Rooma ajaloo teemalises raamatus on eraldi peatükk vabakslastutest. Vabakslastu ei olnud enam ori, aga neisse suhtuti halvemini kui eluaeg vaba olnutesse. Vahel hüüti neid vabakslaskmisest hoolimata orjadeks edasi. Võibolla on see võrreldav sellega, kuidas Venemaa on suhtunud Nõukogude võimu alt vabanenud riikidesse. Mõistet lähivälismaa ei kasutatud seal kõigi naaberriikide kohta, vaid just endiste Nõukogude impeeriumi osade kohta.
Inimene võib süükoormast vabaneda sellega, kui ta vabandust palub. Seevastu vabanduste otsimine on süü eitamine ja eneseõigustus. Eesti vabaduse kindlustamiseks ei pea aga Eesti vabandust paluma, vaid Venemaa. Eesti poolne vabandust palumine oleks hoopis enda peale olematu süü võtmine. Venemaa ei ole vabandust palunud, vaid otsib vabandusi.
Ameerikas on kristlus tugevam ja seal tuntakse oma süüd rohkem. Vabakslastud orjade järeltulijatele püütakse igati meele järele olla. Kui kunagi võis seal neegrit elu aeg orjuses hoida, siis nüüd on mindud teise äärmusesse ja neegrite kohta ei või isegi ühtegi sõna tarvitada.
Venelased eestlasi fašistideks nimetada võivad. Fašist peaks olema muuhulgas marurahvuslane. Aga kui õigus on Johannes Aavikul, et eestlastel on eriti nõrk rahvustunne, mida tänapäeval kinnitab massiline väljaränne, siis on eestlaste fašistideks nimetamine asjade pea peale pööramine.
neljapäev, september 29, 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 vastukaja:
Kas vabadus on vabandamisega seotud? Samast sõnatüvest ei aita, tahaks lugeda selle seoseni viivat mõttekäiku. Rahvustunne ja fašistlik ideoloogia?? — Sobivam paar minu arust oleks rahvustunne ja rahvussotsialism. Ja veel. Mis läheb korda meie keele-Aavik või tema arvamus venelasele? Lõpuks küsiksin, mis massiline väljaränne — läinud sajandi lõpu ja käesoleva alguse kümnedil on Eestist lahkunud heal juhul bussitäis eestlasi iga nädal. Kas praegu lahkub juba 2 või 3 bussi nädalas. Minu teada on eestlased ammu kihkunud välja rännata. Kas see "permanentne Umsiedlung", kui see niimoodi ka välja paistab, siis hoopis rahvustunnet ei kinnita? Mind huvitaks vastused, mitte pelgas arvamuse avaldamine…
1. Kui Venemaa Eesti ees okupeerimise pärast vabandust paluks, annaks see lootust, et ta ei haudu plaane Eestit uuesti okupeerida. Venemaa omakorda vabaneks osaliselt eestlaste etteheidetest. Sama sõnatüvega asjad ongi omavahel seotud.
2. Rahvustundega on seotud nii fašism, rahvussotsialism kui ka konservatism.
3. Kui venelane tahab Eestis elada, võiks ta eesti kultuuri tunda.
4. Rahvaloendus peaks andma vastuse, kui palju on Eesti rahvaarv langenud. Et ta langenud on, see on selge loendamatagi. Kui eestlane välismaal elades kasvatab oma lapsed teisest rahvusest inimesteks, siis ei saa teda eesti rahvuslaseks hästi pidada. Mitmed vanad tuttavad eestlased on mulle võõrkeeltes kirjutama hakanud.
Venemaa peaks vabandust paluma, kuid esmalt peaks rahvalt paluma vabandust kommunistid. Selmet jätkub ajaloo skisofreenia.
Venelastelt nõuame siis, kui ise oma kultuuri ja ajalugu tunneme...
Mõnigi venelane tunneb eesti kultuuri ja ajalugu paremini kui põlisrahvas. Meil on norm seda mitte tunda.
Eestlane on olemuselt sulanduja, kohaneja, massikäitumisega, kes ei julge eristuda, mille tõttu sulandumine võõral maal ei ole imekspandav.
Mõni venelane võib mõnest eestlasest Eesti ajalugu paremini tunda, aga tipptundjad on siiski eestlased.
Aitäh vastamast. Ja tänan ka põhjalike vastuste eest. Muide, ma end loendusse ei lase ning liitun siis seekord statistilise väljarändega.
