neljapäev, aprill 23, 2020

"Venemaa ja Euroopa"

Nikolai Danilevski. „Venemaa ja Euroopa“. Tõlkinud Jaan Isotamm. Sari „Avatud Eesti Raamat“. „Ilmamaa“, Tartu 2013. Originaal 1871. Tõlget loetud leheküljeni 295, kokku 702 lehekülge.

Sain Masaryki Venemaa kohta käiva raamatu saksa keelest tõlkimiseks lepingu. Enne tõlgitava raamatu lõplikult välja valimist küsiti mult, kas see pole Danilevski raamatuga liiga sarnane. Aga Danilevskit lugema hakates on näha, et kahe autori seisukohad on erinevad. Tšehhi autor Masaryk eelistas Venemaal läänlasi, venelane Danilevski on slavofiilsetel seisukohtadel. Ka on nende raamatute ülesehitus erinev. Masaryk keskendub rohkem konkreetsetele filosoofidele, Danilevski räägib laiadel teemadel, mis tuletab natuke meelde Spengleri raamatut. Venemaa olemuse ja rahumeelsuse kiitmise poolest leidsin sarnasusi Danilevski ja Sorokini vahel. Oma keelkonna ja usu kiitmise osas on sarnasusi Danilevski ja eestlase Uku Masingu vahel, aga Masing hindas loodusrahvaid kõrgemalt. Sorokin ja Huntington on kirjutanud, et erinevused põhjustavad konflikte, aga Danilevski sarnaselt eestlasele Mällile näeb erinevuste häid külgi.

Koolis õppisime, et Euroopa piir on Uurali mäestik, selle järgi osa Nõukogude Liidust kuulus Euroopasse ja osa mitte. See oli geograafiline seletus. Eurodebati ajal vaieldi, kas on võimalik, et Venemaa astub kunagi Euroopa Liitu. Eesti Euroopa Liitu astumise poolajate hulgas arvati, et Venemaa sinna ei astu, sest ta pole Euroopa riik, aga Eesti euroskeptikud tuletasid meelde, et Venemaa mõnda Euroopa organisatsiooni juba kuulus ja et osa Venemaast Euroopasse jääb. Danilevski arutleb samuti, kas Venemaa kuulub Euroopasse. Ta ütleb, et sõltub defineerijast, kes tahab, võib Venemaad Euroopa osaks pidada, aga tema isiklikult ei pea.

Danilevski peab Venemaad Lääne-Euroopast igati paremaks kohaks. Eesti ajaloolane Hendrik Sepp on väitnud, et venelastele on omane traditsiooniliselt julm sõjapidamisviis, aga Danilevskile tundub, et hoopis lääne-eurooplased on olnud julmad. India ajaloo uurija Daniélou on süüdistanud sallimatuses igasugust monoteismi, Danilevski meelest on lääne-eurooplased sallimatud ja venelased sallivad. Loetledes näiteid germaani ja romaani rahvaste sallimatuse kohta, jääb tal nimetamata, et valgustaja Voltaire kaitses seda, et igaüks saaks oma mõtteid väljendada, isegi kui need pole õiged. Sarnaselt Sorokini Teise maailmasõja aegsele raamatule leiab ka Danilevski, et venelased on vähem vallutussõdu pidanud kui teised maad. Võiks küsida, kuidas Venemaa on siis muutunud maailma suurima pindalaga maaks. Aga Danilevski meelest riikliku korrata rahvaste maale tungimine pole vallutussõda. Kas ei austa ta siis endaga võrdsetena vähemalt riikliku korrani jõudnud rahvaid? Danilevski meelest siiski on õigeusk kõige õigem usk, teised usud on vähemalt osaliselt valed.

Näitena venelaste sallivuse kohta toob Danilevski selle, et venelased lubasid sakslastel Taanilt maad vallutada, aga teised maad Venemaale vallutusi ei luba. Talle ei tule pähe, et sakslaste asemel võiks lugu pidada ka taanlastest. Kui Venemaa, Preisimaa ja Austria jagasid omavahel ära Poola, siis Danilevski meelest olid süüdlased ainult Preisimaa ja Austria, kuna Venemaa olevat võtnud oma endised alad tagasi.

Venemaa suhtuvat teistesse maadesse hästi, teised Venemaasse halvasti. Ma olen siiski lugenud, kuidas inglane või šotlane Carlyle imetles Venemaad rohkem kui Danilevski Inglismaad.

Masaryk oli Venemaa suhtes kriitiline, kuna arvas, et Venemaa toetab õigeusklikke slaavlasi, mitte kõiki slaavlasi. Vähemalt Danilevski pole siiski mitte ainult salvofiil, vaid ka panslavist, rääkides kiitvalt ka tšehhidest. Mitteõigeusklikke slaavi rahvaid kiidab ta rohkem kui õigeusklikke mitteslaavlasi.

Paganliku aja kreeklasi Danilevski kiidab, aga siin leidsin ebajärjekindluse tema suhtumises väikeriikidesse. Saksamaad ja Itaaliat peab ta väikeriikide perioodil liiga killustatuks, aga Vana-Kreeka liigsest killustatusest ta ei kirjuta, kuigi sealsed väikeriigid olid väiksemad kui Preisimaa.

Seda raamatut võib lugeda ilmselt osaks 19. sajandi rahvusliku liikumise perioodist, kus iga maa autorid võisid kiita oma maad. Ajaloost leiab näiteid ka selle kohta, kuidas oma maad on peetud muudest maadest halvemaks. Jaan Tõnisson oli küll rahvuslane, aga tahtis eestlasi parandada.

0 vastukaja: