Kõrvuti lugemine

Lugesin raamatukogus "Kalevipoega". Vaatasin, et selle sissejuhatuse teine rida on natuke teise sõnastusega kui ma mäletasin. Küsimus oli, mitu korda samas lauses sama sõna kasutada. Siis sain aru, et loengi praegu alternatiivset versiooni, muidu oleks see köite alguses, mitte lõpus. Minu kõrval istus üks ajaloolane, kes pani minu kasutatava köite peale pliiatsi, et ma jooniks raamatut alla pliiatsiga, mille saab pärast ära kustutada, mitte pastakaga. Ta ei teadnud, et ma ei jooni raamatuid alla kunagi. Ise joonis ta loetu kinnistamiseks pliiatsiga ja juba lehe keeramise eel kustutas jooned jälle ära. Üks teine ajaloolane küsis talt, et kust ta teab, millise arhiiviviite taga mis asi peitub. Vastasin ise, et vähemalt Eesti arhiivide kohta on trükitud fondide loend, kus on numbrid lahti seletatud. See, kellelt oli küsitud, ütles omalt poolt, millist viidatud arhiivimaterjali ta praegu loetavale viite põhjal täienduseks lugema läheb. Kõndisin mujale. Kohtusin ühe klassivennaga. Rääkisin talle sellest kustutuskummi loost. Sellel klassivennal oli endal olnud ükskord kirjutusmasina kustutuskumm. Praegu rääkis ta, et võimeldes ei tohi käsi liiga kõrgele tõsta. Minul oli kombeks tõsta, sest mul oli tervis parem.