Kulunud riimid kulunud paberil

Saksa keeles lugesin täna artiklit kirjanduspreemiale kandideerivatest raamatutest. Et tegelen praegu neljas keeles kirjutamisega, siis äratas eriti tähelepanu, et kirjutati kirjanikust, kes on kolinud Venemaalt Saksamaale ja kirjutab nii vene kui ka saksa keeles. Vene keeles lugesin, et üks Venemaa opositsioonipartei tahab vastu võtta maa erastamise seadust. Venemaa on maailma pindalalt suurim riik, aga eraomandis maad on seal vähe. Võibolla tuleb seda osalt seletada ka sellega, et maa on hõredalt asustatud ja asustamata maad ei ole erastama hakatud. Aga kui võimul on Nõukogude ajast pärinev seltskond, siis nad arvatavasti ei taha ka Nõukogude omandivormist väga kaugele minna. Vahel räägitakse, et Venemaal sai üks ärimees kogu Siberi omanikuks. Aga selle artikli põhjal on Siber endiselt riigi omand. Maa rentimisest kirjutati ka midagi. Eesti keeles kirjutasin täna mõtteid hiljuti loetud Pärnumaa ajaloo kohta. See on vahepeal edasi läinud ja Pärnu nimi võib nüüd seostuda esimeses järjekorras suvepealinna mõistega, aga loetud ajaloos sellist mõistet veel ei tuntud. See oli küll maakonna, mitte Pärnu linna ajalugu. Pärnu linnast on eraldi kirjutatud, aga selle koha pealt on raamatu leheküljed veel lahti lõikamata, kuigi raamat on üsna vana. Minu enda raamatud kuluvad selle võrra vähem, et luuletusi loen tavaliselt peast, mitte paberilt. Aga paberilt olen ka palju kordi lugenud. Ühe korra põhjendasin raamatu väljaandmise vajadust sellega, et paberilt on endal parem lugeda. Aga kui paber kulub, siis mõnes mõttes on hoopis halvem. Viimasel ajal olen üle lugenud paljusid raamatuid, mis ei ole minu kirjutatud. Mitte küll tervikuna, vaid katkendeid. Kui raamat on tervikuna läbi loetud, siis oskab juba valida, millist katkendit tahaks esimeses järjekorras uuesti lugeda või analüüsida. Aga olen ka lugenud selle järgi, kust raamat ise avaneb. Kergemini võib ta avaneda küll nendest kohtadest, mida on teadlikult rohkem avatud. Raamatu avamine ei tähenda veel, et loetu mõte avaneks. Võibolla luuletused sellepärast ongi nii ebapopulaarsed, et neist on raskem aru saada. Ajalehes toodi viimati küll ära uuring viienda klassi õpilaste žanrieelistuste kohta. Vanemaks saades hakkab luule loodetavasti rohkem meeldima. Aga midagi näitab ka see, et küsitlejad olid teinud luulest ühtse žanri, aga proosa olid jaganud paljudeks. Sellest hoolimata oli luule populaarsuselt viimasel kohal. Ma ei mäleta, kas teadusraamatute ja näidendite kohta küsiti. Rida "entsüklopeediad" oli minu mälu järgi küll. Kirjutati, et õpilased eelistavad raamatute lugemisele võrgus surfamist. Aga võrgust on ka võimalik lugeda. Mina eelistan võrgus surfamisele võrgus kirjutamist. Kirjutamise käigus kasutan sageli küll ka otsingumootorit, et kirjapilti või fakte kontrollida. Mõni asi hakkab pärast unes nägemist lihtsalt huvitama. Unenägu peaks tähendama, et see huvi on peidetud kujul juba varem olemas.