Aforismid piltidega

Hando Runnel. "Ma ja ta ka ehk Mesinädalate memuaarid". Tartu, "Ilmamaa" 2020.

Ükskord vaatasin esimese klassi aabitsat, kus alguses olid kõrvuti vaheldumisi luuletusega lehekülg ja lehekülje suuruse pildiga lehekülg, nii mitu korda järjest. Tagapool tulid väiksemad pildid. Kritiseerisin, et terve aabits võiks olla selline nagu algus, algus on parem kui tagapool tulev osa. Ema vastas, et võibolla ma kunagi kirjutan sellise raamatu, millist ma soovin. Tal oli õigus, et ma tulevikus raamatuid avaldasin, aga nendes pole palju pilte, samuti on minu blogis teiste blogidega võrreldes piltide osakaal suhteliselt väike. Ükskord lugesin trükisest nimega "Raamatuvaksik" intervjuud, kus arvati, et täiskasvanud tahavad raamatutesse vähem illustratsioone kui lapsed. H. Runnel on samuti mõnda trükist kritiseerinud, et liiga palju pilte. Aga nüüd on ta avaldanud raamatu, kus sarnaselt esimese klassi aabitsa algusega on igal teisel leheküljel pilt. Sellele eelnevad leheküljed, kus on kas üks või paar ühelauselist aforismi, mõnikord ka mitmerealine salm. Vaatasin raamatu läbi ja mõtlesin ainult sõnalise osa üle, piltide üle vähemalt esimesel korral mitte. Mõnest aforismist tundsin ära, et see sarnaneb mõne vana mõttega uues sõnastuses, mõnes kohas tuli meelde, mida autor on sel teemal suuliselt rääkinud, aga mõnes kohas mõtlesin ka, et ei ole nõus või et minu maitse erineb. Kuigi ma piltide üle sügavamalt ei mõelnud, olid need ilusad.