis ei aidanud ka kardin. Olime ühes majas peol. Pakuti uut rooga. Tahtsin selle keskelt endale tükki suurest seenest lõigata. Aga öeldi, et see seen ei ole söömiseks, sest selle sees on äädikat. See on lisatud ainult toidu mahu suurendamiseks. Mina arvasin, et kui seen on mürgine, siis ka koos sellega keedetud toit, mistõttu ma ei võtnud seda üldse. Teised kõik sõid. Järgmisel päeval hakkaski neil paha. Nad pidid kõik surema. Öeldi, et seenemürk võib vahel hakata mõjuma sada aastat hiljem. Siis ei oleks isegi surma põhjusest aru saanud. Küsisin, kas kiirabi ei saa kutsuda. Vastati, et nädalavahetusel kiirabi ei tule.

*
Koos eurodega olid mitteametlikult endiselt käibel Eesti kroonid. Peatus veoauto, kust hakati põllumajandussaadusi müüma. Selgitati, et Eesti kroon on vajalik nende ostmiseks. Vaatasin, et aga ostjad ei tungi autole peale. Päeva jooksul võidi siiski päris palju müia. Eesti krooni eest sai müia, sest kroonid oli võimalik pangas eurodeks vahetada. Pärast Saksamaal euro kasutuselevõttu oli kirjutatud, et seal on Saksa mark endiselt kasutusel. Siis ma ei saanud aru, miks, sest ei tulnud mõttele, et marku saab edasi eurodeks vahetada. Kõik eestlased siiski kroone vahetama ei läinud, vaid andsid ostjalt saadud kroonid omakorda uue kauba eest edasi. Aga osad läksid vahetama ja sellega jäi kroone käibel järjest vähemaks. See tähendas deflatsiooni, mis viis krooni kursi tõusule. Rahareformi ajal oli saanud kümne krooni eest ühe euro, aga mina küsisin juba ühe krooni eest kümme eurot. Kuna vahe oli sajakordne, siis võidi mind süüdistada liiakasuvõtmises.

*
Ma olin vanasti igale poole sõjakaarte joonistanud. Ühel kaardil ründasid kõik riigid endast lõunasse jäävat riiki. Rünnatava riigi väed ei läinud ründajale vastu, vaid ründasid omakorda järgmist. Kaardi kohal oli hoolega varjutatud joonistus. See kaart ja pilt olid kamba vihikus üle kahe lehekülje. Mõtlesin, et kuigi see on kamba vihik, tahaks neid lehekülgi emale näidata. Kui ema kaarti nägi, siis ta ütles, et poisid joonistavad selliseid.

*
Sõitsime rongiga. Vend ütles, et me sõidame sajast kaubaautost üle. Kui auto jäi rongile ette, ei saanud rong sellepärast peatuda. Vennal võis õigus olla, sest me sõitsime rongi eesotsas ja ta võis aknast ette jäävaid autosid näha.

*
Läksin maletrenni, mis asus koolimajas klassis 301. Täna oli uus treener, kelleks oli Ehlvest. Ta oli kirjutanud tahvlile matiülesande väljade nimedega. Seda püüti peast lahendada, aga mina kandsin ranitsaga taskumalelauda kaasas. Hakkasin joppi seljast võtma, et seda tooli peale panna, kuigi ma ei teadnud, kas Ehlvest ei nõua selle riidehoidu viimist. Ehlvest ütles, et nüüd on küllalt peast lahendatud, ja hakkas jagama kõigile suuri malelaudu. Mina tahtsin ikkagi taskumalenuppe võtta, aga ma polnud joppi veel päris seljast saanud.

Otsustav lipulõppmäng

Eelmine nädal toimus Põvvati ümmarguse sünnipäeva turniir, kus osales 12 inimest ja mõtelmisaega anti 10 minutit kummalegi. Kõige paremad kohad said:

1. Solovjov 9 p.
2. Šukys 8,5
3. T. Raudsepp 8

Täna oli osavõtjaid vist kümme ja tabeli tippu jõudsid:

1. Peebo 7,5
2. Seljodkin 7
3. Harujõe 6,5

Mina kummalgi korral ei osalenud, sest oli muud teha vaja. Täna vaatasin siiski pealt viimase vooru mängu Seljodkin-Harujõe. Kui vaatamist alustasin, oli laual lipulõppmäng suure ja võrdse etturite arvuga. Harujõe andis tuld ja võttis selle abil ühe etturi ära. Seljodkini aeg ähvardas kukkuda, aga Harujõe lipp eemaldus oma kuningast ja Seljodkin tegi igavese tulega viigi.

Suitsev nöör

Läksin füüsika tundi. Õpetaja astus minuga korraga klassi ja küsis, kas me teame, mis päev homme on. Ma teadsin, et varsti tuleb lõpueksam, aga mitte seda, et nii kiiresti. Aknapoolse rea esimeses pingis istus Peep üksi. Küsisin, kas tema kõrvale võib istuda. Ta vastas, et ei või, võibolla tuleb Kristjan ka. Ütlesin, et võibolla tõesti. Aknapoolses reas olid vabad veel koht Kristeri kõrval ja kaks kohta viimases pingis. Mõtlesin, et Kristeri kõrvale ei istu ma põhimõtteliselt, muidu arvatakse, et ma mujale ei tahagi istuda. Aga kui ma Kristerist mööda läksin, hüüdsid tüdrukud hoiatavalt: "Simo!" Krister tegi mulle ruumi. Seetõttu istusin ikkagi tema kõrvale. Ütlesin, et Peep võttis minu koha ära ja nüüd ei luba enda kõrvale ka istuda.

*
Elasime ühes maamajas. Mul oli omaette tuba. Klaus ütles, et ma ei tohi öösel väljas käia, muidu tema ärkab üles. Pakkusin, et ma lähen siis koridori asemel läbi tühjana seisva toa. Klaus ütles, et see kostab ka ära. Mõtlesin, et ma ei lähegi siis läbi maja, vaid majja sisenemise asemel lähen selle kõrvalt. Õuel olid nööri peal riided ja nööri alt tõusis suitsu. Küsisin, kas niimoodi riided põlema ei lähe. Ema avastas, et nööri küljest on tõesti samuti suitsu tõusma hakanud. Ütlesin, et no näed, minul on alati õigus.

*
Vaatasin pealt ühte malemängu. Must käis Vh2. Mäng sai läbi. Ütlesin, et edasi mängides oleks must lippu läinud. Mängija ütles, et sellepärast ta vabaetturi tekitaski. Mõtlesin, et tegelikult ma olen näinud, kuidas vastase kuningas vabaetturi ära blokeerib. Mustal oli kolm vabaetturit - a, b ja h liinil. Kui tal oli kolm etturit rohkem, siis tal pidi vigur vähem olema, aga see tundus kahtlane, sest tema seis oli liikuv olnud. Seljodkin ütles mulle, et mängime. Vastasin, et öösel ei saa mängida, muidu peab mängima peast. Seljodkin ütles, et mängime laua peal. Ütlesin, et laua peal küll, aga öösel mängides peab selle jaoks seis meeles olema. Mõtlesin öelda, et silmad kinni mängides.

ESM rahvahääletusele - anna allkiri

http://www.petitsioon.com/esm_rahvahaaletusele

ESM RAHVAHÄÄLETUSELE!

AUSTATUD RIIGIKOGU

Meie, allakirjutanud, toetame Riigikohtu üheksat riigikohtunikku, kes olid eriarvamustel Riigikohtu üldkogu 12.juuli ESM otsuse suhtes. Riigimehelikes eriarvamustes on põhjalikult analüüsitud vastuolud ja vead, milles Riigikohtu üldkogu eksis. Ühise seisukohana on eriarvamustes esitatud nõue, et Riigikogu peab korraldama ESM ratifitseerimiseks rahvahääletuse.

“Olen seisukohal, et Põhiseaduse täiendamise seadus ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida ESM-i ilma rahvahääletust korraldamata”. Jüri Ilvest, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548595

 “Kuna tegemist on põhiseaduse aluspõhimõtete riivega, mis on sätestatud põhiseaduse esimeses peatükis, siis on selliste riivete lubatavuse üle põhiseaduse §-st 162 tulenevalt õigus otsustada üksnes Eesti rahval kui suveräänil”. Tambet Tampuu, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548597

“Põhiseaduse § 162 sätestab selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“ ja XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ saab muuta ainult rahvahääletusega. Just nimelt muuta: Põhiseaduse täiendamisega ei ole võimalik anda Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatusele ning võõrandamatusele kui aluspõhimõttele teistsugust sisu ja eesmärki selliselt, et muutumata jääks ühtne aluspõhimõtete süsteem tervikuna”. Jaak Luik, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548598

“Sestap peamegi mitmes mõttes diskuteeritavaks otsuse p-i 223 teksti: „Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1 tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti riigi pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust. Neid nõudeid tuleb arvestada ka siis, kui ESML toob kaasa muudatusi ELTL-is ja ELL-is“. Soovime rõhutada kahtlusi, millest tegelikult kantuna on kirja pandud otsuse p 223, otsuse viimane ja lugeja jaoks ilmselt eeskätt kõlama jääv punkt. Need on kahtlused selles, et kas siiski juba ESML ise ei kujuta sisuliselt niisugust EL-i aluslepingute muutmist, mis oleks tinginud nõusoleku küsimist rahvalt. Riigikohtunike Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Lea Kivi, Ants Kulli ja Lea Laarmaa eriarvamus http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548596

_________________________ Facebooki toetuskonto: http://www.facebook.com/events/246014675515183/

Sven Kivisildnik, Mati Väärtnõu, Alar Sudak (kõneisik GSM 528 7 528)

Mulle meeldis eksameid teha

Õpetaja oli pannud mulle kahe viimase kirjandi eest kahe, neist üks oli proovieksamikirjand. Võibolla ta oli jõudnud järeldusele, et ma olen rumal. Aga Kristjan K-le seletas õpetaja, et proovikirjand pidi olema kaks suurt lehekülge, mitte kaks vihiku oma. See seletas ka minu hinde allavõtmise põhjusi. Mõne päeva pärast pidi toimuma lõpueksam, aga ma ei olnud veel otsustanud, kas valin eesti keele testi või kirjandi. Kuna ma ei olnud otsustanud, pidi õpetaja mulle rohkem aega kulutama. Aga nüüd tuli mulle meelde, et seni olen ma eksameid valinud selle järgi, kus rohkem kirjutada saab. Palusin edasi öelda, et ma valin kirjandi ja kirjutan pika. Teiseteks eksamiteks tahtsin ka kõvasti õppida. Vahepeal olin mõelnud, et ma eksamitele ei lähegi. Aga mulle tuli meelde, et ülikoolis füüsika sisseastumiseksamit tegemas olin käinud kaks aastat järjest, sest mind huvitas, kuidas teisel korral läheb. Teisel korral oli läinud halvemini. Siis võis oodata, et keskkooli lõpueksamid lähevad ka nüüd teisel korral halvemini. Siis võidi ülikoolis tõstatada küsimus, et kui minu tase on langenud alla sissastumiseks vajalikku piiri, siis ma ei tohi enam ülikoolis õppida. Aga mulle meeldis eksameid teha. Võibolla võis ise valida, kas ma esitan ülikoolile uuema või vanema lõputunnistuse.

*
Olime sõitnud ühte maakohta. Istusin arvuti taga. Üks vennapoeg rääkis naljaka loo, kuidas kass hakkab käppadega maad kraapima. Tahtsin selle fesibukki kirja panna. Kui olin suurema osa jutust kirja pannud, märkasin, et selles on keeleviga. Kustutasin üle poole kirja pandust ära, et uuesti kirjutada. Ma ei olnud kindel, kas ma koos kustutamisega juba poolikut juttu teele ei saatnud. Uuesti kirjutama hakkamisega ei suutnud ma kuidagi alustada. Henn ütles, et ma kaoks arvuti eest. Vastasin, et tema halvale iseloomule peab lõpp tulema. Henn ei saanud aru, kelle halvast iseloomust ma räägin, kas enda. Selgitasin, et ma ei ole liiga palju arvuti taga olnud. Kodus olen kogu aeg, aga reisi ajal pole olnud üldse. Mul ei olnud meeles, võibolla mõnel lühikesel hetkel siiski olin olnud.

