Unenäod luuleohuga

Tuli välja selgitada, milline käpik valitakse presidendiks. Selleks oli küsitletud käpikuomanikest ühel spordivõistlusel osalenud naisi. Üks ütles, et kui tema käpikut praegu presidendiks ei valita, siis kunagi valitakse kindlasti. Seda ütles ta sellepärast, et ta arvas, et tal on endal nii ilus nägu, et see tagab käpikule kindla edu. Otsisin muinasjuturaamatust muinasjuttu, kus torgatakse vardaga sõrme. Leidsin ühe, kus mainiti varbavahesid, ja järeldasin, et siis jõutakse selles varsti ka sõrmedeni. Muinasjutud olid selles raamatus lühemad kui ma mäletasin - need olid alla lehekülje pikad.

Ühte Uku Masingu luulekogu taheti uuesti välja anda. Mulle tehti ülesandeks selle tekst arvutisse sisestada. Üks mees, kellel oli asja juures oluline sõnaõigus, ütles mulle, et ümberkirjutamisel ei tohi vigu teha. Vastasin, et kuna need on keerulised luuletused, võib kergesti viga sisse tulla, aga ma kontrollin kõik üle. Ütlesin, et mõne vea võib sisse teha küljendusprogramm, näiteks kaotas see Kerese raamatust ühe korrutusmärgi ära ja seda märgati liiga hilja. Selle luulekogu oli Masing välja andnud kaks korda. Esimene variant oli rõõmsameelsem, aga hiljem tegi ta selle ümber, lõpetades sõnadega "hüppa kuristikku". Igas eelnevas luuletuses oli ka antud mingi korraldus. Üks poiss hakkas kõiki neid järjest täitma. Ütlesin talle, et ta seda ei teeks, muidu peab ta viimase asjana kuristikku hüppama. Selle peale hüppas ta kohe kuristikku. Mina hakkasin rääkima, et seda raamatut ei tohi uuesti välja anda, muidu hakkavad sellised asjad juhtuma. Selle peale saadeti mind kuristikku vaatama, mis sellest poisist on saanud. Läksin kuristikku. Seal nägin, et Masing oli selles luulekogus kirjutanud, et Jumalat ei ole olemas, ainult ajaloolased ei usu seda väidet. See tähendas, et kõik oli lõppenud halvasti. Varasemates luulekogudes oli Masing kirjutanud Jumalast, aga nüüd ma ei teadnud enam, mida ta sellega tegelikult mõelnud oli. Võibolla oli ta lihtsalt tahtnud, et Jumal olemas oleks. Mina arvasin, et poisi saaks tükkidest uuesti kokku panna, aga ei tea, kuidas talle endise mälu tagasi saaks. Mulle vastati, et ta mälu saab panna süte sisse. Kuristiku põhjas leidsin kasvamas põõsa, mille lehed olid allapoole. Ütlesin, et nende allapoole kasvamine sümboliseerib seda, et sellesse kuristikku saab hüpata küll allapoole, aga ei ole enam tagasiteed üles. Juhtisin tähelepanu kuristiku põhjas elavale koerale. Luulekogu autor ütles hajameelselt, et see on marutõbine koer, nagu oleksin midagi valesti teinud mina, mitte tema. Lõikasin selle koera kõhu noaga lõhki. Leidsin selle seest inimese jala, mis nägi välja nagu kanakoib. See tähendas, et see koer oli selle poisi ära söönud. Aga süüdi ei olnud Uku Masing, kes ei olnud oma luuletust tõsiselt mõelnud. Tema oli tekitanud ainult ohu. Süüdi oli Tiit Vähi, kes selles küsimuses ebakompetentse peaministrina oli andnud vangi karistamise ülesandeks selles piirkonnas elavale mehele, kes oligi ta kuristikku visanud. Seetõttu ajas mind vihale, et nüüd kandideerivad need jõud veel presidendivalimistel, nagu ma siin parajasti ajalehest lugesin.

Madis tuli mind pildistama. Ta pani foto tausta jaoks malaelauale seisu, millest ma olin talle rääkinud. See seis oli minu viimase partii lõpust. Seal oli teha veel mõni käik ja laual oli umbes viis nuppu. Madis pani seisu peale põhimõtteliselt õieti, aga väikse osalise nihkega. Kui foto oli tehtud, hakkasime läbi linna kõndima. Madis kõndis ees, mina Madise suure pojaga järel. Sain teada, et Madise poeg oli tapnud koera, mille tulemusel talle oli jäänud külge selline lõhn, et teine koer tuli talle kallale ja hammustas kõrist. Ma kartsin, et saan ka tema käest seda lõhna.

Tõnu kohta räägiti, et ta poleks pidanud kiirustama oma korteri ostmisega. Olime kohas, kus oli tudisev mööbel. Kui lauale toetuda, ähvardas see ümber minna. See oleks olnud Eesti riigi lõpp. Kui Eesti riik oleks lõppenud, ei oleks enam olnud tähtis eestikeelsete ajakirjade lugemine, vaid oleks võinud piirduda ingliskeelsetega. Rääkisin, et kõige rohekem on mulle meeldinud lugeda Heuerit ühest malenurgast, Randviiru teisest malenurgast ja Kaplinskit. T. Tulviste küsis mult selle peale, kas need on siis minu lemmikautorid. Vastasin, et seda ma ei ütleks.

Ämblik istus keset ümmargust võrku, mille ta oli kudunud puude vahele. Leidsin ka teise ämbliku, kellel ei olnud oma võrku. Mõtlesin ta algul visata esimese ämbliku võrku, et tema saaks ka endale võrku tegema hakata. Siis mõtllesin, et ämblikud ei jää ämblikuvõrkudesse vist üldse kinni. Seetõttu mõtlesin järgnevalt panna võrguta ämbliku teise võrgu ette, et ta saaks sinna endale võrgu kududa. Aga arvasin, et kui ta teeks võrgu teise võrgu ette, siis võiks vanema võrguga ämblik nälga surra.