Lugesin raamatut

Viimati lõpetasin Edwin Abbotti raamatu "Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu" ehk viimase "Loomingu Raamatukogu" numbri. Sel aastal olen läbi lugenud kõik viis numbrit ja see raamat tundub neist viiest idee poolest kõige parem, sest võrdleb erineva arvu mõõtmetega ruume. Varem loetust tuletab see kõige rohkem meelde lasteraamatut "Lood Kukeleegua linnast", kus ka on tegelasteks samaaegselt kahemõõtmelised joonistused ja neid joonistavad kolmemõõtmelised pliiatsid ja teised tegelased. Aga praegu loetu on pisut teaduselähedasem.

Kummalisi küsimusi tekkis selle osas, mis autor oli lahti kirjutamata jätnud. Autoriga kõige vähem nõus olin ma punktis, kus oli öeldud, et värvide puudumise tõttu oli elu kahemõõtmelisel Lapikmaal üksluine. Tegelased said ju häält teha, mis võis nende jaoks värve asendada. Arvatakse, et enamus meie kolmemõõtmelistest loomadest näeb ka värve halvemini kui inimesed, aga nad pole tulnud ütlema, et nende elu oleks üksluine.

Järelsõna autorit näib kõige rohkem erutavat neljamõõtmelise ruumi olemasolu võimalus. Tegelikult oli sellest raamatus õige lühidalt. Minu meelest on olulisem ikkagi väiksemate mõõtmete arvuga ruumide põhjalikum kirjeldamine.

Neist viiest "Loomingu Raamatukogu" numbrist paneksin teisele kohale Antti Tuuri romaanide kirjutamise raamatu. Mati Undi ja Thomas Manni raamatud on mälusse jäänud natuke vähem elamust pakkuvatena. Viiendat raamatut lugesin ka, aga mulle üldse ei meenunud, mis see oli, enne kui vaatasin järgi, et Hasso Krulli oma.