*
Henn rääkis, et ma olin feisbukki vigase lause saatnud. Selgus, et olingi saatnud kogemata pooliku jutu. Nüüd tuli see ära kustutada ja uuesti kirjutada. Niimoodi oleks vahepeal antud laigid kaduma läinud. Viga oli tulnud vist hetkel, kui vennapoeg hakkas sõrmedega klaviatuuril klõbistama. Kaks vennapoega oli üksteise järel palunud arvuti taha laskmist, alustades mõlemad lauset pudikeelsete sõnadega, et väike poiss nutab.

Indiaanlased orjadena

Raamatus "Mustad lastid" kirjutatakse, et juba esimestel aastatel pärast Ameerika avastamist püüti indiaanlasi kullakaevandusse tööle panna, aga nad ei olnud harjunud mingisugust füüsilist tööd tegema ja surid massiliselt, kuna ei suutnud vangipõlve taluda. Kui nähti, et indiaanlased on orjadena väärtusetud, otsustati nende asemel rakendada neegreid.

Ülikooli loengus räägiti samuti sellest, et indiaanlased kaevanduses surid. Erinevus on, et loengukonspekti järgi püüti Ameerikas algul ebaõnnestunult sisse seada pärisorjust, mitte orjust.

Aga raamatus toodud seletused on kahtlased. Indiaanlased tegid enne Ameerika avastamist kindlasti füüsilist tööd, sest nad pidasid jahti ja sõda ning ehitasid püramiide. Neil oli mitu mõne koha pealt küllaltki arenenud riiki. Võibolla mõni rahvas sai korilusega läbi.

Kui keegi jääb haigeks vangipõlve vastuvõetamatuse tõttu, siis see haigus on depressioon. Meditsiinialases kirjanduses öeldakse, et depressioon võib viia enesetapuni ja soodustada muude haiguste teket, aga ei kirjutata, et depressioon oleks otseseks surma põhjuseks.

Ameerika vallutamise ajaloost on teada, et ei surnud ainult orjadeks muudetud indiaanlased, vaid üldse suurem osa. Peamiseks põhjuseks oli, et indiaanlastel polnud immuunsust eurooplaste haiguste suhtes. Neisse uutesse haigustesse võisidki kaevandustesse viidud indiaanlased veel suuremal arvul surra kui teised, sest nad puutusid eurooplastega veel lähemalt kokku.

Paberi ja rohtude müümine

Kohtus hulk inimesi. Üks paralleelklassi poiss ütles, et ta on mind kuskil seltskonnas näinud. Ta lõi minuga rusikaid kokku ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks mind feisbuki kontaktidesse lisada.

*
Olin poes, et osta kaks uut kaustikut. Koos kaustikutega kavatsesin osta kaks kettaga nööri, mis kaustiku külge siduda. Need nöörid kavatsesin teisest otsast omavahel kokku siduda, mis ei oleks vist takistanud kaustikute kappi panemist. Ma olin sealt poest korduvalt varem ka kaustikuid ostnud. Müüjad ütlesid, et juba ma tulen uusi ostma. Võisin vastata, et ma pean palju kirjutama, sest ma olen magistriõppes. Ja kui magistriõpe läbi saab, siis tuleb doktoriõpe. Märkasin, et kahe kaustiku eest ma ei peagi maksma, sest need on juba minu omad ja ma olen nendesse juba kirjutanud. Leidsin oma täis kirjutatud kaustikuid igalt poolt. Uute eest, mis ma ostsin, võttis müüja mult vähem raha kui eelmistel kordadel. Ta põhjendas, et ma olen nii palju ostnud, et mulle on soodustus.

*
Tahtsin öösel majast välja minna, aga maja ees olid võõrad. Üks vana kreeklane oli öelnud, et kui öösel on maja ees võõrad, siis tema majast ei välju. Vaatasime televiisorit. Seal räägiti, et kui ühele vanale kreeklasele öeldi, et õnnetuste süüdlane on tema, siis ta astus tagasi. Aga tema muutuva välimusega olendid, kelle nägemine õnnetusi põhjustas, jäid alles. Pärast seda, kui nad olid mõne õnnetuse põhjustanud, muutusid nad teistsuguseks. Näidati neid olendeid ja nende muutumist. See film oli visuaalselt väga huvitav.

*
Viimasel ajal olin kuulnud paljudest abielulahutustest. Keegi oli sõnastanud isegi reegli, et kui perre sünnib laps, siis abielu lahutatakse. Lahutajad olid muretud, et kui kõik lahutavad, küll siis uue abikaasa leiab. Kui mina oleks kellegagi abiellunud, siis ainult tingimusel, et ta lubab, et ei lahuta. Sellisega, kes on juba varem lahutanud, poleks ma abielluma hakanud.

*
Rääkisin emale, et kui me poest isale rohtu ostsime, siis ühe rohu kohta ütles müüja, et seda ei või mitmel kindlal päeval tarvitada. Nad helistavad koju ja küsivad, kas on tarvitatud. Kui on kasvõi üks kord valel ajal tarvitatud, siis leping muutub kehtetuks. Ema küsis, mis rohust jutt käib, sest isa polnud seda veel kuulnud. Olin käinud poes Toomaga kahekesi ja lootnud, et Toomas jätab meelde. Aga Toomas oli sama moodi arvanud, et mina jätan meelde. Nüüd ei mäletanud kumbki ei rohu nime ega tarvitamiseks keelatud päevade arvu. Aga kui müüja oli lubanud koju helistada, siis sai jääda ootama tema kõnet, et üle küsida. Mul ei olnud mõtet ühtegi telefonikõne vastu võtta, sest mina ei teadnud neid asju, mille kohta küsiti. Siiski see mõte oli, et helistaja ei peaks vastuvõtmist kaua ootama.

*
Üks klassivend küsis mult, et noh, kuidas on, kas nüüd on rohkem seksi. Läksin tast kaugemale. Teine klassivend küsis täpselt sama. Ma ei vastanud midagi. Ta hakkas vist ütlema, et ta eesmärk on kasutada füüsilise vägivalla asemel verbaalset. Mõtlesin, et võiks vastata, et tema küsimus ei ole jumalast, vaid kuradist. Või et praegu väga hull ei ole, sest praegu on talv ja kantakse talveriideid. Olin ühes kohas kirjutanud, et mulle meeldivad talveriided. Nüüd mõtlesin, et kasutan võimalust aknast inimesi vaadata, sest talveriietes inimesi on rahulik vaadata. Mööda autoteed läksid vene kooliõpilased kooli. Esimeses grupis olid kõndijad, teises kõndijad ja jooksjad segamini ja kolmandas ainult jooksjad. Kõndijad olid kooli õigeks ajaks jõudjad, jooksjad hilinejad. Kuna joostes liikus kiiremini kui kõndides, siis olid jooksjate ja kõndijate kodust väljumise vahed veel suuremad kui aknast möödumise. Pärast jooksjate gruppi ei tulnud enam kedagi.

Fašistlik riik

Kui mul paluti kirjutada märkusi ühe võõra artikli käsikirja kohta, siis soovitasin väljendit "Pätsi režiim" mitte kasutada. Autor oli nõus, et see ei ole hea väljend, ja parandas ära. Ise esitasin hiljem magistritöö, mille periodiseeringus oli kasutatud väljendit "fašistlik režiim". Nüüd ma leian, et see ka ei olnud hea, sest eesti keeles kirjutades on võõrsõnu parem vältida. Mõnes kohas ma neid vältisingi, näiteks olen natsionaalsotsialismi asemel kirjutanud rahvussotsialismist. Aga mulle tundus, et fašism on negatiivsem nähtus kui Pätsi vaikiv ajastu, mistõttu pidasin võimalikuks kasutada fašismi kohta koledamat sõna. Tegelikult lähtusin võõrkeelest tõlgitud raamatust, mis soovitas eristada liikumisi, režiime ja ideoloogiaid, aga see ei pidanud ainult fašismi ühes tähenduses režiimiks, vaid ka positiivsemaid nähtusi. Sõnaraamat lubab tõlkida inglise keelest sõna regime riigikorraks. Aga oma töö ei pea olema tõlge, seetõttu paneksin täna oma töös perioodi nimeks "fašistlik riik". Ideoloogia sõna on parem, aga samuti võõrsõna. Vähemalt ei sisalda ta võõrhäälikut ja on kergemini arusaadav. Aga kui eesti autorite puhul räägitakse ideoloogia asemel mõtteloost, siis võiks kirjutada ka "fašistlik mõte".

Ettur ähvardas lauset

Olin kolmandat aastat magistriõppes. Läksin maletaja Kõivu juurde ja küsisin, kas tema ei taha hakata minu uueks juhendajaks, ma pole praeguse juhendajaga rahul. Ma ei tahtnud vahetada magistritöö teemat, vaid juhendajat. Aga Kõiv ei tahtnud juhendajaks hakata, sest ma kirjutasin 20. sajandist, aga Kõiv tundis vanemat ajalugu, kui mängiti kuningagambiiti.

*
Kirjutasin, et ma ei ole Riigikogu otsusega Euroopa Liidu kohta rahul. Järgmisel päeval vaatasin, et Helena on pannud oma etturi minu lausest löömisulatusse. Algul tundus, et ta tahab minu lauset ära ajada, kuigi nii see siiski ei olnud. Helena oli kirjutanud: "The Helis like it and not." Paistis, et see tähendas, et ta ei ole nõus minu lause sisuga, aga talle meeldib selle vorm. Mind ei saanud nimetada grafomaaniks, sest iga minu lause oli sügavalt läbi mõeldud. Aga Helena oli hakanud kirjutama palju keeleliselt vigaseid ja tähenduseta lauseid, nii et tema oli küll grafomaan.

*
Külalised läksid meie poolt ära. Vaatasin aknast, et neil on väga suur auto. Läksin väiksesse kööki. Isa kõndis minu selja taga vannitoa poole. See mulle ei meeldinud, sest mul oli alles pidžaama seljas, millega ma ei tahtnud ennast näidata. Ühe maja ees sülitasin maapinnas olevasse auku. Pidin tegema mitu katset, enne kui ma sülje suust välja sain. Mõtlesin, et kui seal augus on sipelgapesa, siis sipelgatele minu sülg meeldib, sest see oli praegu suhkruga segatud. Aga seal elasid mingid muud putukad, kes sülitamise peale parves lendu tõusid. Maleklubis tulid noored mängijad mõttele, et me võime pärast kiire turniiri lõppu pikka turniiri ka mängima hakata. Hakkasimegi sellega kohe pihta. Mina esimeses voorus kaotasin, aga Klaus võitis Vorobjovi. Klaus mängis minuga võrreldes väga harva, aga sai järjekindlalt paremaid tulemusi. Leidsin, et mis teha, kui inimese IQ on 165. Voorud pidid hakkama toimuma samadel päevadel, mis olid tavalise turniiri päevad. Küsisin Kuuselt, kas me neil päevadel üldse välkturniire teeme. Kuusk vastas, et ei tee. Ütlesin, et aga see on pensionäride klubi, me peame pensionäridele ka mängimisvõimaluse andma. Soovitasin, et me viiks pika turniiri voorud läbi päevakeskuse asemel ülikooli klubis.

