Vaikne sõna

Olin harjunud lugema ühe keskkonna blogisid, kuhu oli keeruline pääseda. Neid sai avada ainult pusimise järel. Nüüd tulid ühed poisid, kes küsisid, kuidas ma üldse sinna pääsesin, ma pidin saama andmed vendade kaudu, minul ei ole õigust neid lugeda. Olin arvanud, et kui keegi juba blogi peab, siis lugemiseks. Aga selgus, et nemad peavad neid ainult oma perekonna jaoks. Vennad ei olnud mulle öelnud, et meie arvutis on asju, mida mina avada ei tohi.

*
Kõndisin üle Sõpruse silla. Oli kevad, aga lumi oli uuesti maha tulnud. Kanali tagumisel poolel nägin palju suusatajaid. Mõtlesin, et suusatajaid on nii palju tänu sellele, et ma olen suusatamisest kirjutanud ja see on ta populaarsemaks teinud. Kaks inimest suusatasid üksteise taga hästi kiiresti uisustiilis. Talvel ei käidud suusatamas võibolla sellepärast, et oli külm. Nüüd mindi suusatama, kuna oli soe ja kuna oli teada, et lumi tuli maha ainult korraks. Mulle tuli alles nüüd meelde, et tänasest suusatamisest võiks ka blogis kirjutada. Aga ma ei tahtnud enam selle kohta uut sissekannet teha, vaid mõtlesin kirjutada lühidalt muu sissekande osana. Läksin majja, kus oli kombeks malet mängida. Aga täna ei olnud mänguruum vaba, vaid seal oli mingi loeng. Hakkasin mängima J. Lombiga. Mängisin kuningagambiiti. Mõne käigu pärast nägin, et must on toonud välja mitu nuppu rohkem kui valge. Ütlesin vastasele, et ta on teinud mitu käiku järjest. Lugesin kummagi käigud kokku. Selle peale ütles vastane, et ta ei taha minuga mängida. Ta läks minema. Mõtlesin, et võibolla ma lugesin temposid valesti. Istusin auditooriumis, kus oli peale minu mitu tüdrukut. Ühel kogu aeg hambad suust paistsid. Tavaliselt ma polnud inimeste nägusid nii pikalt vaadanud. Üks tüdruk tuli juurde. Üks tüdruk ütles teisele mingi sõna vaikse häälega. Ütleja oli lähemal mulle ja mina ei kuulnud, aga see inimene, kellele ta ütles, oli küll kaugemal, kuid kuulis.