Suusahooaeg alanud

Ajalehest olen lugenud, et Tähtvere pargis tehti juba ammu lumekahuriga lund. Vanasti käisin suusatamas seal, nagu koolis kästi, aga nüüd enam nii kaugele ei lähe, sest nüüd ma higistan rohkem ja tahan pärast sõitu kiiresti pesta. Tänaseks oli ka looduslik lumi piisavalt paks ja üks päev vana, seetõttu tegin hooaja avasõidu kanali ääres. Seda ei lootnud ei ema ega mina, et rada juba olemas oleks, aga see oli. Kohati küll ära tallatud, aga tallatud rajal oli ka parem sõita kui hanges, sest ei olnud liiva. Ühed jalakäijad, kelle eest ma hange keerasin, küsisid, kuidas libiseb. Vastasin, et esialgu libiseb. Hiljem mõnel vesisemal lõigul oli libisemine halvem, aga varsti taastus. Suurem oht tundus, et puuoksad jäid mitmes kohas näole liiga lähedale ja okste küljes võis olla koroonapisikuid. Kui sõidu lõpetasin, nägin suusa alumisel küljel kinni hakanud lund, aga see polnud väga oluline, sest ma ei sõitnud aja peale. On kirjutatud, et suusamääre sisaldab kahjulikke aineid, aga ma ei tunnegi kunagi määrimise vajadust. Üks oht oli veel, et mul ei olnud juhuslikult head taskut, kuhu sõidu ajaks suuskade kokkupaneku klambreid panna. Riskisin panna need jopitaskusse. Jopitaskust on elu jooksul asju välja kukkunud, aga mõtlesin, et kui taskurätt ei kuku ja ma mätsin klambrid taskurätiga kinni, siis nad jäävad vast alles. Nii läkski. Koroonaohutuse nimel propageeritakse ühekordse kasutusega pabertaskurätte, kas siis peaks suusatades prügikast seljas olema? Pabertaskurättidele vastuargument on lisaks, et nakkuse võib saada ka prügikastist.