Aparaat

Nägin unes, et siinse lehekülje loendurile ilmusid kummalised IP aadressid, mida polnud varem olnud. Arvuti teatas, et nii on sinna sattunud inimesed, kes klaviatuuril suvaliselt klõbistavad, et näha, mida arvuti siis teeb. Proovisin ka sellist klõbistamist. Selle tagajärjel hakkasin nägema filmi, kus toimusid ridamisi mitmed tuumaplahvatused. Mõtlesin, et peale sellise filmi nägemist võib keegi ka päriselt selliseid plahvatusi korraldama hakata, et ka ehtsat plahvatuse häält kuulda. Mul õnnestus vana raadioga jälle kõiki lainealasid püüdma hakata. See näitas ka telekanaleid. Mõtlesin, et Kerese raamatu koostamine läks mul kiiresti, sest ma ei võtnud eesmärgiks tõde välja selgitada, aga nüüd saaks selle aparaadiga ka tõde lisaks uurida ja koostada järgmine raamat. Selleks tuli läbi kuulata kõik Kerese intervjuud tuttavatesse võõrkeeltesse. Mõtlesin, et Keres andis alati kõigile intervjuusid ja väsitas ennast niimoodi ära. Võtsin kaevust vett. Püüdisn voolavas vees veelkord inimkõnet kuulda, aga kuulsin veel ainult kuumuse häält.

Mind ähvardas oht, et ma pean esitlema ühe autori raamatut, kes kirjutas nii keeruliselt, et ma ei saanud sellest suurt midagi aru. Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et kui pean seda esitlema, siis ütlen ainult mõned sõnad ja seejärel panen mängima selle raamatu muusika. Isa tuli ja teatas, et kuigi eile ei saanud õigel saunapäeval saunas käia, sest seal olid seekord teised inimesed, läks Ustav praegu sauna vaatama ja avastas, et see on veel soe, ning jäi sinna. Isa soovitas mul ka minna. Hakkasin minema, aga tagasi tulles pidin veel minema vanni, mis asus keset elutuba. Tänaval mõtlesin, et unenäos ei tahtnud ma pidžaamaga läbi linna minna, aga praegu ärkvel olles ei ole see üldse raske. Saunas olid Ustav, Tõnu, kes oli veel väike, ning veel üks vend. Ütlesin neile, et ma ei tulnud pesema, vaid sööma. Võtsin endale toidu ette. Tõnu ütles Ustavile minu ja teise venna kohta: "Seanahavedajad!" See oli etteheide selle eest, et meie ei kütnud. Tundsin ennast solvatuna. Panin Tõnule võileiva kõrva kohale ja lahkusin enne kui keegi jõudis sellele reageerida, hakkamata üldse sööma. Saun oli kooli esimese korruse tiiva lõpus. Läksin sealt tagasi klassi 119. Seal istusid laudade taga kirjastuse nõukogu liikmed. Istusin ainukesele vabale kohale. Sain nüüd siin süia. Varsti kuulsin läbi ukse, kuidas Tõnu rääkis nuttes isale, mis minu saunas oleku ajal oli juhtunud.

Klaus läks mängima maleturniirile, kuhu mina ei läinud. Nägin sinna minemas ka ühte pisikest poissi, kes ei olnud vahepeal mitu aastat mänginud ja oli nüüd ikka täpselt sama pisike kui varem. Aga kui turniir läbi sai, siis selgus tabelist, et ta oli tugevamaks muutunud ja sai üle poole punktidest. Mõtlesin, et esitan oma magistritöö uuele kaitsmisele doktoritööna, hakkamata sellega rohkem tegelema. Ainult uus kaitsmine oleks eelmisest raskem olnud, sest vahepeal aasta otsa tööga tegelemata oli selle sisu ununema hakanud. Maleklubis oli ka Helina. Mõtlesin, et tema on mulle kõige sobivam vastane, kuigi ma enamuse mänge talle kaotaksin. Ütlesin, et tahaksin endale lõppenud turniiri tabelit saada, sest Klaus ei võtnud seda. Siis meenus mulle, et Klaus tegelikult võttis, aga tahtsin ikkagi endale eraldi tabbelit, sest oma tabeli pani Klaus oma asjade hulka. Ütlesin Helinale, et turniiril oli üks huvitava pikkuse ja punktide arvu suhtega mängija, mõeldes seda väikest poissi. Avastasin, et maleturniiride tabeleid avaldatakse ka "Postimehe" tagaküljel. Näitasin seda ka Helinale, sest tema ei olnud veel nii pisikeses kirjas tabelit märganud. Aga selle turniiri tabelit seal ikkagi ei olnud. Mängisin Vihmandiga. Laual puudusid selged piirjooned, seetõttu oli raske aru saada, kus väljal nupud täpselt asusid.