Kübemed küll, aga midagi siiski

Nägin unes, et oli jaanipäev, aga lumi oli maas. Hakkasin seda mõttejõuga sulatama ja ajasin samal viisil puud lehte. Siis mõtlesin, et ei ole õige puid lehte ajada, enne kui kogu lumi on sulanud. Vaatasin, et puude küljes ei olegi minu tekitatud lehed, vaid need, mis jõudsid kasvada kevadel enne lume tagasitulekut ja mis lume tagasi tulles kuivasid.

Selle poolest, mida unes kogeda võib, on huvitav mainida, et ühes unenäos tundsin, kuidas mul kukub silmast pisar. See oli selline unenägu, kus olid kõigepealt ilusad rohelised täpid, ja pisar kukkus peale seda, kui olin tänaval ridamisi klassikaaslasi kohanud.

Nägin unes ka, et minu vene keele õpikus oli ühe eesti luuletaja luuletuse venekeelne tõlge. Ma ei hakanud otsima välja originaali, vaid tõlkisin seda sõnaraamatuga eesti keelde tagasi. Luuletus rääkis mädanevatest õuntest. Tõlkisin seda selle luuletaja haual. Meil puhkes tüli küsimuses, kas haua peale võib astuda. Kõik ise astusid, aga teisi astumas näha oli ebameeldiv. Jalajäljed tõmmati rehaga üle.

Kui varem on olnud nii, et halvasti jääb meelde kõige esimese ärkamise eelne unenägu, siis täna jäi halvemini meelde viimane. Seal olime algul külas, Paide vanaema ütles, et peame kolmanda korruse korda tegema. Järgnesid sõda võõras kohas ja pidu meie kodus.