Mustikad

Hommik pääsukestega

Pääsukesed vilistavad akna taga. Taevas on neid paksult täis. Siis peaks neil ikka linnas toitu jätkuma. Hiljuti arutasime selle üle, et linnas on sääski vähem kui maal. Vend kirjutas kõigepealt, et sääsed lendavad suurema süsihappegaasi sisalduse suunas. Kui mina kirjutasin, et linnas on ju süsihappegaasi rohkem, siis vend vastas, et sääskedel on linnas ebameeldivam kuivema ja mürgisema õhu tõttu. Inimestel võib ka maal meeldivam olla, sest kuigi seal on sääski rohkem, on rohkem ka ruumi, vaikust, rohelust ja linnulaulu. Ema arvas, et ta nägi eile metsas rästikut. Ta polnud päris kindel, et see ei olnud nastik, aga lootis, et oli rästik, sest nastikuga kohtumine ei ole kangelastegu. Mina nägin rästikut ükskord Vägeval. Vaskussi nägin Hiiumaal, kui ta oli juba auto alla jäänud. Hiiumaal surnuaial hoiatati, et seal on rästikuid ka palju. Ei tea, kuidas nad täpselt saarele on levinud. Ülikooli saksa keele kodulugemises lugesin Saksamaal välja antud raamatut, kus minu tõlgitud lõigus mainiti Saaremaad, seoses sellega, et talvel lähevad suured loomad sinna üle jää. Aastal 1227 saksa vallutajad läksid vist ka üle jää. Peipsil toimunud Jäälahingu kohta kirjutati neljanda klassi õpikus, et see pani sakslaste ittatungi sajanditeks seisma. Võibolla Venemaale ei tungitud nii väga kui Eestisse ka sellepärast, et seal oli juba ristiusk olemas. Ordumeister Plettenberg tungis oma sõjaväega Venemaale, aga sõja eesmärk oli tegelikult Liivimaa kaitsmine. Liivimaad kaitses ka see, et mongoli-tatari ikke ajal oli Venemaa nõrgestatud. Ja mongolite enda jaoks jäi Eesti ala vallutamiseks ilmselt liiga kaugele. Pärast koos venelastega tatarlasi eestis sõdimas käis, aga mitte mongoleid. Vabadussõjas hiinlasi käis. Üks baltisakslane sai Mongoolia valitsejaks. Mul on selle kohta raamat, aga ma pole algusest palju kaugemale jõudnud. Kui kõiki uusi raamatuid, mis koju tulevad, läbi lugeda ei jõua, siis esimesed leheküljed võib kõigil loetud jõuda. Isa jõudis lühikese ajaga läbi töötada kõik "Tuna" aastakäigud ja nüüd jätkab "Kleiodega". Ta küsis, miks mul kõiki numbreid pole. Aga enne ülikooli astumist ma seda ei tellinud. Õde õppis juba enne mind ajaloo osakonnas, aga tema ei tellinud. Teda huvitas pealegi rohkem etnoloogia. Mind huvitavad kõik teadused, aga tuleb valida, mille jaoks aega leida. Kõik muusika mind ei huvita. Muusika puhul pääsevad nii meeldiv kui ka ebameeldiv kergemini mõjule kui raamatut lugedes. Eile joonistasin raamatu illustratsioone. Mitte avaldamiseks, vaid lugemise huvitavamaks tegemiseks. Joonistasin ka mälupilte, mille järgi tulid selgemad pildid kui kujutluspiltide järgi. Aga mälupilte joonistades võtsin ma ka pinda rohkem. Oli mõte ka täna unenägu joonistada, aga peaaegu midagi ei jäänud meelde.

Suur meri

Meri on suur ja laineid täis
mõte mere taga mul käis
ise ei ole ma käinud seal
kõndinud vastaskalda peal

Merel sõidavad suured laevad
lennukeid täis on kohal neil taevad
inglid lendavad lennuki kohal
vaatavad kes on heal ja kes pahal

Mere taga on teine rahvas
ta võib olla rohkemgi vahva
aga oma rahvas on oma
üksikisik on sellest üks koma

Meri rahvaid ühendab lahutab
meri nende vahel vaid vahutab
püütakse kahele poole kala
vaieldakse kus kelle ala

Mere tagant tulevad tuuled
võõrast keelt seal räägivad huuled
tuule ulg on võõrkeele tõlge
võõras keelgi jääda võib külge

*
President on pahane
sest rahvas läheb hukka
Pahandust ei taha me
kuid pahandus ei lakka

Rahval pole oskusi
et valitseda ennast
Elus kohtab raskusi
on puudus taevamannast

Presidendi otsusel
jääb võimule ta ise
Kuni tema matustel
saab järglaseks üks pisem

Näidend tutvustest

Ujusime kanalis. Liikvel oli koolera. Kes koolerasse haigestus, tõusis vees püsti ja vajus seejärel vee alla. Peale suremise oli võimalik ka pimedaks jääda. Meil õnnestus ring kanalile peale ujuda, ilma et me oleks haigestunud. Aga haigestuda võis veel neli aastat pärast nakkuse saamist. Kanali äärde saabus uut rahvast, mis tähendas, et koolera võis senisest rohkem liikvele pääseda. Panin endale kaldal liiva peale, kuigi liiva sees võis olla koolerapisikuid. Koju jõudes küsisin emalt, kas meie peres jäid kõik ellu. Ema vastas jah. Küsisin, kui vanad lapsed praegu on. Ema vastas, et üheksa-kümne aastased. Küsisin, kui kaua me siis ära olime. Ema vastas, et neli päeva. Ütlesin, et minule tundus, et kümme aastat.

*
Kirjutasin ühele tuttavale kirja, et varsti tuleb üks teatrietendus. Kirjutasin ajalehest maha, milline näitleja keda mängib. Et oma mõtteid ka oleks, siis kirjutasin paar võrdlust. Üks oli, et etenduses näidatakse nii vedru kui ka inimest nimega Vedru. Kirjutasin seda artiklit ajalehes avaldamiseks. See oli kiitev pöördumine etenduse tegijate poole. Märkasin, et paberi peal on rasvaplekk. Ma ei teadnud, kas kirjutada seetõttu kiri teisele paberile ümber või saata koos rasvaplekiga. Näitlejad saabusid minu tuppa ja hakkasid etendusega pihta. Peitsin oma pooleli oleva artikli ära. Kogu etendus oli sellest, et arutati, kus Oudekki ühe või teise oma tuttavaga kohtus. See oli ilmselt mõeldud minu provotseerimiseks, aga mind see teema enam ei huvitanud. Etendus oli nii kehv, et ei seletatud üldse, kes Oudekki ja tema tuttavad on, vaid nimetati ainult nimesid. Oudekki klassiõe kohta, kes oli Liisa klassiõde, öeldi, et ta elas Oudekkiga samas Tallinna linnaosas ja nad said sellepärast sõpradeks. Aga päris kindel see ei olevat, sest vahel inimesed kolivad. Lõin ühele näitlejale jalaga selga. Näitlejad jõudsid nüüd ise ka järeldusele, et see näidend on ebaõnnestunud. Nad otsustasid selle pooleli jätta ja läksid minema. Otsustasin, et kui näidend oli nii kehv, siis ma oma artiklit ära ei saadagi. Märkasin, et kuigi olin artikli ära peitnud, olin laua peale nähtavale unustanud Helina kirja. Sellest võisid näitlejad oma teooriatele kinnitust saada.

Ukraina poliitiline allakäik

Ukrainas suurendati vene keele õigusi. Üleeilses lehes kirjutati, et Ukrainas on nii ukraina kui ka vene keele kõnelejad ukrainameelsed. Aga ikkagi, kui nüüd võimule tulnud jõud on ukrainameelsed, miks nad peavad valimistulemusi võltsima, poliitilisi vastaseid vangi panema ja peksma? Kui ma õigesti mäletan, siis Huntingtoni raamatus ennustati juba küllaltki palju aastaid tagasi Ukraina jagunemist kaheks riigiks õigeusu ja katoliikluse piiri mööda. Kunagi oli uudistes juttu sellest, et Balti keti eeskujul korraldati Ukrainas inimkett Kiiev-Lvov, aga Ida-Ukrainasse see ei ulatunud. Kas praegune Ukraina juhtkond ei ole sama venemeelne kui Valgevenes Lukašenko, kes sooviks Venemaaga ühineda, kui tema saaks selle presidendiks?

Hiigelsuur ämblik

Läksin ülikooli raamatukokku. Lugemissaalis arutas midagi omavahel rühm üliõpilasi. Mina enam üliõpilane ei olnud. Võtsin riiulist Antiigileksikoni. Üks poiss küsis mult, kas ma sain selle, sest ta tahtis ise sama raamatut. Vastasin, et ma võtsin juhuslikult sama raamatu, aga mina eksamile ei lähe. Üks neist üliõpilastest oli Joanna, kes võttis samuti Antiigileksikoni ja hakkas selle järgi eksamiks õppima. Võibolla ta ilma minu eeskujuta poleks tulnud mõttele kogu leksikon läbi lugeda. Istusin temast järgmises lauas üle vahekäigu. Iga tunni aja tagant tõusin püsti ja tegin silmaharjutusi. Õhtul kodus rääkisin emale, et võtsin raamatukogus riiulist Antiigileksikoni ja üks sekund hiljem võttis sama raamatu Joanna. Ema ütles, et talle see jutt ei meeldi. Ta võis küsida, miks ma pidin Antiigileksikoni raamatukogus lugema, kui see on kodus ka olemas. Sellele sain vastata, et kodus ei oleks sellele mõttele tulnud. Öösel nägin unenägu Antiigileksikonist loetu teemal, aga Joannat unenäos ei olnud. Järgmisel päeval läksin jälle raamatukokku. Minuga sama laua taha istus üks võõras tüdruk, kes toetas lugemise ajal õla vastu minu põske. Varem ma olin istunud lugemissaali kõige tagumises vahes ja ei teadnud, et tüdrukud minu kõrvale istuksid, aga nüüd ma istusin saali keskel.

*
Laes oli hiigelsuur ämblik. Ma ei saanud ainult aru, et kui ta on ämblik, miks tal on kuus, mitte kaheksa jalga. Vend tahtis ämblikku toast välja ajada. Mina ütlesin, et ei ole vaja, ja läksin voodisse. Ma olin hiljuti ämblike kohta lugenud ja teada saanud, et kõik nad ei ole mürgised, mistõttu nüüd kartsin neid vähem. Aga kui ämblik oleks tulnud mulle teki alla naha peale, oleksin võibolla ikkagi karjuma hakanud. Üks vend juhtis tähelepanu, et nii suurel ämblikul ei ole toas piisavalt süia. Väike ämblik oleks toas kõhu täis saanud, aga hiigelsuurel oli parem olla õues. Kui teda välja ajama hakati, kukkus ta hunnikusse ja teeskles mõnda aega surnut. Varsti hakkas ta jalgu ühekaupa sirutama.

Teaduse tulevik

Eile lugesin ajalehest artiklit sellest, kuidas õpetada reaalaineid paremini. Neid soovitusi oleks võinu laiendada kõigile õppeainetele, sest kui soovitati rohkem seoseid luua, siis seda võib rakendada ka humanitaarteadustes. Artikli järgi koolis reaalaineid tuubitakse, aga ülikoolis õpetatakse huvitavamalt, sest seal valemeid tuletatakse. Võibolla seda tõesti põhikoolis väga ei õpetatud, aga ma õppisin sellest hoolimata meelest läinud valemeid oma peaga tuletama. Kui anti eksameid valida, eelistasin alati matemaatikaeksamit, sest arvasin, et seal saab kõik oma peaga välja mõelda ja ei pea midagi pähe õppima. Ülikooli füüsika sisseastumiseksamil anti kasutada valemilehed, et keegi ei saaks sisse mälu abil. Ma pole kindel, kas see oli kõige vajalikum samm, sest psühholoogid väidavad, et kõige paremini jääb meelde see, millest on aru saadud. Mul olid tol ajal füüsika valemid peas ja sain vast tänu sellele eksamil ikkagi ajalise eelise.

Ajaleheartiklis öeldi, et tulevik kuulub reaalteadustele ja sellepärast peaks rohkem neid õpitama. Tegelikult juba ainuüksi põhjendamaks väidet, et reaalteadused on tulevikus kõige tähtsamad, on vaja teisi teadusi. Samuti tegeleb küsimusega, kuidas paremini õppida, psühholoogia, mitte reaalteadused ise. Mäletan ka mõne aasta eest ilmunud psühholoogiaprofessori artiklit, kes arvas, et astuma peab hoopis tema teaduskonda, sest hoopis see on tulevikus tähtis. Mina ülikoolis lähemat ja kaugemat ajalugu õppinuna teeksin vahet ka erinevatel tulevikkudel ja küsiksin, kas peetakse silmas lähitulevikku või kauget.

