Kuidas ma Tallinnas elasin

Nägin unes, et olin mõnda aega elanud Tallinnas. Seal oli ka Pille. Vaatasime televiisorit. Algas üks Hollywoodi film. Pille ütles, et see, et see on Hollywoodi tehtud, näitab, et see on kehv. Ta vahetas ühtlasi kanalit. Vastasin, et tapmist ja autodega sõitmist oskab Hollywood hästi näidata. Meil oli kaks juhtimispulti. Küsisin, kas mõlemad on sama firma "Digital" omad. Siis tuli meelde, et see polegi firma nimi. Üks pult oli Soome ja teine Jaapani oma. Televiisoris räägiti Euroopa Liidust. Rääkijal oli rätt ümber pea. Mõtlesin, kuidas tuleks ta pead joonistada. Rääkija ütles, et oma silma vaadates hakkab ta selles nägema ühte teist silma. Mulle hakkas tunduma, et rääkija on O. Raun ja teine silm, mida ta sarnasuse tõttu näeb, on M. Rauna oma. Siis vastas tema jutule Robert Lepikson. Juttu oli Ameerika presidendivalimistest. Mõtlesin, et presidendivalimisi nimetatakse õigusega suureks šõuks. Ameerikas on kaks suurt parteid. Seda, kes hääletab mõne väiksema partei kandidaadi poolt, peetakse imelikuks, sest väiksemaid parteisid on vähe reklaamitud. Tegelikult ei saa nii suurel maal ka väiksemate parteide presidendikandidaadid halvemad olla, sest on ikkagi võetud suure arvu inimeste hulgast. Näidati, kuidas valitud president rääkis peale valimisi ühe lapsega. Laps ütles, millised suusad tal on. Need ei olnud üldse seda tüüpi, nagu Eestis kasutatakse, vaid pidid minema läbi kivi. Hakkasime seda tüüpi suuskadega Ameerikas suustama. Ütlesin, et ei tea, kas Ameerikas on suusarajad sellepärast liivased, et neid mööda sõidab rohkem inimesi, kes hõõruvad niiviisi liiva lume alt välja, või visatakse siin rajale spetsiaalselt liiva. Tegime peatuse. Meie juurde tuli mitu koera. Kuigi nad olid väiksed ja ei tundunud ohtlikud, mulle nende tulek eriti ei meeldinud, sest kindel ei saanud milleski olla. Siis olin ühes majas. Mulle öeldi, et võiks olla üleni söödav planeet. Ma ütlesin, et selline planeet koosneks süsinikust. Vaieldi vastu, et süsinik see ei saaks olla. Siis ütlesin ka ise, et tegelikult süsinikust planeet oleks teemandist ja seda jah ei saaks süia. Mulle anti veel üks ülesanne. Ütlesin ühe aine kohta, et kui see vees lahustub, siis peab ta ka mõnes teises aines lahustuma. Ülesande andnud naine ütles mulle selle peale, et ma olen loll. Siis tuli mulle meelde, et selle aine kohta oleks nagu räägitud, et ta lahustub ainult vees ja mitte üheski teises lahustis. See naine pani pliidile midagi keema. Keemine läks järjest suuremaks ja tundus muutuvat ohtlikuks. Mulle näis, et see naine ei julge enam kuumust kinni keerata. Seepärast tegin seda ise. Keemine lõppes. Ütlesin, et kui praegu poleks seda kinni keeranud, poleks hiljem enam saanud. Naine ütlles, et kuidagi ikka oleks saanud. Ta ütles mulle uuesti, kui loll ma olen. Nägin koridori lõpus oleval uksel silti "õige uks" ja arvasin, et tean tänu sellele sildile lahendust kõikildele probleemidele. Roomasin ukseni. Kui peaga ukse vastu läksin, siis see avanes, nagu ma olin arvanud sildi "õige uks" järgi. Naine jälitas mind, aga teisele poole ust ta järgi ei tulnud. Põgenesin tema eest siiski edasi. Läksin otsejoones seni, kuni tuli vastu uks, millel oli silt "vale uks". Sellest teadsin, et nüüd ei pea ma mitte läbi selle ukse minema, vaid kõrvale keerama. Kui olin seda teinud, tuli mulle mõte veel keerata, et paremini jälitaja eest kaduda, aga ma ei teinud seda, sest sellised pöörded on unenägudes liiga tüüpilised. Läksin otsejoones läbi suure keldrisaali. Nüüd oli mul võimalus akna kaudu majast lahkuda. Enne seda hakkasin siiski vaatama Kristeri toimikut, mille akna alt teiste toimikute vahelt leidsin. Selle sees ei paistnudki midagi huvitavat olevat.

