"Ajalooline Ajakiri" 1/2019

„Ajalooline Ajakiri“. 2019, 1 (167). Peatoimetaja Janet Laidla. Toimetaja Liisi Karjus.

Eelmises numbris alanud peatoimetaja vahetumine on lõpule jõudnud. Nüüd on vahetunud välja ka teine toimetaja.

Esikohal on numbris Peeter Kaasiku artikkel hävituspataljonidest aastal 1941. Ta kirjutab, et hävituspataljonide täpset isikkooseisu on raske kindlaks teha. Hiljuti lugesin, et sakslased arvavad, et on uuemal ajal nimeliselt kindlaks teinud suurema osa Dresdeni pommitamise ohvritest. Väeosa liikmete nimekirja kindlaks tegemine võiks ju olla kergem, sest pommitamises olid ohvrid juhuslikud inimesed, aga väeosa oli organiseeritud. Kuid Kaasik kirjutab, et liikvel on ka valeandmeid, sest Nõukogude ajal valetati ennast soodustuste saamikseks väeosa liikmeks.

Kaasik kirjutab, et mälestustest erinevalt dokumentidest ei tule täpselt välja, kes kellele allus. Mõtlesin, et Béla Kuni, Pilsudski või Medvedevi presidendiks oleku aegse Putini tähtsus võib vastupidi mälestustest paremini välja tulla, sest dokumentides võib formaalne auaste olla madalam kui tegelikult antud käskude hulk. Kaasik kirjutab, et kõik ei teadnud, kes oli nende täpne ülemus. Mõtlesin, et ega ma muude aegade kohta ka täpselt ei tea, millisest ülemusest mis on sõltunud, kui koolis olid direktor, õppealajuhataja ja klassijuhataja või ülikoolis õppetool, osakond, teaduskond, rektor ja kuratoorium.

Vadim Svjatkovski kirjutab 18. sajandi tollipoliitikast. Mäletan „Eesti ajaloo“ neljanda köite käsikirjast, et 18. sajand oli Eestis üks metsavaesemaid aegu ja metsa vähendas viinapõletamine. Artikli järgi veeti aga samal sajandil palju metsa välja. Siis ilmselt oli ka väljavedu üks metsade vähenemise põhjus.

Artiklit lugedes tuli korduvalt meelde Robin Hood, kes müüs turul kõrgemast seisusest inimestele kaupa kõrgema hinnaga. Artiklist vaatasin kõigepealt, et 18. sajandil kehtestati kõigist seisustest inimestele samad hinnad. Aga edasi lugesin, et erinevatele kaupadele oli erinev tollimäär, riigile vajalikumal kaubal oli tollimäär soodsam. Riik võis mõne kauba konfiskeerida ka midagi vastu andmata. Kui röövel seda oleks teinud, oleks seda nimetatud röövimiseks.

Mäletan, et 1980. aastatel käänati kopikas-kopika-kopikat. Artiklis esineb aga väljend „pool kopikast“. See pole ühekordne trükiviga, vaid sõna „kopikast“ esineb neli korda järjest.

Olen lugenud 1917. a. „Ristirahva Pühapäevalehte“, mis kirjutas luterlikult seisukohalt. Irina Pärt kirjutab sama aasta õigeusu kirikust ja avaldab nimetatud aasta õigeusklike dokumente. Nende kirjutamisaeg ulatub juba sinnamaale, kus Venemaal on võimu haaranud ateistid, aga kirjades ei tehta juttu kristlaste ja ateistide, vaid õigeusklike ja luterlaste võitlusest. Masaryk märkas juba enne Esimest maailmasõda, et Vene sotsiaaldemokraatia oli ateistlikum kui Lääne oma. Sorokin nägi tolleaegset pikaajalist põhivastuolu meelelise ja ideatsionaalse kultuuri vahel, mitte üksikute ristiusu harude vahel. Teises raamatus tõi Sorokin statistikat lühemaajalise revolutsiooniaegse abielulahutuste arvu kasvu kohta. Ajakirjast selgub, et lahutada võisid ka vaimulikud.

Kurmo Konsa kirjutab perfokaartidest. Artiklis kirjeldatakse, kuidas vahepeal arvutid ja juba enne seda inimesed leidsid informatsiooni selle täpse asukoha põhjal perfokaardil. Mäletan lapsepõlvest perfokaarte, aga tavaliselt ei kasutatud neid artiklis kirjeldatud viisil, vaid pigem tavalise kirjutamispaberi või siis pealekleepimispinnana. Artiklis kirjeldatakse aga, kuidas tänu leiutamistegevusele on informatsiooni töötlemine järjest kiiremaks läinud. Rahvaarv kasvas, aga rahvaloenduse andmete läbiuurimine kiirenes. Mõtlesin, et võibolla siis oli põhjendatud ka ülikooli õppeaja lühendamine, võibolla on muutunud võimalikuks ka kiirem õppimine. Inimese aju ei arene nii kiiresti kui masinad, aga psühholoogia avastused peaksid leiutama ka kiiremaid õppimismeetodeid. Uuringud küll näitavad, et inimeste keskmine IQ on mugava elu tõttu langema hakanud, aga võibolla mitte õppimisest enam huvitatud tippudel.

Varem on mulle meelde jäänud, et Teine maailmasõda aitas arvutite kasutuselevõtmisele kaasa. Artiklis aga kirjutatakse, nagu sõda oleks perfokaartide alal midagi pidurdanud. Võibolla see on omavahel kooskõlas, et prioriteedid läksid teise kohta.