"Kirjanik psühhiaatri silmis"

Vladimir Tšiž. „Kirjanik psühhiaatri silmis“. Eesti mõttelugu 94. Koostaja: Hando Runnel. Vene keelest tõlkinud Antti Lääts. Ilmamaa, Tartu 2010. 432 lehekülge.

Olen varem lugenud psühhiaatria raamatuid psühhiaatria enda pärast, aga seda teost otsustasin lugeda sellepärast, et sisukorras esines vene kirjanike nimesid. Kahte neist lugesin viimati seoses Sorokini tõlkimisega, ühte vene-ukraina autorit ei ole lugenud, võibolla ainult tema lavastust televiisorist näinud, ja üks saksa autor on tulnud ette nii seoses magistritöö kirjutamise kui ka Carlyle’i tõlkimisega. Raamatu alguses on ka üldisem osa.

Psühhiaatrina on Tšiž vananenud. Tema tekstid on kirjutatud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Uuema kirjandusega võrdlemisel saab küll tema teostest uurida psühhiaatria ajalugu. Kirjandusajaloo kohta sain raamatust teada asju, milles kahtlen vähem.

Puškinit peab Tšiž vaimse tervise ideaaliks. Ta arvab, et Puškini näitel on ümber lükatud valearvamus, nagu peaks hästi kirjutamiseks olema psüühikahäiretega. Tänapäeval siiski arvatakse, et vaimuhaiguse ja andekuse geenid on ühised, kuigi ei pruugi korraga avalduda. Vaimuhaiguse mõiste on võibolla ka vananenud, sest ühe võrgulehekülje järgi praeguses klassifikatsioonis vaimuhaiguse mõistet enam ei ole, selle asemel räägitakse konkreetsetest psüühikahäiretest. Puškinile heidab Tšiž siiski ette, et Puškin tundis huvi liiga paljude naiste vastu. Aga üldiselt sarnaneb Tšiž selle teema osas Freudile ja arvab, et veel suurem puudus on, kui Gogolil polnud üldse kalduvust kellegagi abielluda. Tšiž ütleb Puškini kohta, et igaühel võib puudusi esineda. Aga tundub, et tervemaks peetavale inimesele annab ta puudused kergemini andeks. Tänapäeval peetakse unehäireid psüühikahäireks, aga Tšiž arvab, et kui Puškinil neid esines, siis see oli normaalne. Tšiži meelest esindas Puškin korraga ilu, headust ja tõde, aga psüühiliselt haige inimene ei saavat neid kolme korraga esindada. Sellega pole ma nõus. Millist neist kolmest näiteks Juhan Liiv ei esindanud?

Turgenev huvitab Tšiži sellepärast, et on psüühilistest haigustes realistlikult kirjutanud. Sorokin arvas, et ilukirjanduses psüühilistest haigustest kirjutamine on allakäik, aga Tšiž peab seda vajalikuks, sest ta peab seda tähtsaks elu osaks. Ta arvab siiski erinevalt Dostojevskist, et negatiivne tegelane ei peaks olema peategelane. Kuigi Tšiž pooldab tõde, tuleb välja, et lugeja ei pruugi teada, mis tõde on, sest Tšiž sai alles psühhiaatrina töötades teada, et Turgenev on kirjutanud tõepäraselt. Tänapäeva ajaloolased ütlevad, et ajalugu on ilukirjandusest huvitavam, sest on tõepärasem, aga Sorokin pidas võimalikuks tõeni jõuda uuringute asemel ka intuitsiooniga ja ka Tšiži arvates on see võimalik ka ilukirjanikele.

Gogoli ja Nietzsche kohta ütleb Tšiž, et nad olid psüühiliselt haiged, aga ei oska panna neile täpset diagnoosi. Ta arvab, et erievad psühhiaatrid paneksid Gogolile erineva diagnoosi. Kui tänapäeval keegi psühhiaatri pandud diagnoosiga vaidlema hakkab, peetakse vaidlemist haiguse osaks. Aga Gogol oli juba surnud ja surnu diagnoosimine on raskem. Nii palju on Tšiž siiski kindel, et Gogol oli paranoiline, aga osasid paranoilisi inimesi peab terveteks. Paranoilisusega kaasnevat suurushullustus. Tšiž arvab siiski ka ise, et Gogol oligi väga andekas kirjanik. Kuid ta arvab, et inimene pole igakülgselt andekas ja et Gogol oleks võinud ilukirjandusega piirduda, selle asemel, et erinevatel teemadel sõna võtta. Minu meelest kui inimene erinevaid teemasid ei katseta, siis ei pruugigi selguda, milles ta kõige andekam on. Minu teostest kiidavad erinevad lugejad erinevaid ja endale meeldivad kolmandad, aga kui mitmekülgsemalt kirjutada, võib rohkem inimesi endale sobiva leida.

Varem loetud kirjanduses on Hitlerit ja Mussolinit nimetatud Nietzsche õpilasteks, aga Nietzschet kiidab ka Tšiž. Ta arvab siiski, et paljud on Nietzschet valesti mõistnud. Nietzsche tahtis luua üliinimest, milles on nähtud mõningat sarnasust nii Carlyle’i kangelase kui ka fašistliku juhikultusega. Tšižile tundub, et Nietzsche oli hea iseloomuga, aga ta kiidab Nietzschet selle eest, et tema üliinimene on valmis ka tapma. Tšiž toob Nietzschelt positiivsena välja, et Nietzsche tahtis, et inimesed kannataksid, sest kannatused tähendavad arengut. Teiselt poolt arvas Tšiž eespool, et võibolla ongi hea, et Gogol ära suri, sest see vabastas ta kannatustest. Kuid ta ütleb, et mõistab ka arste, kes tahtsid Gogolit päästa.