Sugulastele külla

Nägin unes, et läksime Toompea lossi juurde, mis asus Toomemäel. Seal oli ausambaid, mis olid kulunud ja välimust muutnud. Seal oli ka mälestuskivi, millel võis vastavalt soovile näha kahte erinevat nägu - kas Juhan Liivi või tema õpetaja oma. Lähenesime sugulaste majale ja kohtasime sugulaste väikseid jäneseid. Jänestele polnud vaja mingit piiret ette panna, sest nad ei läinud kunagi kaugele. Siin olid jänesed olnud ka siis, kui me siin aastaid tagasi käisime. Rääkisime selle pere tütrega nende loomade vanusest. Ütlesin, et neil võiks olla alles sama kilpkonn, kes aastate eest, sest kilpkonnad elavad väga vanaks. Jõudsime järeldusele, et kilpkonn ei saa talvituda järves, sest järvele tuleb talvel jää peale. Mul oli käes üks maleraamat. Vanaema ütles, et see on Taneli oma. Mina ei mäletanud, kas see on minu, vanaema või Taneli oma, sest kõigil oli olnud olemas ühesugune. Istusime ümber laua. Peretütar istus minu kõrval ja minu vennad laua pikematel külgedel. Mind austati kõige rohkem, sest mina olin kõige vanem. Rääkisin, et nooremate klasside õpilased on sellised, et kui nad ühe nalja selgeks õpivad, siis räägivad nad seda palju kordi. Kui tulid jutuks õudusjutud, siis ütlesin, et minu õudusjutud käivad selle kohta, kuidas ma Vehendi metsas loomi kohtan.