Ajaleheartikli autor ei olnud rahul, et majandust õppida tahtjaid on oluliselt rohkem kui reaalteaduste huvilisi. Tegelikult kui lävendipõhist vastuvõttu enam ei ole, siis otsustab ju ülikool, mitu üliõpilast õppima pääseb. Vahe on selles, et suurema konkursi puhul saab valida andekamaid üliõpilasi. Aga kes oma võimeid tunneb, ei pea avaldust sinna andma, kus tal annet ei ole. Mina andsin ülikooli astudes avalduse esimese eelistusena ajalukku ja teisena füüsikasse. Füüsikasse nii väikse konkursi pärast kui ka arvamusest, et füüsikud võivad maailma päästmisega tegeleda. Aga nägin, et füüsikud olid õppima tulejate suhtes ise tõrjuvamad kui ajaloolased. See ilmnes nii avalduse kirjutamisel kui ka eksami eelses konsultatsioonis. Füüsika eksami konsultatsioonis soovitati nendel ära kaduda, kellel on esimene eelistus majandus. Minu meelest kui füüsika eksam edukamalt läheb, võibki füüsika sobivam aine olla. Aga ilmselt õppejõul oli palju kogemusi ka üliõpilastega, kes seal teaduskonnas õppimisega hakkama ei saanud. Ajaloolased ühtegi sisseastujat ära saata ei püüdnud, vaid ütlesid esimese septembri aktusel, et sisse said parimatest parimad. Klassivendadest füüsikud küsivad küll alati, et miks ma füüsikat õppima ei läinud, aga nemad poleks mind õpetada saanud.

Riitus keldris

Rääkisin Venemaa naisvälisministriga, kes oli käpuli ühe teise ministri kõrval. Algul rääkisin vene keeles, aga siis ütlesin eesti keeles, et räägime eesti keeles. Kui minister rääkima ei hakanud, siis ütlesin, et või inglise keeles. Aga seda ütlesin samuti eesti keeles, nii et kui minister inglise keelt oskas, aga eesti keelt mitte, siis ta ei saanud aru. Mõtlesin öelda vene keeles, et võime saksa keeles ka rääkida. Pille ütles, et kui ma ministriga nii räägin, siis ta läheb lihtsalt ära. Vastasin, et minister ju ei läinud ära. Pille ütles, et alguses läks, aga siis tuli tagasi. Saabusid Venemaa välismaal elava opositsiooni esindajad. Kui võimu esindajad olid tavalise suurusega inimesed, siis opositsioon koosnes hiiglastest. Nendega rääkisin vene keeles. Nad pakkusid meile ameteid. Mina polnud mulle pakutud ametist huvitatud. Üks opositsioonitegelane ütles, et siin on koos maailma tähtsaimad isikud ja kõik nad tunnevad mind. Siin on kõik Hiina keisrid. Rääkisin, et kõige tugevam turniir, millel ma olen osalenud, toimus Paides. Seal oli kohal kaks maailmameistrit, seejuures veel valitsevat maailmameistrit, ja lisaks üks suurmeister. Kui ma mõnda sõna vene keeles ei teadnud, ütlesin selle inglise keeles.

*
Mõtlesin, kuidas Venemaad päästa. Leidsin, et opositsioon peab kirjutama pühakirja. Venemaal on endiselt kommunistid võimul, sest Lenin kirjutas pühakirja, aga opositsioonil pühakiri puudub.

*
Sõitsime bussiga. Taevas lendas midagi kosmoseraketi sarnast ja üks väike lennuk justkui ründas seda, tiirutades suurema sõiduki ümber. Seletati, et see väike on luurelennuk. See ei tunne ennast hästi inimeste lähedal, kes võivad ootamatult reageerida, küll aga masinate. Näidati andmeid, mis väike lennuk suure kohta oli kogunud. Ta oli kindlaks teinud kõigi suures lennukis viibijate rahvused. Seal viibis ka üks eestlane. Luurelennuk oli saanud ühelt reisijalt ühe spordivõistluse tulemused, aga need ei kuulunud säilitamisele. Räägiti, et Jaapani luurelennukid jõudsid ühe hetkega sellisele tasemele, aga Ameerika omad ei ole veel jõudnud. Oli oodata, et Jaapani luurelennuk hakkab tiirlema ka Ameerika presidendi lennuki ümber. Vaatasime ühes majas filmi. Meenutasin, et ühe korra koju tulles leidsin Peebu ja Reeli minu pabereid lugemas. Ma ei teinud sellest skandaali, sest ma natuke tahtsingi, et minu asju loetaks, aga ei tahtnud neid kellelegi näidata. Filmi peategelane oli mees, kelles naine oli pettunud ja oli võtnud endale lisamehe. Kahel korral, kui peategelane läks teise tuppa, kõlas naise häälega signaal, et laisk inimene ei viitsi joosta. Peategelane oli üsna paks, aga ma mäletasin, nagu oleks sama näitleja varem mänginud ka kiiremaid tegelasi. Teatati, et kedagi nähti küünlaga keldrisse minema. Seejärel näidati, et keldris toimus mingi riitus, kus peategelasel oli kolm küünalt suus ja võõral majja tulnud naisel üks viltune. Ennustasin, et nüüd läheb maja põlema. Peategelane ja võõras naine kummardasid laua kohale, nii et naise suus olnud küünal süütaski seina. Naine ütles oih. Henn ütles, et ta ennustas kohe, et maja läheb põlema. Vaidlesin vastu, et seda ütlesin mina. Henn ütles, et tema ütles. Andsin järele, et võibolla ta ütles, aga ma ei kuulnud. Mõtlesin, et see on juba teine kord, kui Henn hakkab minu sõnu enda omadeks pidama. Võibolla ta oli mõelnud ja hakkas mõtlemist ütlemiseks pidama. Filmis põles peategelane ära. Üks vend põhjendas, et peategelane ei osanud asju tähtsuse järjekorda panna ja ei põgenenud. Mõtlesin, et kui ta oleks hüpanud põgenemiseks Emajõkke, oleks ta arvatavasti vastu veepinda lõhki läinud. Või on teada, et kaarsilla juures on põhjas kivid, mille vastu inimesed on ennast surnuks hüpanud. Pääsemiseks oleks vist tulnud kiiresti läbi tule joosta. Film oli läbi ja lahkusime majast. Lõin jalaga ühte kivi. See lendas kaugel ees kõndijate rea vahelt läbi. Nii kaugele ma polnud tahtnud teda lüia. Äärepealt oleksin ühele kõndijale pihta löönud. Kahetsesin oma tegu ja hoidsin tükk aega kahe käega pead kinni. Mõtlesin, et kuigi ma ise lõin kivi, keelan ma Joosepit, kui tema peaks tahtma sama teha.

Eesti rahaabi Ameerikale

Need, kelle arvates Eesti peabki endast rikkamatele Euroopa Liidu riikidele raha andma, kasutavad argumenti, et see aitab tagada stabiilsust ja stabiilsus on Eesti huvides. Aga maailmamajandus on tervik. Kuigi suurem osa riike ei kasuta eurot, sõltub ülemaailmse majanduskriisi puhkemine või ära jäämine ka Euroopa Liidust väljapoole jäävatest riikidest. Võibolla tuleks neile samuti raha jagada? Humaansus kutsuks esimeses järjekorras abistama Aafrika riike, kus ollakse näljasurma piiril. Aga need riigid maailmamajanduse stabiilsust nii palju ei mõjuta, sest nende majanduse maht on väike. Võibolla sealt võib hakata tulema põgenikke, aga seni pole Eestis kunagi palju neegreid olnud. Seni kõige suuremad majanduskriisid on saanud alguse Ameerika Ühendriikidest kui kõige suurema majandusega riigist. Võibolla peaks Eesti siis rahaliselt abistama eelkõige Ameerikat, mis oleks kõige kindlam stabiilsuse tagatis?

Doktoriõppe kolmas aasta

Magasin öösel vähe. Magamise asemel vaatasin Kaunase puiestee vana hoovi juures ringi. Seal oli kaks inimest valvel. Ringi hakkasid kõndima hiigelsuured loomad. Neid oli erinevatest liikidest. Seal kõndisid kahe korruse kõrgune siga ja veel kõrgemaid loomi. Vaenlased märatsesid. Hakkasin sealt uue korteri suunas põgenedes ise ka teel asju lõhkuma, et arvataks, et see on vaenlaste tehtud. Mulle jõudsid järele Marek ja Jaanika, kes ei olnud enam päris hiiglased, vaid natuke väiksemad. Uuele korterile lähemale jõudes loobusin lõhkumisest, et arvataks, et seal kandis on liikunud ainult korralikud inimesed, kelle hulka mina kuulusin. Seal ei olnud keegi teine lõhkunud, ja kui minu tee oleks tähistatud lõhutud asjadega, oleks mulle nendest rada mööda järele tuldud. Jõudsin suure majani, kust läbi minnes tuli alati mõelda, et läheks õigeid koridore mööda, kus ei kummita. Aga majja sisse minnes tundus, et aeg on edasi läinud ja enam ei kummita kuskil. Klassikaaslased olid vanemaks saanud ja istusid rahulikult klassiruumis.

*
Me pidime Kaunase puiesteele tagasi kolima. Aga seekord esimesele korrusele. Ma ei teadnud, kas see mulle meeldiks, sest ma polnud esimesel korrusel varem elanud. Linnas võis nii madalal liiga palju müra olla ja võidi aknad sisse lüia. Akent ei tohtinud lahti hoida, et vargad sisse ei tuleks. Trepikojast leidsime mingit pulbrit. Kahtlustasin, et see on lõhkeaine. Selle toomisega seotud poiss tunnistas vabatahtlikult üles, et see on tõesti lõhkeaine. See oli mingi glütseriin. Kõige hullem lõhkeaine oli minu teada nitroglütseriin ja muud glütseriinid olid ilmselt ka lõhkeained. Poissi oli kuritegevus ära tüüdanud. Ta tulistas oma revolvrist kõik kuus lasku lakke. Aga kuna need võisid läbi lae keldrist korterisse tungida, siis ta tulistas hoopis põrandasse. Poiss oli meelemuutusest hoolimata tugev, rõõmus ja enesekindel. Üks vana naine, kes oli sama kuritegeliku organisatsiooni liige, tuli vaatama, miks plahvatust veel ei toimu. Ta tahtis tuua majja uue lõhkeaine.

*
Ma ei olnud doktoriõpet ikka veel lõpetanud. Mul oli mitu eksamit tegemata. Probleem oli selles, et doktoriõppes käis loengutes vähem inimesi, nii et oli vähem võimalusi kelleltki konspekti laenata, kui mõnest loengust oli puudutud. Mõtlesin, et võibolla peaks tegema nagu bakalaureuseõppes, kus ma riskisin, läksin eksamile kohale ja tegin selle iga kord edukalt. Täna läksin loengusse. Loengut pidas Berendsen. Ta ütles neli korda: "Simo on kohal," ja märkis mind neljas viimases loengus kohalolijaks, kuigi ma eelmistes polnud käinud. Võibolla ta märkis mind kohalolijaks siiski teistesse tänastesse loengutesse, kus ma olin käinud, mitte enda omadesse. Kirjutasin kõik jutu üles. Tagumistes pinkides istujad seda ei teinud. Mõtlesin, et need, kes asju üles ei kirjuta, on tegelikult andekamad, sest nad saavad muidu ka eksami tehtud, aga kui nad kirjutaks, siis saaks veel paremini. Kui osa asjugi konspekti kirja panna, tulevad neid lugedes teised ka paremini meelde. Pärast loengut rääkisin ühele üliõpilasele, kuidas Berendsen mind nelja loengusse kohalolijaks märkis. Rääkisin, et ta oli minu vanaisast ka väga heal arvamusel. Tahtsin veel rääkida, et ühes bakalaureuseõppe seminaris ütles Berendsen ühe asja kohta, et seda tean kindlasti mina, kuigi mina ei olnud valmistunud. Aga katkestasin jutu, sest välisuksest hakkasid sisenema viimase liinibussi pealt tulijad ja võis oodata, et nende hulgas on ka Berendsen.

