Roomast või Pariisist

Lõppenud päeva hommikul mõtlesin otsida raadiosaadet 1960. a. Rooma olümpiamängude kohta. Olin vahepeal märganud, et on võimalik teha otsing aastakümnete kaupa, aga see polnud veel aasta täpsusega. Ühte saadet aastast 1960 ma kuulama hakkasingi, aga ma ei tea, miks see otsinguvasteks anti, kui seal ei mainitud ei Roomat ega olümpiamänge. Selle asemel oli kaks eestlast käinud Pariisis. Üks neist oli minu endise vastaskorteri poisi vanaisa ja teine rääkis, aga ei jäänud nimi meelde. Nagu Trikkeli reisiraamatuski, kirjeldati ka selles saates, kuidas ühe sõidukiga asus teele seltskond, mis oli kokku kogunenud üle Nõukogude Liidu, sest tol ajal paljusid korraga välismaale ei lastud. Aga kui Trikkel nii loetud raamatus kui ka kuulatud raadiosaates hakkas tooma informatsiooni Teise maailmasõja kohta, siis nüüd kuulatud saates midagi poliitilist ei olnud. Või võibolla see oli poliitiline, et lükati ümber eksiarvamus, nagu oleksid kõik prantsuse naised ilusad. Võibolla oli tsensor nõudnud, et kapitalistliku riigi kohta tuleb midagi kriitilist öelda. Teiselt poolt oli võibolla tsensoril märkamata jäänud, et üks kõlanud prantsuskeelsetest lauludest oli vist vaimulik. Vähemalt mina oma vähese keeleoskusega kuulsin seal vaimulikele lauludele omast fraasi. Aga kirikutest räägiti ka eestikeelsete lausetega. Ülikoolis olen õppinud, et 20. sajandiks oli ehitamikiirus nii palju tõusnud, et sajandeid ehitatud kirikud, mis Teises maailmasõjas puruks pommitati, ehitati pärast sõda palju kiiremini uuesti üles. Aga saates vaadati asjale teisest küljest, et keskajal osati teha värvilisest klaasist vitraažaknaid, kuid hiljem sellise klaasi valmistamise meetod ununes ja taastatud kirikud näevad kehvemad välja kui originaalid.