Kooris rääkimine

Kõndisin koos emaga koolimajas, kus ma polnud ammu viibinud. Ema ütles, et tal ei ole kooli tiivatreppide süsteem selge, sest need on kõverad. Vastasin, et inimesed on palju kõveramaid asju selgeks saanud. Sõitsin trepist alla. Ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtutakse. Seda võidi eriti rängaks süüteoks pidada, kui täiskasvanu kulutab trepiastmeid. Mind õpetati, et iga söömise järel tuleb kümme kuni viisteist minutit hambaid loputada. Vastasin, et siis kuluks selle peale terve elu, aga elus on vaja muid asju teha. Ma loputan hambaid küll, aga mitte nii pikalt. Lamasin voodis teki all. Voodi kõrval istus ühe heategevusorganisatsiooni esindaja, kes andis mulle soovitusi. Lõpuks ta küsis, mida arvata sellest, kui naine on samas voodis. Hetk varem oli ta ise minu voodisse roninud. Vastasin, et see on väga keeruline küsimus. Istusin ühes lauas, kus üks mees rääkis emotsionaalse häälega kuskilt kuuldud naljalugu. Ta rääkis, et ühe teise mehe kipskuju ei sobi panna ühe imeilusa pronksbüsti kõrvale, selle kipskuju lööme me puruks. Selgitati, et seda nalja tehakse nii, et küsitakse kelleltki tema nime ja pärast räägitakse kuskil seda lugu teada saadud nimega. Sain teada, et minuga heategija pähe rääkinud inimene on hiljem seda lugu minu nimega rääkinud.

*
Vend tahtis midagi vaadata. Ütlesin, et ma võin talle näidata, mida vaadata. Andsin talle oma vanade kooliasjade virnast ühe päeviku. Vend vaatas ja ütles, et kõik hinded on neljad. Selgitasin, et see on sellepärast nii, et ma teadsin kõike, aga õpetajatele nägu ei meeldinud. Ajalooõpetaja oli kirjutanud ühe tunni taha õppida antava lahtrisse minu hinneteseisu: 4, 4, 4, !, ?. Hakkasin minema arsti juurde. Aga poolel teel tuli mulle meelde, et ma ei võtnud midagi kaasa, sealhulgas ka mitte isikutunnistust. Niiviisi poleks arvatavasti registratuurist kaugemale lastud, kui poleks just mitteametlikult arstiga rääkida saanud. Seetõttu pöörasin ringi ja läksin koju tagasi. Kodus ütles isa ühte bussi mööda sõitmas nähes, et ma jäin mõne aasta eest invaliidiks. Vaidlesin vastu, et ma ei ole invaliid. Võtsin kaustiku ja hakkasin sinna ühe trepikoja ees tänaseid unenägusid üles kirjutama. Mulle tuli meelde, et see on vist Oudekki trepikoda. Ma ei tahtnud, et arvataks, et ma seal sellepärast seisan. Seetõttu otsustasin minna kaugemale. Mõtlesin, et läheks majanurgale. Kui üks lehekülg oli täis kirjutatud, siis tegin pausi ja puhkasin. Kirjutada oli veel palju. Täna olid olnud nii pikad unenäod, et võis oodata, et kirjutamisele läheb mitu tundi.

*
Läksime ühte majja. Koridoris tuli meile vastu mees, kellel oli käes raamat pealkirjaga "Eesti hävitamine". See tundus väga kahtlane. Selle raamatu oli ta kirjutanud arvatavasti ise oma tegude põhjal. Kui ühte tuppa sisse vaatasime, siis nägime, et ta oligi seal tapnud palju inimesi ja seinad ja toa sisustuse verega kokku määrinud. Teise toa uksel oli silt, et see ruum on pühendatud ühele tuntud inimesele. See tuba oli üleni selle inimese tapmise teemal sisustatud. Põgenesime majast akna kaudu, et mitte mehega koridoris uuesti kohtuda, ja jooksime üle rohu. Koridoris kohatud mees jälitas meid automaat käes. Hakkasin kahtlema, kas tal on ikka automaat, sest nähtud tubades oli ta tapnud kõik külmrelvadega.

*
Rauna võrgulehel oli lingitud ka minu leheküljele. Aga seal oli kirjas hoiatus, et kui mõni link kustub, siis kustub ka lehekülg. Minu leheküljele linki kustutatud ei olnud, aga ei teadnud, millal see juhtuda võib. Üks inimene kritiseeris mind, et ma olen pilti tehes kasutanud ainult puhtaid värve. Asja parandamiseks hakkasin ma ekraanil uue kaardi jaoks värve segama. Tahtsin sinna panna kahte tooni pruuni. Hakkasin ühe pruuni seest üleliigseid toone välja koorima. Küsisin, kas seda mõne lihtsama liigutusega ei saa teha. Vend vastas, mis linna nimega ta õiget pruuni nimetas. Selgus, et kõik värvitoonid seostusid mõne linna nimega, mille juures kaardil see olemas oli ja kust seda võtta sai. Olin ülikooli loengus. Loengu lõpp lähenes. Õppejõud ütles, et ta keerab ukse lukku, et järgmist loengut ootav J. Lomp sisse ei tuleks. Ma kirjutasin õppejõu juttu üles vaheldumisi kahele kõrvuti kaustikuleheküljele. Ka samal leheküljel kirjutasin mõne rea kõrgemale ja mõne madalamale. Ei teadnud, kas ma pärast oskan neid õiges järjekorras lugeda. Õppejõud hakkas ütlema ühte ütlust. Ta jättis selle pooleli ja nõudis, et kõik ütleks seda kooris. Ütlesin omaette, et ma pole kunagi kooris rääkinud, mina kooris rääkima ei hakka. Mõtlesin, et kui kõik korraga konspekteerivad, võibolla see on kooris kirjutamine. Õppejõud arvas, et võibolla kõik ei tunne seda ütlust. Ta tahtis, et enne kooris ütlemist ütleks üks õpilane selle teistele ette. See ütleski, et
viksid on lapsed, kes koolis käivad,
kuid elus kõik laisana näivad.
Aga ta lisas sellele juurde veel kaks rida, nagu algkoolis oli õpitud. Neid kahte täiendavat rida õppejõud ei tundnud. Ta ei olnud rahul ja ütles oot-oot.