*
Vaatasin ühte enda vihikut. Seal oli fotosid. Küsisin, kuidas fotod vihikusse said. Siis tuli meelde, et meil oli üks aparaat, millega fotosid paberile söövitada sai. Kõik fotod olid huvitavamates värvides kui neil olevad asjad enne pildistamist. Mõtlesin, et ma olen juba kolmandat aastat doktoriõppes, aga ei ole veel doktoritööd kirjutama hakanud. Mul ei jää selle jaoks aega, sest ma teen tööd, mängin malet ja teen veel ühte kolmandat asja. Õppimise kõrvalt on aega ainult natuke tööd teha, aga malemängust tuleb niikauaks loobuda, kuni doktoritöö valmis on. Rohkem ma maleturniiridele ei lähe. Aga ma lubasin oma blogi lugejatele, et kirjutan malest see aasta iga nädal. Peaksin alustama kirjutusmasinaga doktoritöö kirjutamist. Või kõigepealt kirjutan pastakaga mustandi. Võtan kaustiku, kuhu ma olen igale leheküljele kirjutanud ühel erineval teemal mõtteid, ja hakkan sinna kirjutama mõtteid doktoritöö kohta. Midagi võiks kohe selle jaoks lugeda ka. Loen alustuseks võrgust mõnda vana ajalehte. Ma ei olnud veel välja mõelnud doktoritöö teemat. Olin ainult lasknud kinnitada, et seekord kirjutan kitsamast perioodist kui magistritöös. Siis olin kirjutanud 1920. ja 1930. aastatest, nüüd pidin kirjutama ainult 1930. aastatest. Mõtlesin kirjutada kaustikusse küsimuse, kas doktoritöö teema võiks olla "Kas fašism saavutas 1930. aastel edu ja kuidas see ajalehtedes väljendus?" Aga ma ei kirjutaks täpselt sama, mis magistritöös. Ma ei kirjutaks enam ainult Itaaliast, vaid lailivalguvamalt. Mitte ainult sellest, kas fašistid tulid võimule, vaid ka, kas fašism tungis inimeste hinge. Selleks tooksin võrdlusi ka Teise maailmasõja järgsest ajast. Ma oskan pealkirja kirjanduslikumalt sõnastada, seetõttu ma ei pane pealkirjaks uurimisküsimust, vaid "Fašismi edu 1930. aastatel". Uurimisküsimuse toon ära sissejuhatuses. Vist ärkasin, sest hakkasin kuulma oma hingamist, aga ma ei teinud veel silmi lahti. Mulle tuli meelde, et ma ei ole veel doktorantuuri astunud. Ja magistritööd ma ka kirjutama ei pea, sest magistriõpe on mul lõpetatud.

Kreeka rahaasjad enne ja nüüd

Kreeka kohta kirjutati 19. sajandil sama mis praegu. Kui seal asjad rohkem kui saja aastaga muutunud ei ole, siis on väga kahtlane, et Eesti sekkumine seda lühikese ajaga teha saaks. "Olevik" kirjutas:


Greekamaa.
- Rahahäda ei ole mitte kõige vähem häda, mis Europal kaelas on. Portugalia on pankroti ligidal. Hispania toimendab laenusid laenude järele, Austria võitleb rahapuudusega ja nüüd on veel Australia pankade pankrott, mis pea üks milliarde kahju toob, suurel osal veelgi emakesel Europal kanda. Kõige kibedam häda on aga praegu rahavaesel Greekamaal, kus tubli riigimees Trikupis kõige ministritega sellepärast pidi ametist ära astuma. Greekamaa ei jõudnud oma suurte võlgade intressisid enam maksta ja pidi uue laenu tegema. Kui kellegi teise maa rahamehed oma raha vaesele mehele ei julgenud laenata, tegi Trikupis Londonis katset. Sääl leiti nii palju vastutulemist, et üks rahamees Greekamaale saadeti, asja läbi katsuma ja kaupa tegema. Kui see Greeka rahaasjandust oli ligemalt tundma õppinud, lubas ta siis Londonist raha nõutada, kui võlaandjad Greeka rahaasjandust võivad üle valvata. Ehk see tingimine küll alandav on, kauples Trikupis häda sees ometi edasi ja viis asja kuninga ette, kes teadagi selle vastu oli. Kui see tingimine avalikuks sai, käis nii kõrge pahanduse laine üle Greekamaa, et ministrid kõik endid lahti võtsivad. Kuningas laskis nüüd ühe vanakese uued ministrid enesele kinnituseks ette panna. Need on nii väga nelja tuule poolt kokku korjatud, et nende poolt rahahäda vähendust Greekamaal loota ei ole.

("Olevik". 10. mai 1893.)

Maakera massi taastamine

Kõndisin Toomemäel. Ma ei leidnud läbipääsu. Tegin käega torkeliigutusi. Välja ilmus üks mees, kes küsis, kuidas ma ennast niimoodi vahele jäädes tundma pean. Temaga liitus teine mees. Ütlesin, et neil ei ole õigust mulle selliseid küsimusi esitada. Ma olen koos isaga alati üle Toomemäe kõndinud ja pean nüüd ka läbi pääsema. Selle peale mehed taganesid. Agressiivseks olid nad muutunud siis, kui ma hakkasin kõhklema, aga kui ma enesekindluse tagasi sain, ei jäänud neil muud üle kui taganeda.

*
Ühel inimesel oli süütunne. Seda kasutas ära üks targem inimene, kes andis talle uurimisteemaks ühe kirikuajaloolise süü küsimuse, et uurija oma elust inspiratsiooni saades kirjutab sel teemal parema uurimuse. Väga andekas inimene kannatas ühtlasi vaimse haiguse käes.

*
Maakera küljest oli suur tükk eraldunud, mistõttu maakera ei olnud enam lõuna poolt ümmargune. Seetõttu võis tema pöörlemistelg nihkuma hakata, mille tagajärjel võis Eesti kliima muutuda. Räägiti, et stabiilse kliima tagamiseks tuleb maakerale kosmosest lisamassi hankida. Ma ei teadnud, kas nad tahavad seda võtta Kuu küljest. Sel juhul oleks läinud täide ufode ennustus, kes näitasid ühele inimesele ette Tšernobõli plahvatust ja ka seda, kuidas plahvatab Kuu. Teine võimalus oli, et hakatakse maailmaruumist vesinikku imema. Seda oleks ufod võinud võtta oma valdustesse tungimisena. Olime duširuumis. Ma ootasin lahtiriietumisega, sest poistega samas duširuumis oli ka paar tüdrukut ja ma ei tahtnud seda nende nähes teha. Panin selga väga vähe riideid ja läksin ülemisele korrusele suurde peolauda. Istusin laua otsa, et riiete puudumine vähem välja paistaks. Duširuumist peoruumi kõndides ma ei olnud riiete puudumisele tähelepanu pööranud, aga nüüd tundsin ennast sellepärast halvasti. Teised olid kõik korralikult riides. Mõtlesin, et läheks duširuumi tagasi ja paneks riideid juurde. Aga siis ma oleks pidanud püsti tõusma ja riiete puudumist oleks paremini nähtud. Minu paremal käel laua küljel istus üks tüdruk ja vasakule käele istus üks turske mees, kes midagi rääkima hakkas. Ütlesin kohe, et ma ei saa hääldusest aru. Mees ütles, et talle minu riietus ei meeldi. Tema vastas istuv tüdruk oli mõistlik ja ei pidanud riietuse küsimust tähtsaks. Tüdruk ütles, et ilmad on nii palavad, et ta oli kodus samasuguste riietega nagu mina praegu. Mõtlesin, et kui küsitakse, miks mul sellised riided on, siis vastan, et ma ei tahtnud koos tüdrukutega duširuumis olla ja sealt rutem välja pääsemiseks jätsin riide panemise pooleli.

*
Olime kirjutanud järjest kaks proovikirjandit. Nüüd saime teise tagasi. Esimese olin saanud kahe, aga nüüd paistis paremini läinud olevat. Õpetaja tuli minu juurde ja küsis, kas mul on küsimusi. Ta oli nähtavasti lugenud, mida ma blogis pärast esimest proovikirjandit kirjutasin. Vastasin, et ma ei ole veel kirjandit läbi lugenud. Kirjandi peale oli kirjutatud kolm numbrit - 2, 4 ja 5. Ma ei teadnud, milline neist on hinne. Nähtavasti oli 2 vigade arv, 5 hinne sisu eest ja 4 keele eest.

*
Ujusin üle veekogu ja tagasi. Kui ma tagasi ujusin, tulid vee äärde parajasti Ann ja Ago. Koolis mulle polnud isegi ujumist selgeks õpetatud, olin hiljem ise õppinud. Olin mõelnud, et ma olen tark inimene ja pean oskama kõik asjad selgeks õppida. Pilt hakkas seina pealt alla kukkuma. President ennustas, et kui ta kukub, siis järgneb midagi halba. Eelmine kord oli tema samasugune hoiatus täide läinud. President oli vist selgeltnägija, kes teadis kogu tulevikku ette. Hoidsin pilti kinni, et ta ei kukuks. Ta oli olnud kinnitatud väga paljude naeltega, aga nüüd olid naelaaugud liiga suureks kulunud. Hakkasin sisse lööma uusi naelu. Tuli vältida, et ei lööks neid vanadesse aukudesse. Ma ei saanud aru, miks seda tööd pean tegema just mina, kui minul oli tähtsamatki teha.

*
Ütlesin, et Hispaania vaatab, kas tema sõjavägi saab tungida kõigepealt Püreneedesse ja seejärel Prantsusmaale. Panin palli voodi peal veerema ja ta veereski läbi Püreneede põrandal asuva Prantsusmaani. Ainult et ta tegi seda väga nõrga hooga.

Kaks päeva lapsehoidmist

Ütlesin Tõnisele, et ma sõitsin trenažööriga kaks kilomeetrit ja aeg tuli viis ja pool minutit. Tõnis vastas: "Meetreid ei ole olemas."

Näitasin Tõnisele vana fotot ja ütlesin, et sellel oleme mina ja Pille väiksena. Tõnis küsis: "Kas nad räägivad lolli juttu?" Pärast näitasin sama fotot Tõnule ja ütlesin, mida Tõnis oli küsinud. Tõnu küsis, kas väiksed räägivad lolli juttu. Tõnis noogutas.

Taga lohisevad suusad

Kirjutasin, et mulle tuleb kuuest feisbuki grupist väga palju lugemist. Selle peale kirjutas keegi, et ärge arvake, et teie pärast kirjutatakse. Tahtsin vastata, et ma ei arvagi, aga lugeda saan ma ikkagi. Vastamiseks hakkasin kõndima mööda teed, et iga sammuga üks täht sisestada. Ma ei teadnud, kas ma pean sõnavahed ka jätma või mitte. Aga ma ei saanudki lauset sisestatud, sest mööda kitsast rada tuli vastu inimesi, kes minu selja taha jõudes oma jalgadega minu sisestatud tähed kustutasid. Varem olin ma kuidagi kirjutada saanud, aga ma ei mäletanud täpselt, kuidas. Seda oli kõige lihtsam teha vist subtiitritega, mille jaoks tuli lihtsalt kätega õhku tähti kirjutada. Suusatasin kanali ääres. Ma olin võimeline kiiresti suusatama, aga ma ei saanud suurt hoogu sisse, sest kogu aeg tuli jalakäijaid vastu. Seda rada, mida mööda ma sõitsin, kasutati rohkem jalakäijate rajana. Kanali pool oli teine rada, mida mööda liikusid rohkem suusatajad, aga seal polnud ka parem, sest neile pidi samuti teed andma. Minuga hakkas rääkima üks poiss, kes minuga samas suunas sõitis. Ta tutvustas ennast, et ta on Egon, lisades ka perekonnanime. Tegemist oli vist vana naabriga, aga ma ei tundnud teda enam hästi ära ja perekonnanime ei teadnud. Mul olid vanad Vene-aegsed Visu suusad. Kui sõitmise lõpetasin, küsis Egon, kas ma saan suusad ise klambritega kokku panna. Vastasin, et saan küll. Vanasti ma polnud saanud, aga nüüd olid käed tugevamad. Mul tuli teha siiski oodatust keerulisem liigutus. Koju minema hakates märkasin, et minu suuskade taga ripneb veel üks paar suuski. Need olid Pärnu suusad, millest üks oli katki. Võibolla olin mõnelt teiselt suusatajalt kogemata suusad ära võtnud. Või olin need juba enne kodust kaasa võtnud ja nüüd ära lõhkunud.

