Vihane mäng

Nägin unes, et mul oli käes vihmaveetoru, mis oli täis jääd. Püüdsin sealt jääd välja võtta. Meenutasin, et klassikokkutulekul oli Arielil hea tuju ja ta tegi palju nalja, aga need naljad ei olnud kõige inimsõbralikumad. See kokkutulek veel käis. Läksime ühe muuseumi suunas, mis asus kooolimaja tiivas teisel korrusel. Vist Kersti ütles enda taga tulijatele, et kolm viimast ei tohi sinna minna. Artur ütles "Oot, kolm viimast," ja vaatas selja taha. Mina tulin ta selja tagant ja ütlesin, et kolm viimast, keda Kersti nägi. See tähendanuks, et Artur oleks pidanud jääma kotte valvama ja mina oleksin võinud muuseumi minna. Aga Artur ja temaga koos olijad läksid ikkagi ise, nii et mina minna ei saanud. Mõtlesin, et kuna enne seda kui klassikaaslased oma kotid maha panid, oli seal ka muid kotte, siis ma ei tea, kui keegi võõras mõne koti ära võtab, kas ta on varas või võtab enda koti. Seega poleks ma saanud teda takistada, vaid ainult igaksjuhuks tema välimuse meelde jätta. Kui teised muuseumist tagasi tulid, ei antud ka enam kolmele valvama jäänule võimalust sinna minna.

Tänases lehes oli Klausi artikkel rohelisel teemal. Klaus oli peale Strandbergi rohelistest ainuke, kes ajalehtedes artikleid avaldas. Ta oli artiklis maininud kedagi, keda ta nimetas S Ru. Sulgudes oli ta sellele lisanud, et ta ei mõtle oma venda Simo Runnelit. Ütlesin, et Klaus on täna ajalehes minust kirjutanud. Mõtlesin, et nüüd saavad kõik teada, et me oleme vennad.

Olin Aafrika ajaloo loengus, mis toimus klassis 119. Õppejõud Hiiemaa ütles, et loengu lõpus annab ta igaühele ühe paberi, sest konspektist ei leia ju midagi üles. Mõtlesin, et minu konspektist leiab, sest mina ei kirjuta kõike üles.

Algas malepartii. Vastane mõtles esimest käiku tund aega, tahtes sellega arvatavasti minus närvipinget tekitada. Kui ta esimese käigu tegi, oli tal mõtlemiseks alles jäänud veel teine tund. Jäin paari käigu järel ise pikalt mõtlema, et mäng kindlasti võita.

Televiisoris näidati vahepildina kolme istuvat kassi. Nende vahele tulid ja istusid kaks inimest, neist üks kuulus poliitik. Pärast õhtul nägin meie köögis ka kolme võõrast kassi, kes olid uksest sisse pääsenud. Hiljem lugesin ajalehest, et inimesed pahandasid, et televiisoris oli nende kassidega midagi rõvedat tehtud. Imestasin, et ma polnud midagi sellist üldse tähele pannud, samal ajal kui teised nägid seda kohe. Nüüd hakkas mulle tunduma, et neil oli õigus. Asja tegi hullemaks, et olin vist saatnud e-maili, kus ütlesin, et nägin televiisorist kolme kassipoega ja pärast kodus ka kolme kassi. Kui ma selle e-maili ikka saatsin, siis kirjutasin seal sellest nagu heast asjast. Kergendav oli, kui sain teada, et isa peab nende kasside näitamist küll halvaks, aga ta polnud ka seal rõvedust märganud, vaid pidas asja juures hoopis midagi muud halvaks. Siis selgus, et see filmilõik oli võetud Eesti kanalile Ameerika televisioonist, kus selle eesmärk oligi küsida inimestelt, mida nad näevad, arvestusega, et erinevad inimesed näevad erinevaid asju.

Läksin ühe tiigi äärsele puusillale. Ma pidin peatuma, sest teel oli ees oks ja seda ei saanud kõrvale lükata, sest oksal istus mingi putukas. Teiselpool oksa kasvasid mitmes erinevas eredas värvis lilled. Neid oleksin tahtnud pildistada, et neid ka hiljem vaadata. Mõtlesin, et hakkangi pildistama ainult lilli, nagu on võimalik koguda ainult lillepostkaarte. Hakkasin tagasi minema. Silla otsal oli Henn, kes ütles, et tänavu tuli talle õllekõht kaheksa kuud varem. Seni oli talle igal aastal ühel ja samal ajal õllekõht tekinud. Sillale jooksis ka Toomas, kes hõiskas, et ilm läheb halvemaks. Seejärel tuli ema meid tagasi kutsuma. Läksin kohe läbi pika koridori söögisaali tagasi. Seal oli juba alanud maleturniiri uus voor ja ma olin natuke hiljaks jäänud. Kui ema poleks kutsuma tulnud, poleks see mulle üldse meelde tulnud. Vaatsin paberilt, et mängin valgetega Sveni vastu. Mõtlesin, et sellest tuleb väga vihane mäng. Kui oma laua juurde jõudsin, nägin, et ongi juba tekkinud esimene probleem. Minu kell oli käivitatud, aga nupud olid laual segamini ja algseisu panemata. Panin kella seisma, öeldes Svenile, et see ei tähenda alistumist. Viisin elektroonilise kella kohtunikuks olevale Reile, et ta selle algasendisse tagasi sätiks.

Järgmises unenäos püüdsin meenutada eelmist unenägu. Mäletasin, et keegi istus seal Tristanile sülle. Ärkasin naerdes, aga ei mäleta, mis mulle nalja tegi.