Fašismi ja konservatismi sarnasuste osas jään küll eriarvamusele. Fašism oli futuristlik. Vaat milline oli fašistlik kunst, näiteks Alessandro Bruschetti (1910-1981) "Sintesi Fascista" siin:
http://digitool.fcla.edu/view/action/singleViewer.do?dvs=1317813501596~45&locale=et_EE&VIEWER_URL=/view/action/singleViewer.do?&DELIVERY_RULE_ID=7&search_terms=SYS%20=%20000036371&adjacency=N&application=DIGITOOL-3&frameId=1&usePid1=true&usePid2=true
Magistritöös kirjutasin nii:
Fašistliku liikumise asutajate hulka olid teiste hulgas kuulunud futuristid, keda juhtis kirjanik Filippo Marinetti. Oktoobris 1935 kirjutati "Postimehes" F. Marinetti pöördumisest itaallaste poole, milles ta kutsus neid üles loobuma mitmest väidetavalt Inglismaalt pärit kombest. "Postimees" arvas, et itaallased on valmis üht-teist neist harjumustest ohverdama, kuid ei pidanud usutavaks, et kõik itaallased suudaksid manifestist sõna-sõnalt kinni pidada. Näiteks toodi B. Mussolini ütlus, et ta habet "enam ei salli". F. Marinetti kuulumine fašistide hulka on aga vaieldav, sest ta lahkus fašistlikust parteist juba juunis 1920. S. Payne hindab tema edasist suhet fašismiga ambivalentseks. Siiski liikus ka B. Mussolini peas F. Marinettiga sarnaseid mõtteid – ta kaalus golfi keelustamist, lisaks reisivagunite esimese klassi kaotamist ning Prantsuse ajakirjanduse, riiete ja raamatute sisseveo lõpetamist. Detsembris 1935 teatas "Päevaleht", et Itaalias keelati välismaalt pärit kombena jõulupuu. Eestlased võisid leida paralleele Itaalias toimuva kultuurilise võitlusega kohalikest nimede eestistamise ja kodudukaunistamise aktsioonidest. Jõulupuu keelamine ei saanud enamuses eestlastes aga tekitada positiivseid tundeid.
Futurism ei olnud itaalia kultuuris valdavaks saanud. A. De Grandi järgi rõhutati fašistlikus kultuuripoliitikas hoopis tagasipöördumist klassikaliste eeskujude poole, kuigi ta möönab, et säilis kultuuriline pluralism ja kunstinäitustel ei domineerinud ükski koolkond. Rahvuskesksuse osas võivad futurist ja neoklassitsist siiski üksmeelele jõuda. Seega kandis F. Marinetti mõtete edastus ikkagi küllaltki olulist sõnumit Itaalias toimuvatest protsessidest. D. Mack Smithi järgi B. Mussolini küll kartis, et fašismi ei saa eriti tõsiselt võtta, kui sellel ei ole iseloomulikku kunstivormi, mistõttu ta tahtis futuristide ideid kasutades alustada revolutsiooni kunstis, kuid autor möönab, et hiljem hakkas B. Mussolini entusiasm fašistliku kunsti vastu nõrgenema. Eesti päevalehtedes räägitigi fašistlikust kunstist eelkõige kui plakatikunstist ja propagandafilmist.
"Vaba Maa" avaldas intervjuu, kus küsiti fašismi definitsiooni B. Mussolinilt endalt, mille peale viimane kahtles võimalikkuses "vormeli kitsaisse raamidesse suruda liikumist, mis on nii lai ja täieline", millele aga lisas, et "meile, itaallastele, on fashism rahvas, mis rahvuseks muutub, rahvus, mis riigiks muutub ja riik, mis väljaspool ilmas otsib teid ja võimalusi, mis ta ekspansiooni suudaks rahuldada". Seega viitas leht algallikale tuginedes ühtaegu fašismi rahvuslikkusele, etatistlikkusele ja imperialistlikkusele.
/.../
G. Sabine’i ja L. Thorson’i järgi oli fašism rahvuslik kahes mõttes: ükski tunne peale rahvusluse ei olnud küllalt üldine ega küllalt jõuline, et kontrollida lahkuminevaid huvisid, mis tuli ühendada, ning rahvuslus oli parlamentarismi ja internatsionalismi vastand, kuid mitte selles mõttes, mis tähendanuks respekti rahvusluse kui kultuuriväärtuse või kõigi rahvaste moraalse eesõiguse vastu. Sellest seisukohast võib aru saada nii, et rahvuslus on olemuselt kollektiivne, sest kontrollib isegi lahkuminevaid huvisid, ja eriti kauge individualismist on fašistlik rahvuslus, sest kultuuri võib seostada individuaalsusega.
Postita kommentaar