Väljusin kooli väravast. Värava ees näidati, mida Klaus oli ükskord kirjutanud. Tema luuletust kiideti väga. Mulle jäi see luuletus arusaamatuks.
*
Olime tänaval. Tädi Ann ütles, et täna öösel silmapiiril üks talumaja põles. Järgmise talumajani polnud tuli veel jõudnud. Mulle esitati üks küsimus. Mõtlesin, et ma ei vasta sellele sõnadega, vaid malevariandina. Otsisin sobivaid käike.
*
Kallasin oma vanade müntide purgi sisu mänguasjade kotti. Mõtlesin, miks ma seda tegin. Mündid on väiksed ja võivad lastele kurku minna, korjan need kotist uuesti välja. Aga mänguasjad kotis on sama väiksed, kas peab korjama? Vaatasin oma vanu pabereid. Näitasin Hennule ühte paberit, et sinna on häid asju kirjutatud. Henn luges ja ütles, et tema meelest need ei ole head. Klaus ütles, et tal on mobiiltelefoni kaart kellegagi vahetusse läinud. Tal oli kaks kaarti, aga kumbki polnud sobiv. Tahtsin vaadata, ega minu käes Klausi kaarti pole, aga selgus, et minu kaartidele polegi midagi peale kirjutatud, seetõttu ei saa vaadata, kelle omad need on. Mul oli plastiliini karbis aastaid plastiliinimehike olnud, aga nüüd oli materjal nii vanaks muutunud, et see mehike murenes laiali. Mätsisin tema materjali keraks kokku. Ma ei teadnud, kas seda saab või ei saa veel kasutada.
0 vastukaja:
Postita kommentaar