Tuna 4/2019

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 4/2019.

Aastal 2012 asutasin ajaloo arutelu listi, sellest ajast saadik olen pannud oma 214 kõige tähtsamat sinna saadetud kirja ühte faili. Viimase kirjaga ajalehe „Vaba Eesti Sõna“ kohta ületas fail koos sisukorraga miljoni tähemärgi piiri, mistõttu tänane kiri-blogisissekanne läheb juba uude faili.

Viimati loetud „Tuna“ numbris seostus minu uurimisteemadega vast kõige rohkem Heino Arumäe artikkel Alfred Rosenbergist. Rosenberg oli Eestist pärit baltisakslane, kes rändas Saksamaale välja ning kuulus natsipartei juhtkonda. Ülikooli seminaris iseloomustati teda eluvõõra teoreetikuna ja seega teistest natsidest vähem võimekana. Räägiti, et teised arvasid, et programm on juba olemas, aga et Rosenberg genereeris kogu aeg ideid edasi. Arumäe annab samale nähtusele hinnangu teise nurga alt, et Rosenberg oli teistest natsidest haritum ja rohkem kirjutav. Arumäe räägib ka Rosenbergi arengust, et ta muutus aja jooksul sõjakamaks. Ülikoolis püüdis mulle kursusetöö juhendaja Pajur selgitada, et inimene ei ole ühel aastal sama, kes teisel aastal. Ma olen ise ilmselt suhteliselt konservatiivne ja võisin seetõttu pidada ka teisi tegelikust konservatiivsemaks. Aga minu meelest on ajaloos siiski võimalikud renessansid ja kui inimeses või rahvas on mingi element olemas, siis võidakse sellest vahepeal eemaldumise korral ikkagi võtta ette minevikku tagasi pöördumise katseid. Psühholoog Alliku arvates on iseloom geenidega määratud ja muutub elu jooksul vähe.

Arumäe ütleb, et ka Hitleri seisukohad olid muutlikud ja seetõttu polnud Rosenbergi tähtsus kogu aeg üks ja sama. Seejuures ei ütle ta, kellega ta Hitlerit võrdleb. Ülikoolis olen õppinud, et konkreetselt Mussoliniga võrreldes oli Hitler püsivam, nii ideede järjekindluse kui ka kaastööliste ametis püsimise kestuse poolest. Rosenberg ju päris põlu alla Hitleri silmis ei sattunud.

Varasemaid teemasid tuletas meelde ka „Akadeemia“ toimetaja Toomas Kiho essee. Kiho leiab, et ajakirjandus on poliitiliselt kallutatud ja rahvuslikke mõtteid on suure tiraažiga ajalehes raske avaldada. Minu meelest trükki pääsemine veel ei päästa, sest ma olen kuulnud, et kritiseeritakse ka neid luuletusi, mida Kihol on õnnestunud „Akadeemias“ enda nime all avaldada. Kui hakkasin 1990. aastate lõpul kirjutama eurolistis, siis seal eurovastased kaebasid palju tsensuuri üle, et Euroopa Liitu polevat olnud ajalehes nii kerge kritiseerida kui kiita. Euroopa Liitu astumise pooldajad kahtlesid, kas on tsensuuri, oletades, et tagasi lükatud kaastööd lihtsalt ongi madala kvaliteediga. Hiljem olen ma uurinud Jaan Tõnissoni. Tema arvates ajaleht ei pidanudki erapooletu olema, vaid pidi esindama selget seisukohta. Välisriikide suuremad ajalehed on ka praegu konkreetsete erakondadega rohkem seotud kui Eesti suuremad lehed.

Tartlasena oli mulle tuttav teema ka fotonurk ülikoolilinn Tartu teemal, mille on koostanud Ivi Tomingas. Fotonurga koostaja leiab, et ülikooli teema juurde sobib ka õlletehase pilt. Mulle oleks meeldinud, kui tasakaalustamiseks oleks olnud toodud ka karskusseltsi pilt. Aga õlletehas on tootnud samuti peale õlle ka mittealkohoolseid jooke. Nii selles fotonurgas kui ka Toivo Kikkase ja Marie Kõiveri loos üliõpilaste ajalooringi kohta on toodud üliõpilaste grupipilte. Ainult fotosid vaadates võib jääda mulje suurest üksmeelsest kollektiivist, aga on teada, et kollektiivides kõik omavahel hästi läbi ei saa, võibolla mõni on isegi keeldunud pildile tulemast. Ajalooringi teemalises artiklis kirjutataksegi üliõpilaste erinevusest, et aktiviste on tavaliselt vähem kui pildile mahtuvaid inimesi. Mulle on see tuttav ka võrgumaailmast, et listide tellijaid on alati rohkem kui sinna kirjutajaid, nii ringide kui ka listide aktiivsus võib mõnel perioodil olla küll suurem, aga pidevalt ei pruugi see nii jääda.

Mati Laur ja Tõnu Tannberg on kirjutanud kahepeale ühise artikli Eesti NSV rajoonidest ja oblastitest. Ma mäletan, et ühel varasemal korral on Tannberg kahelnud kollektiivse ajaloouurimise mõttekuses. Nüüd avaldatud artiklis kinnitatakse seda, mille üle mul on korduvalt olnud vaidlusi. Ükskord püüdsin geograafia õpetajale selgitada, et Tartu linn ei kuulunud Tartu rajooni, aga ta ei jäänud mind uskuma ja pidas eriti rumalaks. Ka hiljem on mind püütud veenda, et õigus oligi õpetajal. Kuid tegelikult on Tartu linn küll praegu Tartu maakonna osa, aga Nõukogude ajal rajooni osa ei olnud, vaid oli vabariikliku alluvusega linn, nagu artiklis nõus ollakse.