Täna Stalinist

Nägin unes, et keegi tahtis Pikale tänavale väikse maja ette Stalini ausammast panna. Teda ei saanud takistada, sest maja oli tema oma. Mulle anti ülesanne kirjutada sellest "Tartu Postimehele" artikkel. Mõtlesin, et võiks kirjutada, et miks ta küll just Stalini ausammast tahab, kui Eestis pole isegi Lenini ausambaid. Alustasin artiklit lausega, et Stalini ausamaba püstitamise idee on kummaline, sest Stalin tappis 14 miljonit inimest.

Olin Oudekkiga kokku saanud ja leppinud selle käigus kokku, et täna kindlal kellaajal saame bussipeatuses uuesti kokku. Mina läksin sinna, aga teda ei tulnud. Ma otsustasin, et ei hakka talt isegi küsima, kuhu ta jäi. Ärkasin ja jäin uuesti magama. Võtsin kätte oma magistritöö väljatrüki. Avastasin, et selles on ikka veel keelevigu. Hakkasin neid parandama, et sama tööd doktoritööna kaitstes oleks vead kõrvaldatud. Siis märkasin, et see ei olegi kõige uuem väljatrükk ja uuemas võivad need vead juba parandatud olla. Peale selle tuli mul meelde, et tahtsin doktoritööd uuel teemal kirjutada. Aga selle uue teema leidmiseni pidin ikkagi tegelema vana tööga. Oudekki küsis mult, kas ma pidin oma magistritööd näidendina esitama. Kuigi Oudekki ei olnud tulnud bussipeatusesse, oli ta nüüd siia tulnud. Vastasin, et mina seda ei mäleta. Järgmiseks küsis ta, miks mul väiksed sõrmed kõverad on. Seletasin, et see on luude viga. Ütlesin, et juba minu emal on väiksed sõrmed kõverad, aga mitte veel nii kõverad kui minul. Lisaks on minu vanaemal ühe pikema sõrme ots viltu. Mõtlesin, et täna küsis Oudekki väga tarku küsimusi.

Isa hakkas ahju kütma. Hakkasin uurima, kas siiber on ka lahti. Isa ütles mulle, et ma lasen niimoodi ahjuust lahti tehes suitsu tuppa. Läksin igaksjuhuks majast välja, aga mõtlesin, et nii päästan ma ju ainult ennast. Läksin majja tagasi. Hakkasin vaatama seal elavate kodust ära olevate laste asju ja kirjutasin nende paberitele nende nimesid. Mul kippus kirjutades tähti vahele jääma. Majas elas ka teine pere, aga selle kahest lapsest oli üks surnud. Seda seletati sellega, et see pere erinevalt esimesest ei olnud võtnud lapsehoidjat, lootes kõigega ise hakkama saada. Mulle jäi iseeneslikult käe külge selle teise pere laste aluspesu, seda veel hetkel, kui see pere koju tagasi tuli. Viskasin need riided kiiresti uuesti käest.

Õpetaja laud oli õpilaste lauast kõrgemal. Mõned klassikaaslased hääletasid, lastes oma hääletussedelid õpetaja laualt minu nina alla õpilaste lauale kukkuda. Ma nägin mida nad olid sedelile kirjutanud, öeldes, et hääletamine peab ju salajane olema. Keerasin sedelid teist pidi ja hakati otsima ka hääletuskasti. Siis tuli mulle meelde, et pean ka ise hääletama. Rahustasin ennast mõttega, et seda, kuidas ma hääletan, teiste sedelite nägemine ei mõjuta. Helen ütles, et Ivari sedelit ei saa arvesse võtta, sest ta jättis ühe tähe kirjutamata. Mina ja Ivar vaidlesime vastu, et see tuleb arvesse võtta, sest see, mis sinna kirjutatud on, on arusaadav.

Ariel ütles sööklas, et ta võtab lihavormi. Küsisin talt, kas ta ei tahtnud võtta saiavormi. Istusin lauda, kus oli peale minu ainult Martin. Martin nimetas seda kuninga lauaks. Läksin veel kööki, et endale ka süia võtta. Hakkasin ühte toitu võtma, aga üks täiskasvanu läks mööda ja ütles, et ma võtaks teist. Võtsin siis teist, aga protesteerisin, et ei tea, milleks need toidud siin on, kui kõiki võtta ei või. Hakkasin aru saama, et see täiskasvanu vist tahtis, et soolast söödaks enne magusat. Sõin juba osa toitu ära, aga siis tuli mulle meelde, et enne söömist oleks tulnud toit ära kaaluda, et teada, kui palju selle eest maksta. Hakkasin tühje nõusid ära viima ja kukkusin nendega pikali. Nõud jäid siiski terveks. Ärkasin üles ja mõtlesin, et nüüd jäi neil ju minu ärkamise tõttu raha hoopis saamata. Tahtsin esimesel hetkel uuesti magama jääda, et raha ära maksta. Siis taipasin, et kui see oli unenägu, ei ole maksmine kohustuslik.