Muutused ajaloofilosoofias

"Tunas" nr. 1/2012 ilmus artikkel ja intervjuu ajaloofilosoof Carrilt.

Carr meenutab Ranket, kes tahtis kirjutada ajalugu nii nagu see tegelikult oli. Carr ise huvitub ajaloost sellisel kujul nagu seda kogetakse. Ranke võiks selle ütluse järgi minu arvates liigitada realistiks. Kunstis ja kirjanduses oligi tema aeg realismi aeg. Carri järgi enne Ranket otsisti ajaloost eeskujusid. Selle ma nimetaks romantismiks. Aga kui kunstis on stiilide vahetumine olnud üldjoontes pidev romantismi ja realismi vahetumine, siis tundub kahtlane, et see ajalookirjutuses teisiti oleks olnud. Ma ei tunne küll vanemat ajalookirjutust piisavalt hästi, et selle kohta seisukohta võtta. Carr tahab muuta ajalugu taas subjektiivsemaks, seega romantilisemaks. Minu kirjutised ajaloost on muutunud võibolla samas suunas. Magistritöös mind huvitas, milline oli reaalsus võrreldes ajalehtedes kirjutatuga. Ajalooteemaliste unenägude raamatus seevastu esitasin ajaloo subjektiivselt nähtuna. See võiks Carri seisukohtade pooldajat huvitada, sest unenäos tuleb kokkuvõtlikult välja, millisena mina ajalugu tajun. Ärkvel olles on mõtteid nii palju, et neid ei jõua kõiki kunagi kirja panna, aga unenägu teeb neist kokkuvõtte. Unenäos juhtunu kohta võib öelda, et see ei ole reaalsus, aga reaalsus on siiski, et mina sellise unenäo nägin ja sellesse kui reaalsusesse uskusin. Sellega on ta vaba ka Carri kriitikast ajalooteemaliste rollimängude aadressil, et on suur vahe, kas tulistatakse paukpadruneid või tuntakse hirmu ehtsate kuulide ees. Unenäos tunduvad kuulid ehtsatena ja vahel võib õudusunenäos esineda ka tugevaid hirmuelamusi.

Intervjuus võrdleb Carr enda ja White'i teooriat. White'i järgi teeb ajaloolane sündmustest narratiivi, millel on algus ja lõpp, ilma et need algus ja lõpp oleksid olemas reaalses elus. Carri arvates see nii ei ole, sest tegevustel ongi olemas algus ja lõpp ning narratiiv jäljendab sellega reaalsust. Minu arvates on tõde vahepeal. Tööpäev võib kesta kindlast kellast kindla kellani. Järgmisel päeval on juba järgmine tööpäev, aga siis arvestatakse juba varasemaid kogemusi. Inimene võib töökohta vahetada, aga lähtub siiski varasemast elukogemusest. Informatsiooni ja geene annab edasi üks põlvkond teisele. Kui ma kirjutasin eurolistis, et kõiki lapsi tuleb nullist peale õpetama hakata, vaieldi mulle vastu, et lastele on geenidega kaasa antud programm, mida nad teostama hakkavad. Selle peale ütlesin, et Celsius ja Kelvin panid nulli erinevasse kohta. Nii on ka ajalugu kirjutades, et tuleb rääkida eelloost, aga kõike eelnevat nimetada ei saa ja kõik ei ole ka teada, mistõttu erinevad ajaloolased võivad valida erineva alguspunkti. Võrdlusest tööpäevaga on näha, et kui üks tegevus on pooleli, võib selle keskel alata teine, mille lõpu aeg on samuti erinev. Näiteks võib tööpäeva keskel alata peavalu, mis kestab kauem kui tööpäev ja kaob alles õhtul magama jäädes. Juba algkoolis õpetati, et kahel hulgal võivad osa elemente kattuda, aga see ei tähenda, et kattuksid kõik elemendid.