*
Rääkisin Klausile, et kuigi minu suusa taga ripnes mulle märkamatult teine suusk, õnnestus mul sellest hoolimata kiiresti sõita. Klaus vastas, et temaga juhtus ühtedel suusavõistlustel sama moodi. Ta sõitis kiiresti just sellepärast, et teine suusk taga oli. Algul ta ei saanud põhjusest aru ja muutus teiste osavõtjate suhtes üleolevaks. Need suusad, mis minu omade taga olid lohisenud ja millest ma ühe olin ära lõhkunud, olid Klausi omad. Klaus ütles, et nende parandamine on vaevanõudev. Vastasin, et mina arvasin, et neid ei saagi enam parandada. Istusin arvuti taga. Lugesin, et keegi kirjutas, et kõige paremad parteiprogrammid on esitanud Runnel ja üks teine inimene. Mõtlesin kommenteerida, et on kolm võimalust, keda Runneli all mõeldakse - isa, kes on kõige tuntum; mind, sest ma koostan programme; või Klausi, kes on kuulunud parteisse. Kirjutaja kuulus ise ka ühte parteisse. Partei nime järgi võis ta olla R. Sõlg. Aga partei nimi polnud täpselt sama. Äkki tekkis mingi häire ja mind visati postkastist välja. Käivitus video, kus kolm meest ähvardava häälega rääkisid. Ütlesin, et selle viiruse sain vist sellest, et vaatasin eile muusikavideot. Isa läks läbi toa ja jäi ekraanile vaatama. Videost lahti saamiseks panin arvuti nupust kinni. Isa küsis, miks ma sellist jama vaatan. Vastasin, et ma ei vaata seda, vaid see on viirus. Trepikojast tungisid korterisse lärmavad venelased, kes mitut inimest lõid. Eriti sai kannatada Tõnu. Särgava põgenes esikust tuppa. Ta seletas sissetungi sellega, et Venemaa kaotas hoki finaalis Kanadale. Läksin ja talutasin kõige suurema kakleja trepist alla. Hoidsin teda hästi kõvasti kinni. Viisin ta tema auto juurde. Hakkasin kartma, et ta laseb ennast auto juurde talutada selleks, et mind autosse toppida. Aga ta sõitis üksi ära. Ütlesin, et neil tuli mõistus pähe, aga liiga hilja. Tõnu vastas, et hilja jah. Läksime trepist üles. Ühel korrusel istusid venelased ümber laua. Klaus soovitas nende hulgast ka kõige suurem süüdlane välja selgitada. Vastasin, et aitab juba. Tõnu ütles, et tal pole parem hakanud.

Riigikohtu otsus

Feisbuki küsimuste ja vastuste grupis esitati küsimus riigikohtu otsuse ja selle tagajärgede kohta, millele andsin järgmise vastuse:

Eesti Euroopa Liiduga liitumisel oli üks põhiargumente, et Eesti saab raha Liidult rohkem kui vastu annab. Mõnede skeptikute arvutused näitasid juba siis, et asi on vastupidi. Võibolla need arvutused tol ajal ei olnud õiged, aga nüüd on aeg uuesti arvutada. Tundub igaljuhul sedamoodi, et väiksem ja vaesem riik hakkab suuremaid ja rikkamaid üleval pidama. Lisandub asja juriidiline külg. Kui põhiseadus ei võimalda otsust vastu võtta, aga seda soovitakse, tuleks teha asju õiges järjekorras ja alustada ettepanekust seaduse muutmiseks. Riigikohus tunnistas oma otsuses, et Eesti suveräänsus väheneb. See puudutab otseselt põhiseaduse esimest paragrahvi, kus nimetatud iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatus ja võõrandamatus tähendab sama ka suveräänsuse kohta. Riigikohus tunnistas, et põhiseaduse täiendamise seadus ei luba suveräänsust piiramatult delegeerida, sest see lubab Euroopa Liitu kuuluda ainult põhiseaduse aluspõhimõtetest lähtuvalt. Sellega läheb otsus endaga vastuollu, sest esimene paragrahv on kindlasti aluspõhimõtet sõnastav.

Kooris rääkimine

Kõndisin koos emaga koolimajas, kus ma polnud ammu viibinud. Ema ütles, et tal ei ole kooli tiivatreppide süsteem selge, sest need on kõverad. Vastasin, et inimesed on palju kõveramaid asju selgeks saanud. Sõitsin trepist alla. Ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtutakse. Seda võidi eriti rängaks süüteoks pidada, kui täiskasvanu kulutab trepiastmeid. Mind õpetati, et iga söömise järel tuleb kümme kuni viisteist minutit hambaid loputada. Vastasin, et siis kuluks selle peale terve elu, aga elus on vaja muid asju teha. Ma loputan hambaid küll, aga mitte nii pikalt. Lamasin voodis teki all. Voodi kõrval istus ühe heategevusorganisatsiooni esindaja, kes andis mulle soovitusi. Lõpuks ta küsis, mida arvata sellest, kui naine on samas voodis. Hetk varem oli ta ise minu voodisse roninud. Vastasin, et see on väga keeruline küsimus. Istusin ühes lauas, kus üks mees rääkis emotsionaalse häälega kuskilt kuuldud naljalugu. Ta rääkis, et ühe teise mehe kipskuju ei sobi panna ühe imeilusa pronksbüsti kõrvale, selle kipskuju lööme me puruks. Selgitati, et seda nalja tehakse nii, et küsitakse kelleltki tema nime ja pärast räägitakse kuskil seda lugu teada saadud nimega. Sain teada, et minuga heategija pähe rääkinud inimene on hiljem seda lugu minu nimega rääkinud.

*
Vend tahtis midagi vaadata. Ütlesin, et ma võin talle näidata, mida vaadata. Andsin talle oma vanade kooliasjade virnast ühe päeviku. Vend vaatas ja ütles, et kõik hinded on neljad. Selgitasin, et see on sellepärast nii, et ma teadsin kõike, aga õpetajatele nägu ei meeldinud. Ajalooõpetaja oli kirjutanud ühe tunni taha õppida antava lahtrisse minu hinneteseisu: 4, 4, 4, !, ?. Hakkasin minema arsti juurde. Aga poolel teel tuli mulle meelde, et ma ei võtnud midagi kaasa, sealhulgas ka mitte isikutunnistust. Niiviisi poleks arvatavasti registratuurist kaugemale lastud, kui poleks just mitteametlikult arstiga rääkida saanud. Seetõttu pöörasin ringi ja läksin koju tagasi. Kodus ütles isa ühte bussi mööda sõitmas nähes, et ma jäin mõne aasta eest invaliidiks. Vaidlesin vastu, et ma ei ole invaliid. Võtsin kaustiku ja hakkasin sinna ühe trepikoja ees tänaseid unenägusid üles kirjutama. Mulle tuli meelde, et see on vist Oudekki trepikoda. Ma ei tahtnud, et arvataks, et ma seal sellepärast seisan. Seetõttu otsustasin minna kaugemale. Mõtlesin, et läheks majanurgale. Kui üks lehekülg oli täis kirjutatud, siis tegin pausi ja puhkasin. Kirjutada oli veel palju. Täna olid olnud nii pikad unenäod, et võis oodata, et kirjutamisele läheb mitu tundi.

*
Läksime ühte majja. Koridoris tuli meile vastu mees, kellel oli käes raamat pealkirjaga "Eesti hävitamine". See tundus väga kahtlane. Selle raamatu oli ta kirjutanud arvatavasti ise oma tegude põhjal. Kui ühte tuppa sisse vaatasime, siis nägime, et ta oligi seal tapnud palju inimesi ja seinad ja toa sisustuse verega kokku määrinud. Teise toa uksel oli silt, et see ruum on pühendatud ühele tuntud inimesele. See tuba oli üleni selle inimese tapmise teemal sisustatud. Põgenesime majast akna kaudu, et mitte mehega koridoris uuesti kohtuda, ja jooksime üle rohu. Koridoris kohatud mees jälitas meid automaat käes. Hakkasin kahtlema, kas tal on ikka automaat, sest nähtud tubades oli ta tapnud kõik külmrelvadega.

*
Rauna võrgulehel oli lingitud ka minu leheküljele. Aga seal oli kirjas hoiatus, et kui mõni link kustub, siis kustub ka lehekülg. Minu leheküljele linki kustutatud ei olnud, aga ei teadnud, millal see juhtuda võib. Üks inimene kritiseeris mind, et ma olen pilti tehes kasutanud ainult puhtaid värve. Asja parandamiseks hakkasin ma ekraanil uue kaardi jaoks värve segama. Tahtsin sinna panna kahte tooni pruuni. Hakkasin ühe pruuni seest üleliigseid toone välja koorima. Küsisin, kas seda mõne lihtsama liigutusega ei saa teha. Vend vastas, mis linna nimega ta õiget pruuni nimetas. Selgus, et kõik värvitoonid seostusid mõne linna nimega, mille juures kaardil see olemas oli ja kust seda võtta sai. Olin ülikooli loengus. Loengu lõpp lähenes. Õppejõud ütles, et ta keerab ukse lukku, et järgmist loengut ootav J. Lomp sisse ei tuleks. Ma kirjutasin õppejõu juttu üles vaheldumisi kahele kõrvuti kaustikuleheküljele. Ka samal leheküljel kirjutasin mõne rea kõrgemale ja mõne madalamale. Ei teadnud, kas ma pärast oskan neid õiges järjekorras lugeda. Õppejõud hakkas ütlema ühte ütlust. Ta jättis selle pooleli ja nõudis, et kõik ütleks seda kooris. Ütlesin omaette, et ma pole kunagi kooris rääkinud, mina kooris rääkima ei hakka. Mõtlesin, et kui kõik korraga konspekteerivad, võibolla see on kooris kirjutamine. Õppejõud arvas, et võibolla kõik ei tunne seda ütlust. Ta tahtis, et enne kooris ütlemist ütleks üks õpilane selle teistele ette. See ütleski, et
viksid on lapsed, kes koolis käivad,
kuid elus kõik laisana näivad.
Aga ta lisas sellele juurde veel kaks rida, nagu algkoolis oli õpitud. Neid kahte täiendavat rida õppejõud ei tundnud. Ta ei olnud rahul ja ütles oot-oot.

Linnavaatega postkaart

Läksime kooriga kooli saali lavale esinema. Mina laulda ei osanud, seetõttu ma seda teha ei kavatsenud, vaid niisama koos kooriga laval seista. Et ma olin teiste selja taga ja ei paistnud välja, siis kasutasin võimalust ja läksin vahepeal koos Lauri N-ga lava taga olevast trepist üles. Lauri vaatas ülemise ruumi uksest sisse ka ja leidis sealt laiba. Kui ta sellest õpetajatele rääkis, ei tahtnud need hästi uskuda ja ei läinud vaatama. Lauri pidi ise leiutama meetodi, kuidas laip alla tuua, et selle olemasolu tõestada. Pärast esinemist läksime duširuumi. Kristjan G. oli arst ja kinkis mulle jalgratta.

*
Oli füüsika tund. Õpetaja rääkis tahvli ees Nietzschest. Otsisin kotist kaustikut, kuhu õpetaja jutt üles kirjutada. Aga kõik kaustikud olid juba täis. Mõtlesin, et ongi hea, kui ei pea kirjutama, siis saab tähelepanelikumalt kuulamisele keskenduda. Mõtlesin, et kui ma olen kirjutanud erinevates tundides sama ainet erinevatesse kaustikutesse, siis ei tule eksamiks õppides meelde, et tuleb lugeda erinevatest. Üks õpilane küsis õpetajalt, kas tema jutt on teadusega seotud.

*
Olin teinud ühest guugli kaardil olevast fotost postkaardi ja saatnud selle Helinale. Nüüd tegin järgmisest, et see ka saata. Näitasin bussis seda postkaarti Klausile. Mõtlesin, et Klaus võis aru saada, et ma tegin selle postkaardi Helinale saatmiseks. Sellel postkaardil oli ühe Itaalia linna vee all olev väljak. Kui Veneetsia oli üleni vee all, siis sellest teisest linnast oli ainult Püha Markuse väljak. Vee alt paistis, et ümber linna viis kõnnitee, mis oli kunagi veest väljas olnud. Nüüd sai teha mööda seda kõnniteed märgade jalgadega jalutuskäigu ümber linna. Mulle tuli meelde, et guugli kaartide juures oli vist hoiatus, et seal olevaid pilte ei või muuks kui oma tarbeks välja trükkida. Siis oli parem see postkaart saatmata jätta. Või oli selline hoiatus hoopis digiteeritud eesti ajalehtede juures ja guugli kaartide kasutamine oli siiski vaba. Ma olin pealegi ise valinud, mis nurga all ma foto välja trükin. Ja ma olin pilti töödelnud, tähistades veealuse kõnnitee piiri enda tõmmatud joonega. Helinale võis jääda mulje, et ma olen seal linnas ise pildistamas käinud. Või ta sai vaadata, kust linnast ümbrik on posti pandud.

