Hiigelsuur ämblik

Läksin ülikooli raamatukokku. Lugemissaalis arutas midagi omavahel rühm üliõpilasi. Mina enam üliõpilane ei olnud. Võtsin riiulist Antiigileksikoni. Üks poiss küsis mult, kas ma sain selle, sest ta tahtis ise sama raamatut. Vastasin, et ma võtsin juhuslikult sama raamatu, aga mina eksamile ei lähe. Üks neist üliõpilastest oli Joanna, kes võttis samuti Antiigileksikoni ja hakkas selle järgi eksamiks õppima. Võibolla ta ilma minu eeskujuta poleks tulnud mõttele kogu leksikon läbi lugeda. Istusin temast järgmises lauas üle vahekäigu. Iga tunni aja tagant tõusin püsti ja tegin silmaharjutusi. Õhtul kodus rääkisin emale, et võtsin raamatukogus riiulist Antiigileksikoni ja üks sekund hiljem võttis sama raamatu Joanna. Ema ütles, et talle see jutt ei meeldi. Ta võis küsida, miks ma pidin Antiigileksikoni raamatukogus lugema, kui see on kodus ka olemas. Sellele sain vastata, et kodus ei oleks sellele mõttele tulnud. Öösel nägin unenägu Antiigileksikonist loetu teemal, aga Joannat unenäos ei olnud. Järgmisel päeval läksin jälle raamatukokku. Minuga sama laua taha istus üks võõras tüdruk, kes toetas lugemise ajal õla vastu minu põske. Varem ma olin istunud lugemissaali kõige tagumises vahes ja ei teadnud, et tüdrukud minu kõrvale istuksid, aga nüüd ma istusin saali keskel.

*
Laes oli hiigelsuur ämblik. Ma ei saanud ainult aru, et kui ta on ämblik, miks tal on kuus, mitte kaheksa jalga. Vend tahtis ämblikku toast välja ajada. Mina ütlesin, et ei ole vaja, ja läksin voodisse. Ma olin hiljuti ämblike kohta lugenud ja teada saanud, et kõik nad ei ole mürgised, mistõttu nüüd kartsin neid vähem. Aga kui ämblik oleks tulnud mulle teki alla naha peale, oleksin võibolla ikkagi karjuma hakanud. Üks vend juhtis tähelepanu, et nii suurel ämblikul ei ole toas piisavalt süia. Väike ämblik oleks toas kõhu täis saanud, aga hiigelsuurel oli parem olla õues. Kui teda välja ajama hakati, kukkus ta hunnikusse ja teeskles mõnda aega surnut. Varsti hakkas ta jalgu ühekaupa sirutama.