Kuigi ma enam feisbukki ei kasutanud, kuulsin ikkagi, kuidas K. Ehin telefoniga rääkis. Ta rääkis Raekoja platsil, aga see kostis koju ära. See võis olla hallutsinatsioon, aga jutu sisu oli tõepärane.
*
Kõndisin mööda teed. Eemalt tuli vastu mees, kelle küljes oli silt, et ta on praost. Autoteel sõitvas bussis tõusid inimesed püsti. Ma ei teadnud, kas sellepärast, et nad tahavad järgmises peatuses maha minna, või sellepärast, et vastu tuleb nii tähtis mees nagu praost. Ma ei öelnud praostile tere, kuigi talle pidid vist kõik inimesed ütlema.
*
Istusin usundiloo tunnis. Õpetaja rääkis, et kirik on ajas muutunud, Nõukogude ajal muutus kirik konservatiivsemaks. Ma ei konspekteerinud, sest pooldasin vabadust ja mõtlesin asjad alles tagantjärele üles kirjutada. Hakkasin kotist õiget kaustikut otsima. Ma kohe ei leidnud, aga teadsin, et lõpuks leian, sest ma polnud seda kotist välja võtnud. Kotis oli veel ka üks ammune õpik. Õpetaja kritiseeris minu konspekti. Ütlesin talle selle eest halvasti.
*
Klassikaaslased kogunesid tänaval, et minna reisile Hiiumaale. Olin seal eile käinud, aga kuna kõik asjad ei saanud tehtud, pidime täna uuesti minema. Tutvustati päevakava, mis oli eilsest tihedam. Hakkasin mõtlema, et tegelikult ma ei taha kaks päeva järjest samas kohas reisil käia. Mööda läks üks võõras naine, kes ütles ühe aadressi. Mõtlesin, et nüüd on jälle nii, et osad kuulevad ja osad ei kuule, mittekuuljad jäävad maha. Läksin ütlesin üle ukse nendele klassikaaslastele, kes kohvikus istusid, naise öeldud lause edasi. Lisasin, et ma ei tea, miks ta seda ütles.
0 vastukaja:
Postita kommentaar