Pall konstruktorist väravasse

Läksime kooli õuele kehalise kasvatuse tundi. Mõned poisid läksid esialgu EÜS-i maja taha palli mängima. Kooli õue palliplatsile jäänud poisid tegid nende kohta halvustavaid märkusi. Hakkasime mänguga pihta. Jalgpalliväravaid ei olnud ainult kaks, vaid nende vahel oli veel väravaid. Pall läks ühe löögiga läbi mitme värava. Ma sain mitmel korral väga hea söödu, aga ei saanud ühelgi korral pallile pihta. Mõtlesin, et siis ei ole mul õige vastase väravat rünnata, vaid ma peaksin seisma kõige tihedamas mängijate summas, et vastaselt palli ära võtta. Võibolla sai pallile pihta saamist treenida. Pall lendas üle aia tänavale. Üks tüdruk viskas selle tagasi. Aga pall ähvardas kohe uuesti tema juurde lennata. Toas lõin väikest palli kepiga, mida nimetasime hokikepiks. Tundus, et ma kahjustasin sellega puhvetit. Puhveti ülemine klaas ähvardas eest kukkuda ja puhvet ise osadeks laguneda. Kui ma klaasi liigutasin, läks asi hullemaks. Pillel õnnestus seda siiski kohendada. Vennad mängisid konstruktoriga mängu. Lõin kepiga palli konstruktorist väravasse. Vennad ütlesid, et seda mängu mängitakse hoopis teiste reeglite järgi. Vastasin, et teiste reeglite järgi küll, aga värava lõin ma ikkagi. Vennad lõpetasid protestiks mängu ja lammutasid konstruktorist kindluse ära. Mul tekkis küsimus, millega me nüüd kehalise kasvatuse tundides tegelema hakkame, kui palli mängida enam ei või. Jäi üle pargis joosta. Rääkisin, et ma olen viimasel ajal nii palju jooksmist treeninud, et olen läinud kiiremaks. Viimane kord, kui ma Klausiga võidu jooksin, läks ta minust alles eelviimasel ringil mööda, kuigi tahtis minna kohe. Seejuures ei jooksnud ta isegi minu tuules, sest ta oli nii palju maad tagapool.