Punane patuoinas

Eilset L. Vahtre artiklit lugedes tundus esimesel hetkel, et sellega võib nõustuda, aga järele mõeldes siiski paljuski mitte. Vahtre püiab teha kõigi pattude eest vastutavaks Marxi. Aga asjad, mida ta Marxile ette heidab, nagu multikulturalismi edendamine, ei ole ainult kommunistide ja sotsialistide poliitika, vaid ka liberaalide. Ja kui artikkel algab näitega, kuidas Inglismaal vanainimest välismaalaste halvustamise eest karistati, siis seal on minu teada praegu võimul hoopis konservatiivid. Vahtre heidab Marxile ette vägivalla õhutamist ja peab Hitlerit tema sünnitiseks. Aga ka Prantsuse revolutsioon suundus vägivalla teele, kuigi see oli enne Marxi. Prantsuse revolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni puhul rakendasid terrorit võimu haarajad, Vene 1905. aasta revolutsiooni puhul sama moodi selle mahasurujad. Marxi ei saa pidada läbinisti negatiivseks kujuks isegi juhul, kui tema pakutud lahendused on vastuvõetamatud. Tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, milles ta probleemi nägi, milles tal võib olla osaliselt õigus. Juba ammust ajast on olemas vasakpoolsed poliitikud, kes on loobunud Marxi pakutud vägivaldsetest lahendustest, aga jagavad tema vaateid probleemide nägemisel. Kas nendega nõustuda või mitte, see sõltub maailmavaatest. Vahtre järgi on kohatu võrrelda Marxiga Jeesust, kelle nimel on peetud ristisõdu, kuna Jeesus mäejutluses neid asju ei soovitanud, mis Marx. Kuid Jeesus ei pane inimesi lugema ainult oma jutlusi, vaid ka Vana Testamenti, kus on kirjas verised kividega surnuks loopimise nõuded. Kui inimene tahab Piibli läbi lugeda ja tal pole selle jaoks juhendajat, siis ta alustab Moosese raamatutest ja Uue Testamendi humaansema osani ei pruugi üldse jõuda. Inimene ei tohi täielikult juhinduda ühestki autoriteedist, vaid peab ka oma peaga mõtlema, keda või mida üldse autoriteediks pidada.