Luule ja sõda

Nädal tagasi avaldas üks ajaleht intervjuu Elo Viidinguga, kus intervjueeritav ütles, et tema luule on ekspressiivne, sest kui maailmas on olemas sõjad ja muud sellised asjad, siis ta ei saa aru, miks peab luule olema turvaline.

Mõtlesin natuke selle üle. Luule võib olla muidugi mitmesugune. Kui kirjutada hoiatav luuletus, et sõda on kole, võib selle eesmärk olla järgmiste sõdade ärahoidmine. Kui autoreid, kes selliseid luuletusi kirjutavad, on maailmas palju, siis võibki see ehk mõne sõja ära hoida.

Teine võimalus on, et luuletaja mõtleb, et kui maailmas on sõjad, siis võib tema ka lugejatele sõja kuulutada, pakkudes neile midagi inetut. Sellisele õigusele räägib vastu juba asjaolu, et kõigis maailma punktides sõda ei ole. Kui alustada sõda inetu luuletusega, siis teeb see paljudele muidu siiski turvalisena tunduva olukorra ebaturvalisemaks.

Või kui oletada, et toimubki parajasti tõeline sõda. Kas ei võiks luuletaja ka siis tegeleda maailma kirjeldamise kõrval maailma parandamisega ilusate asjade protsendi suurendamisega? Kas ei vaja sõdur lahingute vahepeal puhkust, et koguda jõudu järgmiseks lahinguks, kui sõda on õiglane?

Ja kui oletada, et tuleb maailmalõpp. Ka siis võib selle maailmalõpu muuta turvalisemaks, näidates, et maailmalõpuga kaasnevad kannatused on täiesti talutavad ja neid ei pea enda jaoks suurendama.