Doktoriõppe kolmas aasta

Magasin öösel vähe. Magamise asemel vaatasin Kaunase puiestee vana hoovi juures ringi. Seal oli kaks inimest valvel. Ringi hakkasid kõndima hiigelsuured loomad. Neid oli erinevatest liikidest. Seal kõndisid kahe korruse kõrgune siga ja veel kõrgemaid loomi. Vaenlased märatsesid. Hakkasin sealt uue korteri suunas põgenedes ise ka teel asju lõhkuma, et arvataks, et see on vaenlaste tehtud. Mulle jõudsid järele Marek ja Jaanika, kes ei olnud enam päris hiiglased, vaid natuke väiksemad. Uuele korterile lähemale jõudes loobusin lõhkumisest, et arvataks, et seal kandis on liikunud ainult korralikud inimesed, kelle hulka mina kuulusin. Seal ei olnud keegi teine lõhkunud, ja kui minu tee oleks tähistatud lõhutud asjadega, oleks mulle nendest rada mööda järele tuldud. Jõudsin suure majani, kust läbi minnes tuli alati mõelda, et läheks õigeid koridore mööda, kus ei kummita. Aga majja sisse minnes tundus, et aeg on edasi läinud ja enam ei kummita kuskil. Klassikaaslased olid vanemaks saanud ja istusid rahulikult klassiruumis.

*
Me pidime Kaunase puiesteele tagasi kolima. Aga seekord esimesele korrusele. Ma ei teadnud, kas see mulle meeldiks, sest ma polnud esimesel korrusel varem elanud. Linnas võis nii madalal liiga palju müra olla ja võidi aknad sisse lüia. Akent ei tohtinud lahti hoida, et vargad sisse ei tuleks. Trepikojast leidsime mingit pulbrit. Kahtlustasin, et see on lõhkeaine. Selle toomisega seotud poiss tunnistas vabatahtlikult üles, et see on tõesti lõhkeaine. See oli mingi glütseriin. Kõige hullem lõhkeaine oli minu teada nitroglütseriin ja muud glütseriinid olid ilmselt ka lõhkeained. Poissi oli kuritegevus ära tüüdanud. Ta tulistas oma revolvrist kõik kuus lasku lakke. Aga kuna need võisid läbi lae keldrist korterisse tungida, siis ta tulistas hoopis põrandasse. Poiss oli meelemuutusest hoolimata tugev, rõõmus ja enesekindel. Üks vana naine, kes oli sama kuritegeliku organisatsiooni liige, tuli vaatama, miks plahvatust veel ei toimu. Ta tahtis tuua majja uue lõhkeaine.

*
Ma ei olnud doktoriõpet ikka veel lõpetanud. Mul oli mitu eksamit tegemata. Probleem oli selles, et doktoriõppes käis loengutes vähem inimesi, nii et oli vähem võimalusi kelleltki konspekti laenata, kui mõnest loengust oli puudutud. Mõtlesin, et võibolla peaks tegema nagu bakalaureuseõppes, kus ma riskisin, läksin eksamile kohale ja tegin selle iga kord edukalt. Täna läksin loengusse. Loengut pidas Berendsen. Ta ütles neli korda: "Simo on kohal," ja märkis mind neljas viimases loengus kohalolijaks, kuigi ma eelmistes polnud käinud. Võibolla ta märkis mind kohalolijaks siiski teistesse tänastesse loengutesse, kus ma olin käinud, mitte enda omadesse. Kirjutasin kõik jutu üles. Tagumistes pinkides istujad seda ei teinud. Mõtlesin, et need, kes asju üles ei kirjuta, on tegelikult andekamad, sest nad saavad muidu ka eksami tehtud, aga kui nad kirjutaks, siis saaks veel paremini. Kui osa asjugi konspekti kirja panna, tulevad neid lugedes teised ka paremini meelde. Pärast loengut rääkisin ühele üliõpilasele, kuidas Berendsen mind nelja loengusse kohalolijaks märkis. Rääkisin, et ta oli minu vanaisast ka väga heal arvamusel. Tahtsin veel rääkida, et ühes bakalaureuseõppe seminaris ütles Berendsen ühe asja kohta, et seda tean kindlasti mina, kuigi mina ei olnud valmistunud. Aga katkestasin jutu, sest välisuksest hakkasid sisenema viimase liinibussi pealt tulijad ja võis oodata, et nende hulgas on ka Berendsen.

*
Vaatasin ühte enda vihikut. Seal oli fotosid. Küsisin, kuidas fotod vihikusse said. Siis tuli meelde, et meil oli üks aparaat, millega fotosid paberile söövitada sai. Kõik fotod olid huvitavamates värvides kui neil olevad asjad enne pildistamist. Mõtlesin, et ma olen juba kolmandat aastat doktoriõppes, aga ei ole veel doktoritööd kirjutama hakanud. Mul ei jää selle jaoks aega, sest ma teen tööd, mängin malet ja teen veel ühte kolmandat asja. Õppimise kõrvalt on aega ainult natuke tööd teha, aga malemängust tuleb niikauaks loobuda, kuni doktoritöö valmis on. Rohkem ma maleturniiridele ei lähe. Aga ma lubasin oma blogi lugejatele, et kirjutan malest see aasta iga nädal. Peaksin alustama kirjutusmasinaga doktoritöö kirjutamist. Või kõigepealt kirjutan pastakaga mustandi. Võtan kaustiku, kuhu ma olen igale leheküljele kirjutanud ühel erineval teemal mõtteid, ja hakkan sinna kirjutama mõtteid doktoritöö kohta. Midagi võiks kohe selle jaoks lugeda ka. Loen alustuseks võrgust mõnda vana ajalehte. Ma ei olnud veel välja mõelnud doktoritöö teemat. Olin ainult lasknud kinnitada, et seekord kirjutan kitsamast perioodist kui magistritöös. Siis olin kirjutanud 1920. ja 1930. aastatest, nüüd pidin kirjutama ainult 1930. aastatest. Mõtlesin kirjutada kaustikusse küsimuse, kas doktoritöö teema võiks olla "Kas fašism saavutas 1930. aastel edu ja kuidas see ajalehtedes väljendus?" Aga ma ei kirjutaks täpselt sama, mis magistritöös. Ma ei kirjutaks enam ainult Itaaliast, vaid lailivalguvamalt. Mitte ainult sellest, kas fašistid tulid võimule, vaid ka, kas fašism tungis inimeste hinge. Selleks tooksin võrdlusi ka Teise maailmasõja järgsest ajast. Ma oskan pealkirja kirjanduslikumalt sõnastada, seetõttu ma ei pane pealkirjaks uurimisküsimust, vaid "Fašismi edu 1930. aastatel". Uurimisküsimuse toon ära sissejuhatuses. Vist ärkasin, sest hakkasin kuulma oma hingamist, aga ma ei teinud veel silmi lahti. Mulle tuli meelde, et ma ei ole veel doktorantuuri astunud. Ja magistritööd ma ka kirjutama ei pea, sest magistriõpe on mul lõpetatud.