*
Mängisin Lauri K-ga malet. Ta rääkis, et ma olen viimasel ajal väga tugevaks läinud, ja küsis, kas ma Vooni ka olen võitnud. Andsin tema kuningale tuld. Lauri lükkas nupud kokku. Ütlesin, et ei saa viiki teha, tuli on peal. Lauri vastas, et ta pani enne mati. Vaatasin, et minu kuningal on tõesti samuti tuli peale. Lauri oli võitnud sellest hoolimata, et ta minu mängutugevust kiitis.

Kullamaa mälestusturniir

1. Päären 6 p.
2. Trohhalev 5,5
3. Seljodkin 5
4. Kõiv 5
...
8.-10. Runnel jt. 4
...
24 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Kõige kõrgemale jõudsin pärast eelviimaste vooru, kui ma jagasin 3. kohta. Viimases voorus mängisin teisel laual Trohhaleviga, katsetasin mulle suhteliselt võõrast avanguvarianti ja kaotasin kiiresti.

Punane patuoinas

Eilset L. Vahtre artiklit lugedes tundus esimesel hetkel, et sellega võib nõustuda, aga järele mõeldes siiski paljuski mitte. Vahtre püiab teha kõigi pattude eest vastutavaks Marxi. Aga asjad, mida ta Marxile ette heidab, nagu multikulturalismi edendamine, ei ole ainult kommunistide ja sotsialistide poliitika, vaid ka liberaalide. Ja kui artikkel algab näitega, kuidas Inglismaal vanainimest välismaalaste halvustamise eest karistati, siis seal on minu teada praegu võimul hoopis konservatiivid. Vahtre heidab Marxile ette vägivalla õhutamist ja peab Hitlerit tema sünnitiseks. Aga ka Prantsuse revolutsioon suundus vägivalla teele, kuigi see oli enne Marxi. Prantsuse revolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni puhul rakendasid terrorit võimu haarajad, Vene 1905. aasta revolutsiooni puhul sama moodi selle mahasurujad. Marxi ei saa pidada läbinisti negatiivseks kujuks isegi juhul, kui tema pakutud lahendused on vastuvõetamatud. Tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, milles ta probleemi nägi, milles tal võib olla osaliselt õigus. Juba ammust ajast on olemas vasakpoolsed poliitikud, kes on loobunud Marxi pakutud vägivaldsetest lahendustest, aga jagavad tema vaateid probleemide nägemisel. Kas nendega nõustuda või mitte, see sõltub maailmavaatest. Vahtre järgi on kohatu võrrelda Marxiga Jeesust, kelle nimel on peetud ristisõdu, kuna Jeesus mäejutluses neid asju ei soovitanud, mis Marx. Kuid Jeesus ei pane inimesi lugema ainult oma jutlusi, vaid ka Vana Testamenti, kus on kirjas verised kividega surnuks loopimise nõuded. Kui inimene tahab Piibli läbi lugeda ja tal pole selle jaoks juhendajat, siis ta alustab Moosese raamatutest ja Uue Testamendi humaansema osani ei pruugi üldse jõuda. Inimene ei tohi täielikult juhinduda ühestki autoriteedist, vaid peab ka oma peaga mõtlema, keda või mida üldse autoriteediks pidada.

Hinnete summa

Täna pidime minema klassiga reisile Inglismaale, aga mul ei olnud veel pilet ostetud. Räägiti, et ega Inglismaal ei saa Eesti raha vahetada. Küsisin, kas piiril saab. Vastati, et ei saa. Ütlesin, et siis ma reisile ei tule. Otsustasin jääda samasse majja maleturniirile. Turniiril oli kohtunikuks Kass. Ta tahtis teha kõigile osavõtjatele enne esimese vooru algust tuimestava elektrišoki. Seda põhjendati sellega, et elektrišokk ajab unisuse ära, muidu vastasel on ebameeldiv, kui mõni nupp ette jäetakse. Mina ütlesin, et kui ilma elektrišokita mängida ei saa, siis ma ei osale. Läksin minema. Kartsin, et elektrišoki nõue võidakse kehtestada kõikidel turniiridel.

*
Kirjanduse majas toimus Rummole pühendatud üritus. Läksin kohale ürituse teiseks pooleks. Lamasin kõhuli teki all ja mulle tundus, et selja taga räägitakse minust. Tõnu tuli ja küsis, kas ma olin üritusel kohal. Vastasin, et ei olnud, ma tulin siia majja selleks, et sõita Inglismaale. Tõnu ütles, et minul on kõige vähem kohustusi, aga mul lähevad need kõige rohkem segi. Ta läks eemale. Nüüd tuli mul meelde, et tol päeval ei olnud ma Inglismaale sõita tahtnud, vaid olin tulnud kirjanduse majja saunakotiga. Saun pidi algama pärast seda, kui Inglismaale minejad olid juba teele asunud. Räägiti, et kirjandusüritusel oli publiku hulgast üks naine kogu aeg minu kohta väga halvustavat juttu rääkinud. Kui Tõnu oli teinud võrdlevat ettekannet ja minu kohta andmeid esitama hakanud, oli naine hakanud midagi halvustavalt kommenteerima, et ise selline ja selline. Tõnu oli talle mitu korda hüüdnud: "Ärge rääkige minu vennast halvasti!" Siis selle naise juttu ma olingi oma selja tagant veel ürituse teisel poolel kohale jõudes kuulnud. Mina olin arvanud, et võibolla see on hallutsinatsioon, aga Tõnul oli olemas oskus hallutsinatsioone ja muid hääli eristada. Tuli välja, et leidus inimesi, kes olid minust väga halval arvamusel, kuigi minu arvates ei olnud selleks põhjust. Vaatasin lünkharjutust, mida olime viimati inglise keele tunni jaoks teinud. Olin täitnud suurema jao lünki õigesti ja nüüd mul olid kõik vastused selgelt meeles. Aga teised olid kogu aasta jooksul kõigi harjutuste vastused selgelt meelde jätnud ja oskasid selle tõttu tasemetööd kirjutada, mis pandi varem tehtud harjutustest kokku. Mõtlesin, et kui ma peaksin tasemetöö kahe saama, siis palun, et mul lastaks seda uuesti teha, kuu aja pärast saan juba viie, sest minul on kõige suurem õppimisvõime. Ainult et siis mul ei jää aega teisteks eksamiteks õppida. Võibolla tänavu oli üldse tasemetöö korraldamisest loobutud, sest eksam pidi nagunii tulema ja ei tahetud õpilasi liigselt traumeerida. Sel juhul pidime varsti tundides eksamiks valmistuma hakkama. Mul tuli mõte, kuidas põhjendada, et Kassil ei ole õigust elektrišokki teha.

*
Hakkasime teist korda keskkooli lõpetama. Mõtlesin, et mul ei tulnud proovikirjand kõige paremini välja, ja saingi selle eest kahe. Nüüd oli lõpukirjandit kirjutama minna veel ebakindlam tunne. Kui Henn ütles, et ma sain kahe, siis vastasin, et mul ei olnud kõige parem tuju ja tegin paar keeleviga, mille peale õpetaja pani kahe. Mõtlesin, et ma pean oskama kirjandit kirjutada, kui ma oskan häid kõnesid kirjutada. Henn ütles, et ma ei jõuagi talle hinnetega järele. Küsisin, kas ta on üldse arvutanud, mis ta ülikooli keskmine hinne on. Henn vastas, et seitse. Nõudsin, et ta võtaks keskmise sama moodi nagu mina, et kõige kõrgem hinne annab viis punkti. Nüüd ütles Henn, et me ükskord võrdlesime, et niimoodi võttes on meie ülikooli keskmine hinne täpselt sama, seda teada saades olin ma rahul olnud. Ütlesin, et õige jah. Rääkisin, et juba siis, kui minu keskmine hinne oli veel Hennu omast madalam, oli mul hinnete summa juba suurem, sest ma olen vanem ja olin kauem koolis käinud. Õpetaja, kes oli pannud kirjandi hinde, oli meiega samas ruumis. Ta ütles, et ta oli mulle öelnud, et ma minema läheks, aga mina polnud seda teinud. Nüüd tuli mulle meelde, et ühel varasemal korral olin temaga ägedalt vaielnud. Nähtavasti ei olnud ta seda andestanud. Siis oli kirjandi hinne kättemaks, mitte ei näidanud, et kirjand halb oleks. Õpetaja rääkis midagi teistele pikemalt, mida ma täpselt ei kuulnud, et ta oli teise õpetaja vaatama kutsunud ja koos olid jõudnud järeldusele, et nad näevad õigesti. Mõtlesin, et võibolla mul ei tulnud sellepärast kirjand välja, et selle jaoks anti jooneline paber, aga viimastel aastatel olen harjunud kirjutama ainult ruudulisele.

Rahast mõeldakse idas ja läänes

Täna loetud kolme võõrkeelset ajaleheartiklit ühendab, et kõigis neis on mingil moel juttu rahast. Sellest hoolimata, et kaks neist olid kultuurirubriikidest. Saksa keeles kirjutati Euroopa võlakriisi võimalikest lahendamisteedest, vene keeles vene romaanipreemia rahalisest suurusest ja inglise keeles arvustati ilukirjandusteost, mis räägib vaesusest, seega raha puudumisest. Germaani maad peale kolmanda maailma kolooniate on majanduslikult paremal järjel, aga nende keeles artiklid rääkisid mõlemad sellest, et raha on vähe, vaesemad slaavlased seevastu raha küllusest. Eile lugesin saksa kirjanduspreemiast ja täna vene omast. Eesti kirjanduspreemiatest vähemalt osade väljaandmine jääb aastavahetusele lähemasse aega, aga suurematel rahvastel võibolla kirjanduse suurema mahu tõttu paistab suurema tõenäosusega aasta keskele jäävat.

Pall konstruktorist väravasse

Läksime kooli õuele kehalise kasvatuse tundi. Mõned poisid läksid esialgu EÜS-i maja taha palli mängima. Kooli õue palliplatsile jäänud poisid tegid nende kohta halvustavaid märkusi. Hakkasime mänguga pihta. Jalgpalliväravaid ei olnud ainult kaks, vaid nende vahel oli veel väravaid. Pall läks ühe löögiga läbi mitme värava. Ma sain mitmel korral väga hea söödu, aga ei saanud ühelgi korral pallile pihta. Mõtlesin, et siis ei ole mul õige vastase väravat rünnata, vaid ma peaksin seisma kõige tihedamas mängijate summas, et vastaselt palli ära võtta. Võibolla sai pallile pihta saamist treenida. Pall lendas üle aia tänavale. Üks tüdruk viskas selle tagasi. Aga pall ähvardas kohe uuesti tema juurde lennata. Toas lõin väikest palli kepiga, mida nimetasime hokikepiks. Tundus, et ma kahjustasin sellega puhvetit. Puhveti ülemine klaas ähvardas eest kukkuda ja puhvet ise osadeks laguneda. Kui ma klaasi liigutasin, läks asi hullemaks. Pillel õnnestus seda siiski kohendada. Vennad mängisid konstruktoriga mängu. Lõin kepiga palli konstruktorist väravasse. Vennad ütlesid, et seda mängu mängitakse hoopis teiste reeglite järgi. Vastasin, et teiste reeglite järgi küll, aga värava lõin ma ikkagi. Vennad lõpetasid protestiks mängu ja lammutasid konstruktorist kindluse ära. Mul tekkis küsimus, millega me nüüd kehalise kasvatuse tundides tegelema hakkame, kui palli mängida enam ei või. Jäi üle pargis joosta. Rääkisin, et ma olen viimasel ajal nii palju jooksmist treeninud, et olen läinud kiiremaks. Viimane kord, kui ma Klausiga võidu jooksin, läks ta minust alles eelviimasel ringil mööda, kuigi tahtis minna kohe. Seejuures ei jooksnud ta isegi minu tuules, sest ta oli nii palju maad tagapool.

