Võitlus lennukitega

Nägin unes, et keegi tähistas kaardil Venemaa erinevaid piirkondi. Ta tegi seda erinevate värvidega, aga värvid hakkasid otsa lõppema. Soovitasin talle, et ta kasutaks siis triipusid ja ruutusid. Nii ta tegigi. Üks Põhja-Jäämere äärne piirkond oli sisuliselt meri. Ma pidin tagantjärgi saama kätte stipendiumi, mis mul oli magistrantuuris saamata jäänud. Aga see vormistati mulle doktorantuuri stipendiumina, nii et pidin selle kätte saamiseks ka doktorantuuris õppima. Lisaks oli mind pandud doktorantuuri ajaloo osakonna asemel majandusteaduskonda. Püüdsin välja mõelda doktoritöö teemat, mis oleks seotud siiski ka ajalooga ja oleks ühtlasi kasulik. Mõtlesin, et võtan teemaks "Euro ja selle kasutuselevõtmine", et kirjutada euro kahjulikkusest. Juhendajaks mõtlesin võtta Silbergi. Siis hakkasin mõtlema, et majandus on ikka liiga keeruline ja pealegi on see teema osalt seotud tulevikuga, aga ajalugu on minevik. Nii mõtlesin ikkagi kirjutada doktoritöö ajaloo osakonnas, võttes teemaks "Euroskeptilised trükised". Olin oma toas, kus olid veel isa ja Lennart Meri. Taevas tiirutas üks lennuk. Meri ütles, et ma läheks teise tuppa, sest see lennuk võib teda otsida, et talle pommi visata. Mina mõtlesin, et Venemaa vast Merele pommi ei viska, sest tema tegevus vastab Venemaa huvidele. Ütlesin, et nad võivad mulle ka pommi visata tahta. Meri ütles, et see võib ka olla. Mina ütlesin, et nad ei viska pommi, vaid kukutavad lennuki alla. Kui lennuk taevas tiirutamist ei lõpetanud, läks Meri akna alla ja hakkas lennukile märke tegema. Ta koputas sõrmega meelekohale. Selgus, mis neil Mere vastu on - Meri tahtis, et Eestile jääks alles oma välisministeerium. Läksin teise tuppa ja nägin aknast, et lennukeid on mitu, millega sai selgeks, et neil on halvad kavatsused. Kuna tõenäoliselt otsisid nad just mind, ei saanud ma nüüd päevade kaupa välja minna. Lõpuks ma siiski läksin, sest vahepeal tuli seda teha. Kui lennuk teiselt poolt ühte maja lähenes, heitsime pikali ja panime pead lume alla, et lennukil arvataks, et oleme juba surnud, ilma peadeta, ja ei hakataks meid tulistama. Lennukid nimelt tulistasid inimeste pihta. Mõtlesin, et kui NATO nende lennukite vastu midagi ette ei võta, peab Eesti nad ise alla tulistama. Selleks pandi üles suurtükid. Siis mõtllesin, et kui allatulistatud lennuk maja peale kukub, saab ka inimesi surma. Seetõttu pandi suurtükid kohtadesse, kus lennuki kukkumisel kegi alla ei jääks. Need kohad olid linna ümber ning jõe ja kanali vahel. Viimase koha kohta hakkasin siiski mõtlema, et lennukit tuleb tulistada väga täpselt, et ta inertsiga ikkagi mõne maja pihta ei jõuaks. Kohtasime kahte rühma Vene sõdureid, kes liikusid juba maa peal. Tapsime mõlemad rühmad maha. Siis mõtlesin, et see ei ole realistlik, et asi nii ühepoolne on - meie poolelt ei saanud keegi kannatada. Suurtükid saime nii, et panime koolide tööõpetuse klassid neid valmistama. Kui olime ühes sellises klassis sees, tulid uksest sisse mõned Vene sõdurid, kes olid just lennukilt langevarjuga alla hüpanud. Neid oli nii vähe, et nemad jõudsime küll maha tappa. Siis tuli mulle meelde, et vange ei tohi tappa. Nii võis Venemaa meid vangidega üle ujutada, nii et me neid enam kontrollida ei jõua.