Enesereklaam ja enesesisendus

Ajalugu annab juba sellepärast kujutada pideva allakäiguna, et see on lähenemine maailma lõpule. Aga allakäik ei pea algama enne kui lõpp kätte jõuab. See sõltub usust, millisena lõppu ette kujutatakse. Kristlane võib uskuda igavesse elusse paradiisis. Ühe romaani peategelane kujutas Taevast ette hotellina. Täpsemalt ei kirjeldatud, mida ta selle all mõtles. Minu kujutluses on hotell koht, kus viibitakse ajutiselt ja suure raha eest. Ei ole kuulnud ütlust, et minu hotellituba on minu kindlus. Kodude kohta on olemas ka ütlus, et kodus sureb kõige rohkem inimesi. Seda kasutati siis, kui ma ülikooli esimese kursuse ajal tahtsin hilja õhtul maleklubist koju minna. Kui ma koju jõudsin, olid mu riided tubakalõhnast läbi imbunud, kuigi ma ise pole kunagi suitsetanud. Maletajatest kõige suurem suitsetaja ütles mulle ükskord, et ta ei karda kopsuvähki ka, sest tema elu on kahe miljoni krooni peale kindlustatud. Vahel on ta rääkinud, et on hästi palju kordi suitsetamist maha jätnud. Vaatasin kunagi televiisorist järjesaadet suitsetamise mahajätmisest. Sellele saatele tehti ka paroodia, kus jäeti ühte teist asja maha, aga ma ei saanud aru, mis asi see oli. Vanasti vastati minu küsimustele vahel, et sellest ei saa lapsed aru. Või et ära ole nii uudishimulik, muidu jääd ruttu vanaks. Ükskord ma mõtlesin ühes unenäos välja luuletuse, et saaks juba saja aastaseks, saaks juba tugevaks taadiks. Tegelikult kui vahepealsed aastad vahele jääks, siis ei olekski igas mõttes 100-aastane. Lapsena nägin ükskord unes tulnukaid, mille järel mõtlesin, et ma tahaks ufodega kaasa minna, aga mitte kohe, vaid 70-aastaselt. Nüüd enam ei taha. Kui mult küsitakse, kas ma midagi tahan, pean tavaliselt vastama ei, sest kui ma pole selle üle mõelnud, siis ei saa öelda, et ma seda tahaks. Aga küsimuse peale võin üks minut hiljem tahtma hakata. Ükskord ütlesin, et ma püian neid kaupu mitte osta, mida on reklaamitud, mille peale vastati, et siis ma olen täielik reklaami ohver. Minu blogi kindlasti reklaamib midagi, aga ma ei ole kindel, mida. Ma ei mäleta peast kõike, mida ma olen siin kirjutanud, aga milliste sissekannete juurde inimesi otsingumootoriga satub. Mõju enesesisendusena on üks osa reklaamist ja seda saan ma juba paremini jälgida. Blogis kirjutamine sisendab mulle näiteks, et mul on iga päev midagi öelda. Või et korraliku ööpäeva osa on unenäod. Iga kord kui unenägudest juttu tuleb, ütleb üks vend, et see ei ole hea, kui need meelde jäävad, sest siis ei puhka välja. Mina ei puhka pigem neil öödel, kus unenägusid on vähem. Täna puhkasin hästi, aga eile halvemini ja oli vaja teha päevane lisauinak.