Tänased unenäod

Auditooriumis oli minu kott pandud ühe laua taha ja Helen istus selle kõrvaltoolile. Ma ei läinud oma koti juurde istuma, vaid istusin nii, et minu ja Heleni vahele jäi Tristan, sest see koht oli lähemal. Steinfeldt oli mulle saatnud oma plaadi. Tristan tahtis sellel olevate lauludega midagi ette võtta. Ütlesin, et ta on nagu Tõnu, sest Tõnu ka tahab.

Pille oli kirjutanud uurimistöö, kus oli öeldud, mida teha hanedega. Olin Paide majas, mille köögis hakkasid haned jälle kallaletulekuks kogunema. Läksin köögi uksele ja hakkasin võitlema köögist tuppa tungida püüdvate hatifnattidega.

Kõndisin pimedal kellaajal tänaval. Vahel oli juhtunud, et siis jääb möödasõitev takso seisma ja juht küsib, ega ma peale ei soovi minna. Vanemuise mäel hakkasin sööma. Leidsin oma jogurtitassist lepatriinu ja viskasin selle kaugele selja taha. Üks naisisik läks vaatama kohta, kuhu ta oli langenud ja varsti viskas selle lepatriinu mulle taldrikusse. Küsisin kelleltki, mitu filmi on olemas, kus inimene lepatriinut näeb. Vastati, et kaheksa. Seda kahtlasem tundus mulle, et ma kõiki neid näinud olen, kuigi muid filme on ka palju. Ühte lepatriinuga filmi olin näinud täna ja teist eile. Siis olin kodus. Praeahjus olevatest leiva ja saiaviiludest avastati suured sipelgad. Need olid sinna kindlasti spetsiaalselt sokutatud nagu need lepatriinudki. Öeldi, et sipelgad on ussid, sest neil on vastsed. Ma polnud kindel, kas sipelgate söömine pole ohtlik ka peale nende läbipraadimist. Tuli uudis, et politsei jättis ühe lapse päästmata, põhjendusega, et autoga ei saanud välja sõita, muidu oleks pidanud sõitma üle lepatriinu. Lamasin oma voodis. Tõnu tuli tuppa ja tõi postkastist kirja, mille Oudekki oli mulle saatnud. Ta pani selle laua peale. Klaus ütles, et Oudekki oleks pidanud talle kirjutama, sest Klausiga on tal väiksem vanusevahe. Mõtlesin, et võin Klausile vastata, et Oudekki kirjutas mulle sellepärast, et olin ise talle esimesena kirjutanud. Klaus ütles, et ümbrikule on mingeid märke joonistatud. Mõtlesin, et need on kindlasti viisnurk ning sirp ja vasar. Siis tuli mulle meelde, et olen selles unenäos ära unustanud, et Helinalt saan ma rahulikuma kirja. Kuna olukord oli õudne, siis püüdsin üles ärgata. Proovisin seda palju kordi, aga ei õnnestunud. Lõpuks jõudsin vannituppa, kus ei olnud enam õudne. Hakkasin riideid seljast võtma, aga nööbid läksid kogu aeg kinni tagasi. Seepärast rebisin nööbid eest. Mul õnnestus riided peaaegu seljast võtta, aga nad läksid selga tagasi. Järgmiseks olin koguni voodis tagasi.

Jõudsin ukseni, mille taga töötas Eriku ema, kes on arst. Ta oli ukse kõrvale riputanud teksti, mille üks lause oli umbes selline: "Eriku ja Ivari klassiõde Kristina on küll vanema põlvkonnaga võrreldes päris pikk, aga ta ikkagi ei jõua õieti isegi tere hommikust öelda." Mõtlesin, et pean selle lause saatma e-mailiga Erikule, Ivarile ja Lauri K.-le. Viimasele sellpärast, et ta küsis mult klassikokkutulekul, miks Kristina nii lühike on. Sain Erikuga kokku. Kui olin talle selle lause edasi öelnud, läksin koos temaga ka Ivari ukse taha seda ütlema. Siis läksin Eriku ema töökoha ukse taha uuesti kontrollima, kas olin lause ka õieti edasi öelnud. Kui oli kontrollitud, siis mõtlesin, et ma ei taha läbi linna koju kõndida, sest olen pidžaama väel. Mõtlesin algul, et võtaks takso. Järgmiseks mõtlesin, et ärkan parem üles, siis olen ühe hetkega kodus. Ärkasingi. Kui uuesti magama jäin, nägin unes, et Erik ütles kahest kirjutatud lausest esimese Kristinale edasi ja palus mul teine öelda. Ma ei tahtnud häält teha, sellepärast otsustasin ärgata. Ärkasingi. Järgmises unenäos teadsin, et tegemist on unenäoga. Seal otsustasin laused üles kirjutada, et ei peaks neid häälega ütlema. Hakkasin kirjutama, aga käekiri tuli unenäos täiesti loetamatu. Seal oli psühhiaatria haigla registratuur. Seal istuv töötaja rääkis, mis haigused neil on, kes olid vaid korraks nägu näidanud. Sellest järeldus, et seal ei tohi terve inimene üldse nägu näidata, muidu ta enam diagnoosist ei pääse.

Vaatasin ühte vana pildirohket lasteraamatut. Olin sealt piltidest palju kohti välja lõiganud, mida ma enam ühegi raamatuga ei teeks. Sellise teoni olin jõudnud selle läbi, et varem oli saanud pilte välja lõigata ajakirjast "Täheke", mistõttu ma arvasin, et raamatust tohib ka. Kui lõikamine oli parajasti käimas, oli isa küll öelnud, et raamatu lõhkumine on halb mõte, aga polnud seda ära keelanud.