Eile püüti mind mõjutada, et ma juba teist korda talve jooksul suusatama läheksin, sest lumi võivat varsti ära sulada. Ütlesin, et ma tahan vahepeal kõndida ka. Täna oli lumi alles, kuigi minu arvuti lubas temperatuuri vahemikus nullist miinus kolme kraadini. Läksin sõitma täna. Otsustasin, et sõidan eelmise korra ühe ringi asemel täna kaks. Maad võis pikendada, sest eelmise korra järel polnud kuskilt valutama hakanud. Täna saabast jalga pannes vahepeal varvas hakkas. Aga kui lasin luku vahepeal lõdvemaks, läks valu üle. Pärast tõmbasin luku jälle koomale ja valu tagasi ei tulnud.
Teel suusatamiskohta märkasin eelmise korraga võrreldes, et ülekäiguraja märk autotee ääres on viltu sõidetud. Teiselt poolt on eelmise talvega võrreldes paremaks läinud, et tol ajal hädakisa teinud niinimetatud nutikas ülekäigukoht on vähem nutikaks tehtud ja vaikib.
Kui hakkasin suuski alla panema, nägin, kuidas üks naine astub ühe jalaga kanali jääle. Jääpind oli valgemaks läinud, aga kartsin, et jää on liiga õhuke. Õnneks naine kaugemale ei läinud, vaid jätkas kõndimist kaldal.
Ka mina sõitsin kaldal. Sõidu ajal mõtlesin, et eelmine suusasõit oli jalutuskäikudest lühem, aga ka lühema sõidu korral liigutan ma käsi rohkem kui kõndides. Vahepeal inimesed nurisesid, et ma liigutan kõndides käsi liiga vähe, aga ma ei tunne vajadust neid liigutada ja seetõttu ei tea, kuidas kõndimise ajal käte liikumist jalgade liikumisega kooskõlastama peaks. Võibolla ma praegu natuke liigutan, sest kui mul on kott käes olnud, on öeldud vastupidi, et ma kotiga ei vehiks.
Täna oli suusarööpaid veel rohkem kui eelmine kord. Aga kui läksin teisele ringile, ei leidnud ma esialgu enam neid rööpaid üles, millel olin esimesel ringil sõitnud. Seetõttu sõidutempo vahepeal langes, tähelepanu keskendus otsimisele. Sõitu lõpetades olin siiski higisem kui eelmine kord.
0 vastukaja:
Postita kommentaar