Kaksteistnurk

Eestisse tuli Inglismaa kõige parem jalgpallur. Ta mängis üksi kolme eestlase vastu, kellest üks olin mina. Teised kaks eestlast olid samuti jalgpallurid ja mina ainukesena ei osanud eriti mängida. Aga eestlased said viigi kätte ainult tänu sellele, et mina ka platsil olin. Imestasin, et ma ei teinud mängu jooksul ühtegi viga. Pärast jalgpalli hakkati tegema kuulitõuget. Kuulideks olid suured kivid. Neid oli kahes suuruses. Inglise kuulitõukaja võttis kõigepealt kätte väiksemat tüüpi kivi ja küsis, kas tõugata seda. Ennustasin, et ta võtab suurema. Nii ta tegigi. Peale kauguse tõukamise tõukas ta kiviga ka tulemuste näidud paika. Inglise kuulitõukaja sai viis punkti. Tema järel tõuganud eestlastest sai esimene kaks ja järgmised üks. Kuulitõukes eestlased viiki kätte ei saanud.

*
Vorobjov rääkis, et ühes mängus ta hakkas kahel liinil nelja etturit edasi viima ja sattus väga halba seisu. Selle mängu oli ta mänginud minuga. Ta rääkis, et pärast seda pole ta enam seda avangut mänginud, aga teiste avangutega pole saanud sellist elamust. Tahtsin turniiritabelit arvutist paberile üle kanda. Kui ma juba arvasin, et see õnnestus, siis nägin, et tabeli read siiski ei klappinud ruudulise paberi ridadega. Tuli edasi pusida. Särgava ütles, et ma teen ise ka detailides vigu. Ütlesin, et pildil on juudi kuusnurk. Või see on kaheksanurk. Kui keskmisi nurkasid ei oleks eemaldatud, siis see oleks kaksteistnurk. Ja kaksteist taandub ikkagi kuuele. Vehkisin kätega, kuni minu küünarnukk läks vastu treeneri selga. Küsisin, kas ta sai kõvasti pihta. Läksin kaugemale istuma.