„Ajalooline
Ajakiri“. 2023, 1 (183). Üks artikkel vahele jäetud.
Kui ma
magistriõppe ajal pakkusin „Ajaloolisele Ajakirjale“ artiklit, siis üks
toimetuse liige soovitas, et ma keeletoimetaja otsiksin ise, kuna seda
ajakirjal ei ole. Toimetuse liikmed tegelikult minu käsikirjale küll parandusi
tegid. Praegusele numbrile on märgitud kaks keeletoimetajat.
Numbris on esikohal
Mark Gortfelderi artikkel, kes võrdleb Oktoobrirevolutsiooni järgseid
Vene ja Eesti Asutava Kogu valimiste tulemusi. Sellest statistikast on ka varem
kirjutatud, aga nagu minu vanaisa agraarajaloo alastes artiklites, näitab ka
Gortfelder, et varasemad uurijad on eksinud.
Mõtlesin, et
varem oskasid inimesed paremini peast arvutada, aga arvelaudadega võidi teha
rohkem vigu kui praegu arvutitega. Vanaisa raamatust kirjutades meenutasin,
kuidas ma kooli ja ülikooli ajal protsente arvutasin. Siis oli mul taskuarvuti,
mis oli isiklik kingitus, praegu on kalkulaator kolinud suurde arvutisse, kus
ta on üks programm teiste hulgas ja ei jää nii kergesti silma alla. Taskuarvutitega
leiutati kooliajal ka mänge, näiteks liideti 1+1 ja mõõdeti, mitu korda jõuab
pärast seda minutis võrdusmärki vajutada. Või keerati taskuarvuti tagurpidi,
nii et numbrid muutusid tähtedeks ja ekraanile tekkisid sõnad. Kasutasin vist
taskuarvutit ka võõrkeele sõnade ja ajaloo daatumite päheõppimisel tabeli
kinnikatmisvahendina.
Gortfelder paneb
tähele, et kahe Asutava Kogu valimiste vahel muutus parteide populaarsus
küllaltki palju. Ta seletab seda erakondade noorusega. Sorokin kirjutas, kuidas
revolutsioonide ajal toimuvad muutused üldse kiiremini kui enne nende
puhkemist. Itaalias oli pärast Teist maailmasõda pool sajandit suhteliselt
stabiilne erakondade süsteem, hoolimata valitsuste lühiealisusest, aga 1990.
aastatel varisesid need erakonnad kokku ja asemele tekkisid uued.
Gortfelder teeb
kindlaks, et tema uuritud valimistel vasakpoolsed erakonnad konkureerisid
häälte pärast omavahel ja enamlaste populaarsus oli suurem juhul, kui
valimisaktiivsus oli suurem. See peaks näitama, et enamlaste toetajad olid
vähemharitud, haritud inimene peaks stabiilsemalt valimas käima.
Kurmo Konsa kirjutab ühendatult arhiividest,
muuseumidest ja raamatukogudest, kasutades nende kolme kohta ühist lühendit
MAR. Seda teadmata panin blogis hiljuti ka unenägusid analüüsides need kolm
asutusetüüpi ühte ritta.
Konsale meeldib,
kui tänu digitaliseerimisele nende asutuste kasutatavus suureneb. Ta loodab, et
kasv jätkub ka edaspidi. Ütlemata on jäänud see, et ühe asja kasv tähendab
teise asja kahanemist. Minu blogi klikitavus on ka kasvanud, aga minu raamatute
tiraažid samal ajal langenud. Paljud klikid on ilmselt robotite tehtud, mille
tööd vaatab üle väike arv inimesi. Elektritarbimise kasvuga kaasneb planeedi
elurikkuse kahanemine.
Artiklist selgub,
et seni on keskendutud eeskätt digitaliseerimisele, see ei tähenda, et
digitaliseeritud materjale oleks tingimata analüüsitud. Juba Sorokin
kritiseeris oma kaasaegsete kolossaalsuseiha, praegu on pealiskaudsust ilmselt
veel rohkem. Kolossaalsuseiha elemente on ka Inna Jürjo kirjutatud
raamatuarvustuses, kes kiidab Enn Küngi suure hulga arhiivimaterjalide
läbivaatamise eest ja soovib, et uusajal oleks linnad arenenud kiiremini,
samuti konverentsiülevaates, mille on kirjutanud Toivo Kikkas, Ott Koor
ja Jens Raevald, kes soovivad, et konverentsid toimuksid sagedamini.
Kurmo Konsa
kirjutab, et kolme tüüpi asutused sulavad järjest rohkem kokku, kasutaja on
harjunud, et ta pääseb neile kõigile juurde ühe ja sama võrguotsinguga.
Mõtlesin, et juba Hendrik Sepp soovitas arhiivide ühte kohta kokkukolimist, aga
tol ajal tähendas see riski kõige koos mahapõlemiseks ja provintsiuurijate
uurimistööst kõrvalejäämiseks. Praegu on võimalik, et hoidlad asuvad eri
riikides, aga need pole koduarvutis kättesaadavad mitte ainult maakonnalinnade,
vaid ka külade elanikele. Kui uurijad enam arhiivihoones ei kohtu, võib
vähemaks jääda tereütlemist ja muid jutuajamisi.
Aga kõik arengud
ei toimu ainult koondumise suunas. Kui ma blogisid lugema hakkasin, olid need
eri kohtades laiali ja lugesin seetõttu vaid konkreetseid blogisid; vahepeal
oli olemas Eesti blogide kataloog, kust lugesin sissekannete pealkirjade järgi
üsna juhuslikke blogisid; kui blogimise populaarsus langes, saadeti see
kataloog laiali ja nüüd loen jälle rohkem konkreetseid blogisid.