Meietamine

Tegin lahti oma arvutipostkasti. Seal oli enneolematult palju spämme, millel olid kõigil veel pildid ka juures. Hakkasin spämme kustutama, vaatamata, kas nende vahel on ka vajalikke kirju. Ühe liigutusega sai kustutada ühe ekraanitäie kirju, aga neid liigutusi tuli teha väga palju. Algul mul oli võtnud palju aega spämmide lugemine ja nüüd juba nende lugemata kustutamine. Alles nimekirja lõpus märkasin kahte vajalikku kirja, mis olid saadetud spämmidest hiljem. Rääksisin vennale, et mulle saadeti kõik maailma spämmid, selle taga võivad olla guugli ja feisbuki vastuolud. Vend sellist põhjust ei uskunud. Võis ka olla, et ummistada ei tahetud kõigi guugli kasutajate postkste, vaid et mõni minu vaenlane tahtis konkreetselt minu omaga seda teha. Mõtlesin Helinale kirjutada, et kui ta mulle praegu kirja saadab, siis ma ei näe seda, sest ma ei jõua seda spämmide hulgast otsida. Võibolla siis olekski parem olnud, kui ta oleks mulle saatnud paberkirja. Aga paberkirjade postkast võidi ka reklaame täis panna.

*
Asusime kodust teele. Meie maja kõrvale oli pandud mingi konstruktsioon. Lükkasin selle ümber. Ütlesin, et paneme ta püsti tagasi ka. See koosnes klotsidest, mille ma olin koost lahti võtnud ja mida me nüüd kokku tagasi panema hakkasime. Pildil oli näidatud, et sellel laeval peavad olema ka purjed. Aga purjeid ei olnud tal veel küljes olnud, need tuli osta teise detailide komplektiga. Mõtlesin, et mulle ikka acta ei meeldi, ma oleks ka võinud selle vastu võidelda, enne kui europarlament ta tagasi lükkas. Mulle ei meeldi praegu kehtiv seaduski, acta on veel karmim. Oleksin võinud võrgust välja otsida ja feisbukki üles riputada acta teksti. Aga võrgus avaldati vist ainult seaduseid, mitte nende eelnõusid. Varem olin vist öelnud, et mulle ei ole acta küsimus tähtis. Seda sellepärast, et minu arvates ei olnud inimestel vaja võrgust muusikat kuulata. Aga see eelnõu puudutas ka muid küsimusi. Kõndisin kooli lähedal ja kuulasin raadiot. Sealt tuli keelesaade. Seal räägiti, et ei tohi öelda "ma tänan," vaid "me täname," sest see on ka teietamine. Mõtlesin kirjutada selle kohta blogisissekande, et see ei ole teietamine, vaid meietamine. Mina meietama ei hakka. Tõnisson võis kirjutada oma ajaleheartiklid meie-vormis, sest ta ei olnud toimetuse ainus liige ja teised olid tema mõttekaaslased. Aga mina olen iseseisev ja originaalne mõtleja. Kõndisin mööda Kitsast tänavat. Vaatasin minu ees kõndiva naise sukkades jalgu. Ta ei saanud seda varju järgi näha, sest ma ei pööranud pead, vaid silmi. Tahtsin jalgade vaatamist lõpetada, aga siis ma oleks pidanud vaatama kukalt, mida ma ei tahtnud, nii et jäi üle ainult pilk alla tagasi pöörata. Tänava lõputrepist alla minnes osad astmed jätsin vahele ja hüppasin mitu astet korraga. Leiutasin, et ma saan niiviisi joosta, et ei puutu treppi kahe, vaid ühe jalaga. Aga ühe jalaga maha toetades liikus nähtavasti ikkagi aeglasemalt, sest vahe naisega suurenes.