Kulunud riimid kulunud paberil

Saksa keeles lugesin täna artiklit kirjanduspreemiale kandideerivatest raamatutest. Et tegelen praegu neljas keeles kirjutamisega, siis äratas eriti tähelepanu, et kirjutati kirjanikust, kes on kolinud Venemaalt Saksamaale ja kirjutab nii vene kui ka saksa keeles. Vene keeles lugesin, et üks Venemaa opositsioonipartei tahab vastu võtta maa erastamise seadust. Venemaa on maailma pindalalt suurim riik, aga eraomandis maad on seal vähe. Võibolla tuleb seda osalt seletada ka sellega, et maa on hõredalt asustatud ja asustamata maad ei ole erastama hakatud. Aga kui võimul on Nõukogude ajast pärinev seltskond, siis nad arvatavasti ei taha ka Nõukogude omandivormist väga kaugele minna. Vahel räägitakse, et Venemaal sai üks ärimees kogu Siberi omanikuks. Aga selle artikli põhjal on Siber endiselt riigi omand. Maa rentimisest kirjutati ka midagi. Eesti keeles kirjutasin täna mõtteid hiljuti loetud Pärnumaa ajaloo kohta. See on vahepeal edasi läinud ja Pärnu nimi võib nüüd seostuda esimeses järjekorras suvepealinna mõistega, aga loetud ajaloos sellist mõistet veel ei tuntud. See oli küll maakonna, mitte Pärnu linna ajalugu. Pärnu linnast on eraldi kirjutatud, aga selle koha pealt on raamatu leheküljed veel lahti lõikamata, kuigi raamat on üsna vana. Minu enda raamatud kuluvad selle võrra vähem, et luuletusi loen tavaliselt peast, mitte paberilt. Aga paberilt olen ka palju kordi lugenud. Ühe korra põhjendasin raamatu väljaandmise vajadust sellega, et paberilt on endal parem lugeda. Aga kui paber kulub, siis mõnes mõttes on hoopis halvem. Viimasel ajal olen üle lugenud paljusid raamatuid, mis ei ole minu kirjutatud. Mitte küll tervikuna, vaid katkendeid. Kui raamat on tervikuna läbi loetud, siis oskab juba valida, millist katkendit tahaks esimeses järjekorras uuesti lugeda või analüüsida. Aga olen ka lugenud selle järgi, kust raamat ise avaneb. Kergemini võib ta avaneda küll nendest kohtadest, mida on teadlikult rohkem avatud. Raamatu avamine ei tähenda veel, et loetu mõte avaneks. Võibolla luuletused sellepärast ongi nii ebapopulaarsed, et neist on raskem aru saada. Ajalehes toodi viimati küll ära uuring viienda klassi õpilaste žanrieelistuste kohta. Vanemaks saades hakkab luule loodetavasti rohkem meeldima. Aga midagi näitab ka see, et küsitlejad olid teinud luulest ühtse žanri, aga proosa olid jaganud paljudeks. Sellest hoolimata oli luule populaarsuselt viimasel kohal. Ma ei mäleta, kas teadusraamatute ja näidendite kohta küsiti. Rida "entsüklopeediad" oli minu mälu järgi küll. Kirjutati, et õpilased eelistavad raamatute lugemisele võrgus surfamist. Aga võrgust on ka võimalik lugeda. Mina eelistan võrgus surfamisele võrgus kirjutamist. Kirjutamise käigus kasutan sageli küll ka otsingumootorit, et kirjapilti või fakte kontrollida. Mõni asi hakkab pärast unes nägemist lihtsalt huvitama. Unenägu peaks tähendama, et see huvi on peidetud kujul juba varem olemas.

Raamat Louis XIV kohta

Mul pidi kuu aja pärast toimuma eksam ja hakkasin selleks valmistuma. Olin teinud läbi loetud raamatute kohta märkmeid ja hakkasin nüüd märkmeid lugema. Ja raamatut "Louis XIV" hakkasin keskelt uuesti lugema. Kirjutati, et kuningas oli esimene, kes märkas vaenlase kuuli lendamas. Selle peale ütles kuningas: "Sõda algas aastal 1517." Ta jättis alati olulised daatumid juba sündmuse toimumise hetkel meelde. Järgmisel leheküljel kirjutati, et üks naisõukondlane ütles, et tähtis pole, millised anded inimesel on, vaid et ta kasulikku tööd teeks. Tänapäeval arvati vastupidi, et inimene peab tegema seda tööd, mille jaoks tal andeid on. Aga Louis XIV ajal valitses kristlik tagasihoidlikkus. Lugemise ajal kirjutasin raamatut ümber. Märkasin, et raamatus ja ümberkirjutuses on üks lause erinevalt. Tahtsin vaadata, kuidas raamatus on, et ümberkirjutuses ära parandada, aga ei leidnud seda kohta üles. Mõtlesin, et ma pean oskama leida, varem olen seda osanud. Aga kui lehekülgedest pilku üle libistades ühelgi korral õige lause silma ei jäänud, siis otsustasin need kaks lehekülge uuesti järjest läbi lugeda, siis leiab kindlasti. Aga mul läks lugemine väga aeglaselt. Oli möödunud palju tunde, aga ma polnud päeva jooksul rohkem lugeda jõudnud kui poolteist lehekülge. Meenutasin, et ükskord pidin ma osalema koos Erikuga ühes Annelinna serva koolis üritusel. Et sellele koolile lähemal ööbida, pidime minema omavahelise kokkuleppe kohaselt hotelli ehk ühiselamusse. Ühiselamut võis vist hotelliks nimetada. Läksin ühiselamu valvelauda ja ütlesin, et soovin numbrit. Aga lisasin, et ma lähen vaatan, võibolla ma lähen hoopis teise hotelli. Eriku leidsingi teisest ja jäin sinna. Nüüd oli sellest hulk aega möödas ja Erikuga uuesti kohtudes ütlesin, et võibolla esimesena külastatud hotellis siiamaani arve jookseb. Aga lootsin, et nii see ei ole, sest töötajatel oli külastajatega kogemusi. Seal hotellis, kuhu ma jäin, olin üksi numbritoas ja koorisin varba pealt kilesid. Kui ma ühe kile ära tõmbasin, hakkas kohe paistma järgmine. Tundus, et neid järjest ära tõmmates jäi nahk järjest õhemaks. See oli juba krobeline. Erik pani mulle varba peale rohtu ja ütles, et tema on rohtu pannud. Minul polnud tegelikult erilist vajadust hotelli minna, sest ma ei elanud sellest koolist muidu ka väga kaugel. Aga Erikul nähtavasti oli, sest tema elas nüüd vist Tallinnas. Ema rääkis, et üks vanainimene elab 20 aasta taguses ajas. Ta oli emale öelnud, et Tartus on olemas süsteem, millega telefonikõnesid pealt kuulama hakata. Ta arvas nähtavasti, et see on endises KGB majas. Tahtsin öelda, et teda võiks sinna vaatama kutsuda, et seal sellist süsteemi ei ole. Aga mul tuli meelde öelda hoopis, et Ansipi sõnul küll kuulatakse kõiki telefonikõnesid pealt. Mõtlesin, et telefonikõne saaks kodeerida, nii et pealtkuulajad aru ei saa. Aga kui ta on kodeeritud, siis ta äratab just tähelepanu.

Aktiivne keeleõpe

Pärast ülikooli lõppu olen püüdnud võõrkeeli edasi õppida, aga õppevormid on muutunud piiratumaks. Põhiliselt on need seisnenud lugemises ja sõnade õppimises. Välisreisidel ma pole käinud, võõrkeeles artikleid pole avaldanud, välismaa kirjasõpru mul pole ja kohalike muulastega olen viimastel aastatel eelistanud rääkida eesti keeles, et nemad seda õpiks. Aga ma usun, et kõige tõhusam on aktiivne õpe, keele puhul seega selle praktiseerimine. Õppimise aktiivne osa on jäänud sõna tasemele. Et harjutada ka lausete moodustamist, hakkasin eelmine nädal kirjutama paberile kolmes võõrkeeles lugusid. Esimesel kahel päeval kirjutasin üsna seosetu mõttekäigu, et kahe keele puhul üldse vaadata, mida ma neis väljendada oskan. Täna kirjutasin ühes võõrkeeles ilukirjandusliku jutu ja kahes lugesin kõigepealt ajaleheartikli läbi ja seejärel kirjutasin nende kohta paberile lehekülje pikkuse kommentaari, et loetud sõnavara ja grammatilisi vorme kohe kinnistada. Mul ei ole enam keeleõpetajaid, kes vigu parandaks. Aga ma loodan, et kui ma harjutan võõrkeeles mõtlemist, siis järgmist kirjutist lugedes panen juba paremini tähele, kuidas tegelikult kirjutada tuli. Sõnaraamatut ma ei kasutanud, sest kuskil välismaalasega kohtudes poleks nagunii aega sõnaraamatust sõnu otsima hakata. Kui kirjutada võõrkeeles ilma sõnaraamatu ja grammatikaraamatu abita, annab see rohkem enesekindlust juurde. Niimoodi võib küll omandada enda väljamõeldud keelt, millest välismaalane ikkagi aru ei saaks, heal juhul teine eestlane. Aga soov õppida on mul suurem kui kooliajal. Koolis hakkasin korralikult õppima alles viimases klassis. Ülikoolis õppisin algusest lõpuni, aga kohati valisin siiski liiga kergeid teid.

Puuraiuja

Ameeriklased tahtsid ühte silda õhku lasta. Selleks tahtsid nad sinna saata kaks meest õhudessandiga. Aga nad ütlesid, et sealt enam elusalt tagasi ei tule. Leiti kaks vabatahtlikku, kes olid nõus ennast koos sillaga õhku laskma. Televiisoris näidati, kuidas nad kohale toimetati. Üks vaataja juhtis tähelepanu, et mõlemad mehed vabisevad üle keha. Leidsin, et see on inimtorpeedode tagasitulek. Hakkasin põgenema. Põgenesin mööda jõge ujudes. Üks mees jälitas mind kõndides. Aga kuna ma ujusin allavoolu, oli ujumine kiirem liikumisviis kui kõndimine. Jõudsin jõe ossa, kus ujudes tuli kätega jääd purustada. Edasi jõudsin sellisesse osasse, kus jää oli juba kätega purustamiseks liiga paks. Seal lõpetasin ujumise ja hakkasin mööda jääd liuglema.

*
Olime metsas. Sinna tuli üks naine, kes hakkas kirvega väikest kuuske raiuma, et see endale koju viia. Ütlesin, et ilma loata puude langetamine on keelatud. Vastati, et aga vähemalt naise jalg on ilus. Naine hoidis raiudes jalga kuuse vastas. Hakkasin kartma, et ta lööb endale kirvega jalga. See kuusk oli kuivanud, nii et seda võis raiuda. Ütlesin, et selliseid ikka leidub. Ja hagu võib ka korjata. Naine korjas seeni. Vaatasin, et ta on kahes kohas korjanud kraega seeni ja need maha tagasi visanud. Ütlesin, et need on valged või rohelised kärbseseened, nuga tuleb mürgist puhastamiseks mulda torgata. Naine torkas kaks korda. Ütlesin, et ega kitsemampleid ma ei tunne. Kui nad oleks kärbseseentega kõrvuti, siis tunneks, aga eraldi mitte. Läksime metsast välja, et minna bussi peale. Vanaema tegi ettepaneku minna bussipeatusesse üle põllu, kust on otsem. Mina mõtlesin, et otsem võib olla, aga seal vist kõndimise tempo langeb. Ja mõni kohalik võib sõimama hakata, et vilja ei tohi tallata. Soovitasin minna mitte läbi vilja, vaid mööda põllu keskele jäävat rohelist riba. Ma ei teadnud, kas käia metsa vahel ära või mitte. Mõtlesin teha seda alles bussipeatuse juures, aga ma ei teadnud, kas seal üldse on metsa. Üks meist tuli metsa vahelt. Õnneks oli bussipeatuses wc. Aga seal oli keegi sees, mida näitas punane tuluke uksel. Ma ei olnud ainuke, kes järjekorras ootas, minust võidi ette minna.

*
Lugesin Koraani. Nägin, et Muhamed on selle kirjutanud mina-vormis. Varem olin arvanud, et Koraani on ta kirjutanud ilmutuste põhjal. Aga võibolla oligi, ta ei olnud neid lihtsalt sõna-sõnalt kirja pannud, vaid vabamalt ümber jutustanud. Teadsin juba varasemast, et üks Koraani tegelane on Jeesus, kes ei ole seal nii tähtis kui Piiblis, vaid tavaline prohvet. Muhamed oli viimane prohvet, aga Jeesus elas varem. Nüüd nägin, et nime Jeesus ei esine, vaid talle vastavat tegelast nimetatakse nimega Sama. See oli kõlaline edasiarendus Jeesusest. Mul tuli mõte, et Sama kõlab nagu Osama. Ütlesin, et ma tean, mida tähendab araabia keeles Osama - Jeesus.