Koera toitmine

Mängisime palli. Vahepeal oli minu ees tühi värav, aga mul polnud liigutused sisse saamiseks nii osavad kui head olid minu plaanid. Hakkasime kodu poole kõndima. Sõin taskus olevat toitu. Siis mõtlesin, et seda poleks pidanud tegema, sest samas taskus on diktüoneemakilt, mis on vist mürgine. Rääkisin oma mõttest. Olin ka varem selle kiviga samas taskus olevat toitu söönud ja seni polnud midagi juhtunud. Meie juurde tuli suur koer, kes Klausi vastu oli sõbralik, aga minu vastu võis olla kurjem. Tema lepitamiseks söötsin teda. Aga nüüd oli tast hoopis võimatu lahti saada, sest ta hakkas mind oma peremeheks pidama ja jättis vana peremehe maha. Ükskord juba oli üks toidetud koer mul kaasas käima hakanud, siis oli ta mind saatnud ühe maja ukseni, kuni ma sisenesin ja tema välja jätsin. Mõtlesin, et täna läheb vist sama moodi.