Aktiivne keeleõpe

Pärast ülikooli lõppu olen püüdnud võõrkeeli edasi õppida, aga õppevormid on muutunud piiratumaks. Põhiliselt on need seisnenud lugemises ja sõnade õppimises. Välisreisidel ma pole käinud, võõrkeeles artikleid pole avaldanud, välismaa kirjasõpru mul pole ja kohalike muulastega olen viimastel aastatel eelistanud rääkida eesti keeles, et nemad seda õpiks. Aga ma usun, et kõige tõhusam on aktiivne õpe, keele puhul seega selle praktiseerimine. Õppimise aktiivne osa on jäänud sõna tasemele. Et harjutada ka lausete moodustamist, hakkasin eelmine nädal kirjutama paberile kolmes võõrkeeles lugusid. Esimesel kahel päeval kirjutasin üsna seosetu mõttekäigu, et kahe keele puhul üldse vaadata, mida ma neis väljendada oskan. Täna kirjutasin ühes võõrkeeles ilukirjandusliku jutu ja kahes lugesin kõigepealt ajaleheartikli läbi ja seejärel kirjutasin nende kohta paberile lehekülje pikkuse kommentaari, et loetud sõnavara ja grammatilisi vorme kohe kinnistada. Mul ei ole enam keeleõpetajaid, kes vigu parandaks. Aga ma loodan, et kui ma harjutan võõrkeeles mõtlemist, siis järgmist kirjutist lugedes panen juba paremini tähele, kuidas tegelikult kirjutada tuli. Sõnaraamatut ma ei kasutanud, sest kuskil välismaalasega kohtudes poleks nagunii aega sõnaraamatust sõnu otsima hakata. Kui kirjutada võõrkeeles ilma sõnaraamatu ja grammatikaraamatu abita, annab see rohkem enesekindlust juurde. Niimoodi võib küll omandada enda väljamõeldud keelt, millest välismaalane ikkagi aru ei saaks, heal juhul teine eestlane. Aga soov õppida on mul suurem kui kooliajal. Koolis hakkasin korralikult õppima alles viimases klassis. Ülikoolis õppisin algusest lõpuni, aga kohati valisin siiski liiga kergeid teid.