"Tuna" 3/2019

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2019.

Rääkisin ühele mehele, et loen ajalooajakirjad tervikuna läbi. Ta soovitas, et ma ei loeks, vaid vaataks enne, mis teemad mind huvitavad, muidu ma väsin ära. Lugesin siiski taas tervikuna ja erinevalt hiljuti loetud romaanist ühtegi igavat lehekülge ei leidnud. Ei lugenud ainult ingliskeelseid kokkuvõtteid.

Viimasel ajal kardetakse uue haiguse levikut. Sellisel ajal on päevakohane lugeda ajalooteostest varem esinenud rasketest aegadest. Selles ajakirjanumbris on juttu Vabadussõjast, avaldatud on ühe osaleja Aleksander Pääsukese päevik. Ta arvestas, et võib sõjas surma saada, aga ei mõelnud nii palju haavata saamise ja invaliidistumise võimalusele. Mõnel pool on olnud juttu, et surmaga silmitsi seistes jookseb inimesel kogu eelnev elu silmade eest läbi. Selles päevikus siiski varasemat elu ei meenutata, vaid kirjutatakse viimase hetke sündmustest. Päeviku autor ei kirjuta niivõrd hirmust lahingu ees, kuivõrd igavustundest lahingute vaheajal. Hitler ei saanud Teise maailmasõja ajal unerohuta magada ega varem vaimselt võimekas Napoleon Moskvas viibides lugemisele keskenduda, avaldatud päeviku autoril magamise ja lugemisega raskusi ei ole. Pealkirjas nimetatakse dokumenti mälestusteks, aga minu meelest on see päevik, sest on osatud täpsed kuupäevad kirja panna. Pealkirja järgi on sisuks põgenemine Tartust Tallinna Vabadussõja algul, aga tegevus läheb tegelikult välja aega, kui Eesti vägi on vastupealetungil. Muuhulgas nimetatakse Plaani küla Munamäe lähedal, kus olen kaks korda spordilaagris olnud. Päeviku järgi asus seal mõis, mõisahoone peale ma laagris viibimise ajal ei mõelnud.

Rasketest aegadest on ka Jüri Kivimäe artikkel Paul Johanseni tegevusest aastal 1939, kui taani päritolu ja sakslasega abielus olnud ajaloolane Eestist Saksamaale välja rändas. Kivimäe arvates oli Johansenile raske, et ta ei saanud Eestis varem toimunud konkursil soovitud professorikohta, kui see ka polnud Eestist lahkumise põhjus ähvardavate repressioonidega võrreldes. Mõnele inimesele võib professorikohast ilmajäämine raske olla ja Johansen taotles samasugust tööd hiljem ka Saksamaal, aga ma küll eelistan kirjatöö tegemist suuliste loengute pidamisele. Selliseid inimesi on kindlasti rohkem, hiljuti keegi põhjendas ühelt ametikohalt tagasiastumist sellega, et palk olevat liiga suur.

Jaan Undusk kirjutab Enn Tarveli raamatust ja imestab, et Tarvel on varem leidnud, et „Läti rahva eluraja“ viideteta kirjutamise meetod ei ole tänapäeva teadusele sobiv, aga kirjutanud hiljem ka ise viideteta raamatu. Võibolla Undusk sai siiski Tarvelist valesti aru, võibolla Tarvel tänapäeva mitte sobivast rääkides oli samal ajal tänapäeva suhtes kriitiline?

Hulk autoreid on kirjutanud kollektiivse kaastöö teemal, kuidas nad ajalookirjanduse aastapreemia saajat otsustasid. Kuskilt mujalt lugesin hiljuti, et kellegi arvates on ilukirjanduse auhindu parem jagada üheliikmelistel žüriidel, et vastutus ei hajuks. Ka „Tuna“ kirjutist lugedes tekib kahtlus, et kui öeldakse, mis on ühes raamatus kõige huvitavam, kas see on ikka kõigi allakirjutanute arvates. Aga ilmselt ajaloopreemia puhul on kollektiivne žürii vajalikum kui ilukirjandusauhinna puhul, sest peab hindama ka erinevate teemade faktide paikapidavust, mitte ainult emotsionaalset lugemiselamust.

Marten Seppel kritiseerib varem teises ajakirjas ilmunud Rootsi aja teemalist artiklit, kus arvati, et mõisakohtud olid Eesti ajal olemas veel ka Rootsi aja lõpul. Seppel leiab, et oli küll kodukari, aga mõisakohtuid enam ei olnud. Võibolla selles artiklis on põhiline sõna täpsustamine, kodukari mõisakohtuks nimetaja on võibolla muus osas asjatundlik.

Toomas Hiio essee sarnaneb Jaan Lombi ajaloolistidesse saadetud kirjadega, et loetletakse, millised ümmargused aastapäevad ühe aasta jooksul on. Mõtlesin, et sünnipäeva tähistab inimene iga aasta, aga kui muid aastapäevi tähistada ainult ümmargustel aastapäevadel, siis pole see nii harjunud tegevus ja võib ümmargune aastapäev erinevalt isiklikust mitteümmargusest sünnipäevast tähistamata jääda.