Päike on kindral

Ma istusin veel puude vilus murul,
kui juba müüdi minu nahka turul.
Ma ajasin siis silma neile puru
ja kaevasingi peidukohta uru.

Kuid nahk läks turul järjest rohkem hinda,
mul lubati, et ordeni saan rinda,
kui luban teha nahast poksikinda,
et poksija saaks kaitsta Eesti pinda.

Mul urgu toodi kätte püssitoru
ja taheti, et aaksin laulujoru
ning kaotaks maa pealt ära hädoru,
sest mina olen kõige väiksem loru.

Ma vaatasin siis taeva poole üles,
kus päike oli peidus pilve süles,
tal näitasin: mu nahk on puha kiles,
ta pakendis on triigitud ja sile.

Siis päike ütles: “Oled nagu mina,
kuid mina sõdin sõjas kindralina.
Ei oma naha müügist teeni sina,
pead käske täitma lihtsa sõdurina.”

Ma kõndisin siis ringi sellel turul,
ei istunudki enam kodus murul.
Ja mõtlesin: ehk on veel miskit varul,
sest mõistust on mul rohkem küll kui karul.

Siis paningi ma müüki oma aju,
ma lootsin, et ka selle hind ei vaju.
Kuid selgus, et mul puudus ajataju,
kui haua peale istutati paju.