Olime ühes linnas. Juttu tuli selle peatänavast, mida nimetati Leningradi väljakuks. Tegelikult sellel me viibisimegi. Ütlesin, et sellest on kahju, sest mulle meeldiks, kui peatänav oleks kaugemal - kuskil, kus ma veel käinud ei ole. Pidime jooksma, et elektirijaam saaks elektrit. Kui olime ühe ringi ära jooksnud, öeldi, et veel on vaja, elektrit on päev läbi vaja. Nii me jooksime. Toomas tahtis jõe peal paadiga sõites võrguga kala püüda. Ütlesin, et kui üks läheb võrgu väljatõmbamiseks paadi ühte serva, peavad teised minema teise serva, et paat ümber ei läheks. Kõndisime metsaäärsel teel. Sõin tee äärest punaseid sõstraid. Me ei kõndinud jõeni välja, vaid keerasime natuke enne seda metsa alt tagasi.
Köögis istus kaks endist Iseseisvuspartei liiget, kes nüüd kuulusid erinevatesse parteidesse. Nad rääkisid mulle, et V. Leitole ei tasu kirju saata, sest ta hakkab neile vastama. Mõtlesin, et ma ise ka vastan kirjadele, aga neile meestele siis ei vasta. Nad rääkisid, et V. Leitole meeldib lobiseda, aga ta ei sobi ministriks. Vastasin, et on kahte sorti poliitikuid - ministri tüüpi ja presidendi tüüpi. Üks tüdruk seisis püsti ja rääkis, et kaktus ja kibuvits ei kasva samas kohas. Vaidlesin vastu, et võivad kasvada, sest kaktused ei kasva mitte ainult kõrbes, vaid ka toas lillepotis, ja samasse ruumi saaks kibuvitsa panna. Istusin maha ja ütlesin Toomale, et ma ei saa aru neist inimestest, kes arvavad, et nende reisimuljed on teiste jaoks huvitavad. Varsti pidi üks tüdruk saabuma reisimuljeid rääkima. Aga minu lause peale läks praegu ruumis viibiv tüdruk minema. Ta vist solvus, sest võibolla tahtis ta ise ka reisimuljeid rääkima hakata. Toetasin pea vastu Tooma õlga. Teised järeldasid sellest vist, et pean Toomast ära läinud tüdrukuks. Küsisin, ega Tooma seljas 0lev särk minu oma ei ole. Isa küsis vastu, kuidas ma ära ei tunne, see on muidugi minu särk. Aga mina olin seda kandnud väiksena. Kui ma suuremaks kasvasin, jäi see mulle väikseks ja jäi Toomale. Aga kui ta läks Tooma selga praegu, siis pidi minema ka minu selga, sest Toomas oli sama pikk nagu mina.
Tõnisson otsis Vene seadustes esinevatele mõistetele sobivaid eestikeelseid vasteid. Ta otsis neid padja alt ja ka leidis. Varem polnud nende asjade kohta eesti keeles sõnu olemas. Üks kruvi hakkas edasi sõitma ja sõitis läbi voodi, puurides selle sisse augu. Ema ütles, et gangreen vist ei ole selline. Võibolla panid kruvi pöörlema tõesti bakterid. Lõpuks õnnestus kruvi põrandal peatada, kui ta oli natuke maad mööda põrandat edasi roomanud. Mõtlesin, et kui kruvid niimoodi sõidavad, võivad nad puurida augu ka magaja jala sisse. Aga hakkasin selles siiski kahtlema, sest magaja oleks valu peale üles ärganud. Siis hakkas üks teine kruvi sõitma.
Vaatasin ühte vana juttu ja ma ei saanud aru, kas see on minu või Klausi kirjutatud. Olin oma sahtli laua seest välja tõmmanud ja oma tuppa viinud. Nüüd kogunes selle ümber palju rahvast, kes kõik vaatasid sahtlisse sisse. Üks vanamees tahtis ühte asja lehitsema hakata. Ütlesin, et sahtlis olevaid asju mitte kätte võtta. Vanamees pani selle tagasi. Vanad inimesed olid tavaliselt viisakad ja said aru, et kõike ei taheta näidata. Sorteerisime sahtlist minu ja Klausi asjad erinevatesse kastidesse. Kui see oli valmis, vaatasin, et Klausi asjade osakaal on üllatavalt suur, kuigi minu asju oli rohkem.
Keskerakond oli seoses kohalike valimistega kuulutanud välja Tallinna kodanike registreerimise. Küsisin, mida tähendab Tallinna kodanik. See tundus olevat justkui ettevalmistus Tallinna eraldumiseks Eestist. Kodanikuks registreerija pidi maksma ühe krooni ja sai vastu tuhat krooni. See oli kavalus, et meelitada rohkem inimesi registreerima. Inimestele pidi tunduma, et nad saavad tuhandekordse kasumi, aga tegelikult oli tuhat krooni väike summa. Viisime oma autod parkimismajja. Sellel oli silt "Rooma autod". Ütlesime, et selle järgi võib kahtlustada, et tegemist on romulaga. Teenindav mees ütles, et ongi. Tõnu ütles, et siis ta tahab oma autot kohe tagasi. Mees vastas, et enam ei saa. Üks naine pidi homme sünnitama ja karjus, et talle öeldaks tema lapse nimi. Minul oli naine, kellel oli laps teise mehega. See oli sugupuus kirjas.
kolmapäev, oktoober 14, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 vastukaja:
"Tule tagasi!Tule ometi kord tagasi!Me nii väga vajame Sind!Kuidas Sa ometi aru ei taha saada?":hüüdis poeg kaugenevale isale,kes ei vaadanud isegi üle õla ja sumpas pooljoostes,kohati kukkudes,roomates laugaste vahel.Oli Jaaniõhtujärgse päeva õhtupoolik.Oli palav.Äikesepilv ei satu just tihti just Jaanipäeva paiku siiakanti.Enamasti on see tavaline hoovihmapilv,mis tuleõhtu tuju pärsib.Seekord oli tuli süüdatud,kui äike kärgatas raba kohal ja vihmapilve taandudes võttis vikerkaar järjest teravamad jooned taevavõlvil just Leonhardi ehitatud torni kohal.See oli justkui ilmutus.Päike hakkas kah loojuma.Leonhard jooksis laste juurde ja küsis Sokrateselt:"Kuhu isa läks?""Ei tea",vastas poiss."Ema saatis isa seenele,kui see lonksu viina soovis ja näed nüüd.Paps võttiski suuna sooäärse metsa poole.""Oli ta väga purjus?",uuris Leonhard edasi."No mitte eriti.Nagu tavaliselt.Nii kolm promilli või sedasi.",arvas Berthold,Sokratese sõber juba Helmerdani Kolledži päevilt."ja miks siis ema talle seekord ei andnud,kui alati on ?",ei jätnud Leonhard jonni."Ah mis sa pärid nagu napakas.Kust meie peame teadma?Ei andnud ja kõik!",said lapsed juba pahaseks.Leonhard loobus sellest küsitlevast kõneviisist ja tellis mobiiliga takso endale järele.Tema sai seda nüüd endale lubada.Olgugi,et praam ei käi just väga tihti Hiiumaale ja Tartust Rohuküllagi on omajagu kilomeetreid,võis Leonhard Savisaar seda endale lubada.Oli ju isa Edgar,kes kevadel lahkus Põrgu käänulistele tänavatele almust kerjama talle,Leonhardile,ühele oma ülikooliaegsetest vallatuspoegadest,nagu ta armastas vahel väiksemas sõpraderingis mokaotsat poetada,jätnud kopsaka varanduse,millest Sokratese kaaslased veel eriti ei teadnudki.Sellest sai nüüd kuus aastat,kui Keskerakond suutis Eestis kehtestada ainuvõimu.Kohe oli Edgar muutnud kõik temaga seonduva materiaalse varanduse järgnevaks sajaks aastaks riigisaladuseks ja mõned teadjamad ajakirjanikud Brümo lepingu kohaselt eluaegse avaldamiskeelualusteks.See oli pikk jutt ja Sokrates ei viitsinud rohkem kutsari(nagu viimasel ajal armastati taksojuhte kutsuda siniverelisusihalejate kesikute iganädalaste orgiate ajal)küsimustele vastata.Kuna Sokrates oli isalt saanud postiteel ka Permis de Conduire ja see mees teadis juba liiga palju,siis otsustas ta nüüdse kusepeatuse ajal lasta kutsaril näkku veidi närvigaasi(ise enne tugevalt sisse hinganud ning silmad sulenud) ja seejärel lihtsalt mehest mõned korrad üle sõitnud.Rool oli vaba ning tee jätkus Heade Mõtete linna.Tartus juba koitis,kui Sokrates oma kodutänavale sisse keeras.Väravasse jõudes torkas talle esmalt silma näritud neegrikäsi,mis vedeles dobermann Putini kuudi ees."Putin!Putin!",hüüdis Sokrates oma koera.See ei tulnud ega tulnud...
Postita kommentaar