Järgmises unenäos lugesin õhukest raamatut, mis oli vist "Loomingu Raamatukogu" number. Seal rääkis minategelane, kuidas ta vaatab õudusfilme ja millised õuduselamused järgnevad filmide vaatamisele. Talle ei meeldinud tema naise lõhnaõli lõhn, sest lõhnaõli tuletas talle neid õudusfilme meelde. Kui kolmveerand raamatust oli läbi, tuli sisse tegelane nimega Simo, kes hakkas minategelast rahustama. See oli M. Rauna raamat ja selle pealkiri oli "Simo". Raun ütles mulle, et kui ma annan talle loa sellele raamatule selline pealkiri panna, siis saan 10 protsenti honorarist endale. Mõtlesin, et kui ma lepingule alla kirjutan, siis hakatakse mind süüdistama oma nime mahamüümises, aga tegelikult on küsimus selles, kas ma saan raha, sest pealkiri jääks samaks ka siis, kui ma alla ei kirjutaks. Nii otsustasin allkirja anda. Ma polnud siiski kindel, kas see on õige otsus, sest ma ei teadnud veel, millega raamat lõppeb. Vaatasin, et raamatu kaanel on näopilt, mis meenutab minu nägu, aga ma ei saanud aru, kas see on ka mõeldud minu näona.

Järgnesid veel mõned lühemad unenäod. Ühes tulin klassiekskursioonilt või klassikokkutulekult varem tagasi, aga läksin hommikul vaatama ka, kuidas teised bussiga tagasi jõudsid. Sealt läksin edasi juuksurisse, kuhu oli jõudnud juba ka Tristan. Järgmises unenäos olin jälle Tallinnas, kus laskusin alla mööda mäekülge, kuhu rohu vahele oli tallatud juba liivane rada. Ma ei teadnud, kas õigem oleks minna mööda rohtu, kust oli mugavam, või mööda liiva, et mitte rada laiemaks tallata. Kõndisime edasi mööda vanalinnast lõunasse jäävat tänavat, kus oli kõrvuti kolm telefoniautomaati. Seda kohta hakkasin juba ära tundma. Mulle näidati kahte fotot sellest kohast, mis olid tehtud erineval kellaajal ja olid väga erinevad. Aga mõtlesin, et see erinevus aitab mul just paremini seda kohta meeles pidada. Järgmise asjana vaatasin mingis unenäos albumit, kuhu hakkasin panema Lätis käimisest üle jäänud raha. Album oli Klausi oma. Ta oli sinna kogunud marke riikide kaupa ja kirjutanud mõnele leheküljele kommentaare. Ühel leheküljel olid sellise riigi margid, mis oli markidel kujutanud palju lepatriinusid. Klaus oli juurde kirjutanud, et kus veel võib nii palju häid lepatriinusid kohata. Mõtlesin, et looduses võib neid siiski veel rohkem korraga kohata. Bulgaaria markide kohta oli Klaus kirja pannud, et need iseloomustavad Bulgaariat eriti hästi. Bulgaaria margid olid nimelt kõige kommunistlikumad. Tänases viimases unenäos olid vibud ja nürid nooled. Mõnda puust noolt oli ka natuke teritatud. Peategelane läks tagasi Peedu metsatukka vallutama. Kohe metsa algusesse oli põõsasse pandud valve, et tema tulekut takistada. See tulistas teda tulirelvaga, aga ei saanud pihta. Kuigi valvajat polnud läbi tihedate okste võimalik eristada, lasi vibuga mässuline omakorda põõsasse noole. See juhuslikult ka tabas tulistajat. Sellega oli valve võidetud ja teised selles põõsas olnud valvurid tulid mässaja poole üle. Nii sai mässajate pool enda käsutusse ka tulirelvad.