neljapäev, detsember 24, 2020

Jõululaupäeva aruanne

Eile valget maad nähes tekkis lootus täna suusatama minna, aga see lootus ei täitunud. Tänaseks oli suurem osa lund ära sulanud, seda oli alles veel ainult üksikutes punktides, sealhulgas oli meie õuel lumememm püsti. See polnud nende lumememmede hulgast, kellest ma eile kirjutasin.

Sageli on mulle või perele tervikuna kingitud jõuludeks raamatuid, aga tänavu jõuluvana meile uusi raamatuid ei toonud. Aga siiski tuli mõni päev enne jõule minu tuppa terve riiulivahe pikkune rida raamatuid juurde. Esiku kapis olid hoiul raamatud, mis mul teadvuses ei olnud, aga need tõsteti vahepeal välja. Huvitavamad ja sobivama formaadiga neist rändasid minu toa riiulisse ja on esialgu sama huvitavad, nagu oleks need hiljuti ostetud.

Eile õhtul ja täna hommikul lugesin neid raamatuid, valides tervest hulgast välja ühe huvitavama peatüki köite kohta. Saaremaa kohta sain teada, et seal ehitati Esimese maailmasõja ning tolleaegse Saksa okupatsiooni ajal raudteed, mis oli kasutusel aastani 1940. Sakslastel pidid sõjakulud niigi suured olema ja siis veel hakkasid võõral maal raudteed ehitama. See peaks näitama, et nad lootsid maad pikemalt enda käes hoida. Viljandimaa kohta lugesin, et seal oli juba Nõukogude ajal olemas kultuurikool, mis ilmselt on praeguse ülikooli kolledži eelkäija. Järvamaa arheoloogia kohta kirjutati, et kultuskividel võib olla olnud lohke rohkem kui on säilinud. See ei tähenda, et kivi kasvaks ja lohud täituvad juurde kasvanud kiviga, vaid kivid vastupidi murenevad ja osad lohuga kohad võivad olla küljest murenenud. Kividest on pilte ka raamatus Kalevipoja paikade kohta. Selle eessõnas öeldakse, et rahvaluules ei ole regivärsilisi rahvalaule Kalevipoja kohta, vaid Kreutzwald on proosamuistendid värssideks ümber töödelnud. "Kalevipoeg" sisaldab küll muid rahvalaule. Raamatus Tartu muuseumide kohta öeldi, et vähemalt selle ilmumisajal tegutses ajakirja "Eesti Loodus" toimetus Baeri muuseumiga samas majas. Praeguselt Eesti Rahva Muuseumilt on aastaraamatuid nii vana kui ka praeguse muuseuminimega. Nendes köidetes on kirjutanud minu vanavanaema, vanaisa ja õde, samuti on seal kirjutatud minu vanavanaisast. Aga nüüd ehk asun taas ühe raamatu tervikuna lugemise juurde, mis juba varem pooleli oli. Vahepeal silmi puhates kuulan ka jõulumuusikat.

0 vastukaja: