Võrgus toimus klassikaaslaste arutelu. Lauri N. saatis üherealise kirja. Tahtsin sellele vastata: "Üks rida juurde." Aga kui ma vastamisele vajutasin, läks Lauri kiri kaherealiseks, nii et minu vastus enam ei sobinud. Olin kirjutanud proosaluuletuse, aga vaatasin, et esimese lõigu lõpu rütm enam ei klapi. Parandasin seda vaid osaliselt ja saatsin teksti siiski teele.
*
Olime külas ja istusime ümber laua. Lugesin ajalehte. Seal kirjutati, et Ungari ei pea endale rahulepingut kohustuslikuks ja ei lahku talt lepingu järgi ära võetud aladelt. Ungari väed ei lahku ka Palestiinast, kuhu nad alles sõja ajal tungisid. Olin ostnud uusi raamatuid ja panin need lauale. Toomas tahtis ühte lugeda. Ütlesin, et ei saa, see on minu ostetud ja seetõttu pean mina saama esimesena. Parandasin, et õigemini on see Klausi ostetud, aga minult tuli idee. Teise portsu raamatuid olin ostnud oma käega. Ütlesin, et võin Toomale anda teise raamatu, ega ma kade ei ole. Mõtlesin, et laua ääres istuvad kultuuritegelased peavad minu käitumist vist väga halvaks. Kultuuritegelasi oli toas vähemaks jäänud, alles oli rohkem meie pere. Klaus küsis Tõnult, kas ta tavaliselt "Washington Posti" luulerubriiki loeb. Klaus luges paljusid Eesti lehti ka. Küsisin, mida ta "Washington Postist" ei loe.
0 vastukaja:
Postita kommentaar