Pilsudski

Unenäos oli jälle sõda. Läksime kindlusest välja ja selle müüri seest hakkas meile naelu kaela sadama. See tekitas kriimustusi. Mõtlesin, et olen tegelikkust ilustanud, sest tegelikult peaksid naelad tapma. Tulistasime kindlusemüüri suurtükist, et sellelt naelad lahti põrutada, et need ei oleks enam ohtlikud. Siis hakkasime tulistama suurtükist kindluse müüril olevaid vaenlasi. Suurtükikuul pidi plahvatama, aga enne kui ta seda tegi, viskasid vaenlased selle meile tagasi. See ei jõudnud ka meie juures plahvatada, vaid viskasime selle omakorda tagasi. Ühel meist kippus nutt peale, et need nii aeglaselt plahvatavad ja sellega sõdimise raskekks muudavad. Üks suurtükikuul jäi jälle meie lähedal seisma. Näitasin Kristerile, et see peab varsti plahvatama. Pidi olema naljakas, et ta ei ole seda veel teinud.

Mulle näidati Pilsudskit. Ta muutis ennast poolakate hulgas väga populaarseks. Pilsudski mängis malet. Vaatasin, et tema kuningale saab mõne käiguga mati panna, aga siis tuli välja, et see ei olegi kuningas, vaid oda. Toomas vaatas ühte partiid ja küsis pidevalt, miks teistsuguseid käike ei tehta. See tähendas, et tal oli tekkinud juba kriitiline mõtlemine. Üks Poola olude tundja rääkis mulle teatris Pilsudski kohta lugusid. Teised pealtvaatajad nõudsid, et ta vaiksem oleks. Üks poiss tahtis mult laenata raamatut Pilsudski kohta ja vihikut, kuhu ma Pilsudski kohta märkmeid olin teinud. Lubasin need leida. Otsisin, aga ei leidnud. Tuli välja, et ma võin siiski ükskõik mis asja ära kaotada. Poisile soovitati, et ta uuriks poolakate asemel hoopis soomlaste sõda.

Vaatasin fotosid, mis ma kunagi olin teinud. Ma ei mäletanud, et ma olen teinud nii palju fotosid. Olin pildistanud põõsaaluseid ja aialippide vahel olevaid kassiauke. Olin pildistanud ka vene keele tundi. Tol ajal sealt ära minnes tundsin ennast veel hästi, sest vennad olid alles väiksed ja ei olnud minust spordis tugevamaks läinud.